Täna, 2. radokuud (02.02) on pudrupäev. Rahvakalenderis tuntud ka kui kyynlapäev, kyyndlapääv, kyynlapää, kyinlapääv, kyindlapää, kyynlepäev, kyynlamaarjapäev.

Pudrupäev on tähtsaim sydatalvine pyha. Saare- ja Läänemaal on seda peetud jõulu viimaseks pyhaks, Setos aga esimeseks suvepyhaks.

Päikese kõrgem kaar annab end juba tunda. Päev on märgatavalt pikem ja ta jaksab keskpäeval raasuke soojendada. Vanarahvas ytles, et kõrred hakkavad pudrupäeval lund vihkama – nad sulatavad lume enda ymbert.

Talve syda on nyyd pooleks murtud. Karu keerab teise kylje. Inimesel on eelmisel suvel ja sygisel varutud toit poole peal.

Pudrupäev on naiste pyha. Naised käivad kylas ja kõrtsis, nende töö teevad ära mehed. Ja kui juhtub paistma päike, annab see tervist just naistele.

Juuakse naistepuna, mis on õlu, mõdu, punaseks värvitud viin või muu punane jook. Naistepuna joovad nii naised kui mehed, see annab jõudu, tervist, hea jume ja peletab suvel eemale sääsed ning muud söödikud. Pudrupäevane punajoomine on tavaks eeskätt lääne pool ja lõunapiirile jäävates kihelkondades.

Õlu on pudrupäeva peamine jook. Varem hoiti selleks päevaks alles keha jõuluõlut või pruuliti koguni uus õlu. Syyakse odratangu või –jahuputru, seapead, -jalgu või selga. Läänepool on pudrupäeva laupäeval valmistatud tavalist jõulutoitu.

Pudrupäeval on mõnel pool peetud mokalaata, kus tehakse kaupa järgmise aasta töö peale, kaasaegsemalt öeldes sõlmitakse töölepinguid. Hallistes kõneldi: Vanast olevet kyyndlepäe peret tellit, siis mint Kirju kõrtsi, peet mokalaata. Sinna lätsiv kõik Sõnnikyla rahvas kokku.