Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium
Munga 18
50088 Tartu

10.04.2006

Lugupeetud Mailis Reps

Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavade eelnõu

Jälgides põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade muutmisega seotud arutelusid ja tutvunud Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse poolt arendatava üldhariduskoolide uue õppekava hetkeseisuga (13.03.2006), peame oluliseks esitada nimetatud dokumendi osas Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vaatekohad ning ettepanekud.

Pöördumine on koostatud Maavalla Koja koostööringis tegutsevate lapsevanemate, õpetajate ja õppejõudude poolt. Esimeses osas on õppekava sisu ja korraldusega seotud ettepanekuid, teises valik õppekava sõnastusettepanekuid, kolmandas lühikokkuvõte ja neljandas lisadena Maavalla Koja osalusel esitatud varasemad haridusalased pöördumised.

Peame õppekavades oluliseks paikkondliku kultuuri- ja loodusloo tundmise süvendamist, mis on eelduseks rahva (oma)kultuurilise jätkusuutlikkuse, keskkonnahariduse, sotsiaalse sidususe jt riigi strateegia „Säästev Eesti 21” eesmärkide saavutamiseks. Koolide ülesanne koostöös kohalike omavalitsuste ning kodanikeühendustega on aidata kaasa selliste noorte isiksuste kujunemisele, kes tunnevad oma kodukanti, selle alalhoidlikku pärimuskultuuri, põlisrahva ajalugu, suudavad seda võrrelda teiste rahvaste kultuurilugudega ja oskavad kasutada oma teadmisi, oskusi, võimed ja kodanikuõigusi nii kohaliku kogukonna, omavalitsuse, Eesti riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Mineviku, oleviku ja tuleviku kohta käiva teabe ühtseks tervikuks lõimimine erinevates ainetes on aukartustäratav ülesanne, mis eeldab erinevate erialade esindajate koostööd järgmise põlvkonna õppekavade kujundamisel. Seda raskendab tihti postkoloniaalne pärimuskultuurikäsitlus ja paljude koolide suutmatus üksi kanda põhiseaduslikke kultuuri ja keele hoidmise eesmärke. Seetõttu on riigi tugi kultuuri-, keskkonna- ning kodanikuhariduse lõimimises, õpetajakoolituses ja maakondlike ning kohalike õppematerjalide koostamise rahastamises ülimalt tähtis.

Leiame ka, et õppeainete lõimimine ning tuttava elukeskkonnaga seotud teabe kasv aitab vähendada õpilaste vaimset koormust ja võimaldab paindlikku lähenemist erinevate maakondade või rahvusrühmade noortele. Hariduselu on tihedalt seotud kultuuriliste tähenduste, väärtuste, teadusuuringute, meedia, perede sotsiaal-majandusliku olukorra ja samuti ümbritseva loodusega. Kuid nii noorte hariduse kui kogu ühiskonna jätkusuutlikkuse võtmeteguriks loeme teadmisi pärimuskultuurist, mida täiendatakse teiste kultuuride diskursustega. Riikliku hariduspoliitika ülesanne on siin lähtuda Põhiseaduse preambulast.

Üsna sõltumatult oleme mitmes õppekava küsimuses jõudnud sarnastele seisukohtadele teiste kodanikeühenduste ning ekspertrühmadega, keda täiendame.

Loodame, et järgnevad ettepanekud on heaks abiks järgmise põlvkonna õppekavade kujundamisel ja jääme ootama teiepoolset tagasisidet.

Austusega

Ahto Kaasik
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja vanem

 
1. ETTEPANEKUD ÜLDHARIDUSKOOLIDE ÕPPEKAVA NING KORRALDUSE OSAS

A. Paikkondlik pärimus – kultuuri- ja looduslugu

Elame ajal, kus noateral on paikkondliku pärimuse (kombed, tavad, keel, töövõtted, eluhoiak jne.) säilimine Setomaal, Võromaal, Saaremaal, tervikuna kogu Eestis. Õppekavadest tingituna ei väärtustata koolides piisavalt paikkondlikku pärimust – kulltuuri- ja looduslugu. Kui üksikud pealehakkajad õpetavadki looduse ja ajalooga seotud pärimuskultuuri, siis on see harva seotud oma kodu lähiümbrusega, millega õpilastel on otsene side. Pigem riiklikule ja rahvusvahelisele kui piirkondlikule tasandile keskendunud õppekavade kaudu kasvatab suur osa koole meie lastest jätkuvalt kodukanditundeta noori inimesi. Euroopa Liit ning üleilmastumine on märksõnad, mis peaksid panema meid vähemalt samavõrra väärtustama piirkondliku eripära ning kogukondade eneseteadvuse tugevdamisega seotud ettepanekuid.

Paljud meie inimesed pööravad järjest enam tähelepanu oma juurte leidmisele, hoidmisele ja kodukoha kommete, keeleoskuse jt. traditsioonide taaselustamisele ja säilitamisele. Julgustame Vabariigi Valitsust ja Riigikogu kui ka kohalikke omavalitsusi soodustama seda suundumust, sest Eesti ei tohi oma väiksemate piirkondade suhtes käituda nii nagu seda tegi kunagi NSVL Eestiga. Mida rohkem elab põliseid paikkondlikke osakultuure Eestis, seda tervem ja elujõulisem on Eesti. Nii kultuuriline kui looduslik mitmekesisus on olulised väärtused maa ja rahva püsimiseks.

Soovime, et õppekavad hoolitsevad selle eest, et kool annaks uutele põlvkondadele edasi piisavad ja õiged teadmised Eesti põlisrahva paikkondlikust kultuuriloost.

Oma maa ligi 10 000 aastase loodus- ja kultuuriloo tundmaõppimine võiks olla iga haritud eestlase aukohus nii oma esivanemate kui järeltulevate põlvede ees. Esivanemate vanem ja uuem pärimus on kaasaegses maailmas perekondade, kogukondade ja kohalike omavalitsuste kultuuriline omakapital, mis aitab tugevdada sotsiaalset sidusust ja luua piirkonna arengukavade kaudu eeldusi ka majandusliku rikkuse kasvamiseks kohtadel.
Pakume aruteluks ühe konkreetse koduloolise pärimusõppe kavandi ja kaks üldisemat piirkondliku põlise osakultuuri taaskasutusse toomise võimalust. Viimaste puhul piisab algatuseks mujalt pärit õpetajate pärimuskultuuri alasest täiendkoolitusest ja kodukandi kultuuriloo tundjate kaasamisest.

A.1. Soovime, et Eesti üldhariduskoolides oleks kõiki nelja kooliastet läbiv õppeaine, mis annab õpilasele ülevaate tema kodukoha omakultuurist ja pärimusest – pärimustund, kodulugu või kodukandi pärimus. Tegemist oleks tunniplaani alusel 2 tundi nädalas toimuva kohustusliku ainega I ja II-III astmel, valikainega IV astmel. Eri kooliastmetes läbitakse õpetus süsteemselt, põhimõttel lihtsamalt keerulisemale, nii et iga kolme astme lõpuks (sh II ja III astet käsitletaks antud juhul ühe astmena) saaks õpilane tervikliku pildi oma kodukoha kultuuriajaloolisest pärandist. Järgnevalt nimetatud põhiteemad läbitakse kõigis kolmes astmes, igas astmes järjest põhjalikumalt.

· Pärimustund võiks anda teadmisi vähemalt 50% ulatuses erinevate tegevuste kaudu, õpetades just piirkonnale omaseid oskusi (näit. meeste ja naiste käsitöö, toidu valmistamine, merendus, metsa- ja talupidamine, linnakeskkonna, pärandkoosluste ja kultuuriväärtuste hooldamine jne.).

· Pärimustunni ülejäänud osa moodustab ühtse terviku esimesega, andes teadmisi kohalikust keelest, kombestikust, põliselanikest, loodus- ja kultuuriväärtustest (sh. ajaloolises järjes: esivanemate looduslikud pühapaigad, arheoloogiamälestised, taluehitised, kiriku ja mõisaarhitektuur jne.), aga ka tantsudest, lauludest, pillimängust, juttudest, riietumistavadest, ravimtaimedest, loomadest, kaladest, lindudest ja piirkonna loodusoludest.

· Pärimustund kajastab kogu kodukandi ajalugu erapooletult, pooldamata ühtegi usulist liikumist, poliitilist parteid või kuuluvust.

· Pärimustund lahendab „usuõpetuse õpetamise konflikti“ üldhariduskooli esimesel kolmel astmel, pakkudes kodukeskset eetikat, paikkondlikku ajalugu, kombeid (s.h. tutvustab kohalikke usulisi liikumisi, nende ajalugu) ilmaliku haridusega õpetaja poolt, kes suudab pärimusteavet siduda ka teiste õppeainetega (emakeel, muusika, ajalugu, kunst jm).

· Pärimustunnis õpivad lapsed tundma oma kodukohta – see millega on side, seda on raske lõhkuda ja hukata. Inimene, kes tunneb oma kodupaika, ei lahku sellest nii kergekäeliselt ning kui ta peakski lahkuma, siis suure tõenäosusega pöördub ta sinna tagasi.

· Pärimustunnis on oluline osa ellujäämisõpetusel, eesti rahva piirkondliku elujõulisuse tagamisel ükskõik mis tuleviku ajaloopööretes.

· Pärimustunni läbiviija peaks tundma kohalikku pärimuskultuuri, olema võimeline õpetama nii teoreetilist kui praktilist õpet, kusjuures mõne spetsiifilise teadmise või oskuse puudumisel peaks ta olema võimeline leidma kohaliku meistri, keele- või lauluoskaja, kes oma teadmisi õpilastele jagaks. Tunni läbiviija võiks võimalusel arvestada asjaoluga, et pärimuskultuuris on tüdrukud õppinud naistelt ja poisid meestelt.

· Pärimustunni õpetaja lähtub alati autentsest rahvakultuurist ja ei tegele selle kaasajastamisega oma suva järgi.

· Pärimustundi peab saama kaasata kohaliku pärimuse kandjaid-meistreid ja nad peaksid saama tasustatud võrdväärselt pedagoogidega. Praegu ollakse näiteks Setomaal olukorras, kus koolitatud inimesed ei tarvitse tunda leelotamisoskust, kuid pärimusekandjat-oskajat ehk n.ö. pärisõpetajat ei kaasata ja tema kaasamisel saaks ta väiksemat tasu kui pedagoogilise diplomiga lauluõpetaja.

· Pärimustundides saab edukalt kasutada teisi olemasolevaid õpetajaid, kes tunnevad kohalikku pärimust. Pärimustundi saab siduda ka arvutiõpetusega, kus räägitav ja jutustatav materjal on võimalik sisestada arvutisse ning siis kujundada, vormistada vastavalt õppeülesannetele. Selline koostöö looks erilise sümbioosi vana ja uue vahel ja teeks selle õppeaine õpilastele tänapäevasemaks.

· Pärimustundi õppeainena ei oleks õige panna toimima ainult valik- või huviringiainena, jäädes lootma laste teadlikkusele.

· Pärimustunnid võimaldavad sõpruskoolide tasandil koostööd maa- ja linnakoolide vahel, kus ühistes ettevõtmistes tutvutakse sellega, mida oma keskkond ei paku.

A.2. Õppeainete sissejuhatustesse ja põhiossa on võimalik lõimida näiteid, ülesandeid ja teemasid, mis on pärit kohalikust pärimuskultuurist. Kui oma kodukandiga seotud kultuuriajaloolist teavet (mälu) pole mõnes aines, siis saab liikuda näidete leidmisel kodust kaugemale, sh piirkondlikku (nt Lõuna-Eesti), Eesti, hõimurahvaste, Baltoskandia, Euroopa jne kultuuriruumidesse. Mineviku, oleviku ja tuleviku kohta käivate teadmiste ühtseks tervikuks lõimimine erinevates ainetes on kahtlemata aukartustäratav ülesanne, mis eeldab erinevate erialade esindajate interdistsiplinaarset koostööd:

· Loodusõpetuses ja bioloogias saab kohalike ökoloogiliste koosluste käsitlemisel tutvustada põlisrahva lugusid suhetes hiite, metsa-, jõe- või järvehaldajatega, maakeelseid taime-, looma- ja linnunimesid, ravimtaimede omadusi jms.
 
· Astronoomiaõpet saab alustada kohaliku taevakaardi nimetuste ja loomisjuttudega, hiljem üle-eestiliste ja soome-ugri rahvaste maailmaloomise müütidega.

· Muusikatundides saab õpetada omakeelseid regi- aga ka siirdevormilisi ning riimilisi laule, oskust ära tunda ja laulda omakandi laule, rahvapillidel mängimist (kannel, torupill, parmupill jne) ning ringmänge.

· Kirjandustundides käsitleda rahvaluule vorme nagu näiteks: regilaul, jutt, mõistatused, kõnekäänud, vanasõnad jms.
· Eesti keele tundidest peaks teatud osa kuuluma läbivalt kohalikule (murde)keelele.

· Kunsti- ja käsitööõpetuse tundides saavad lapsed tutvuda kohalike käsitöötavadega – vaadates ja õppides tegema aegade jooksul tehtud rahvuslikku käsitööd nagu näiteks: piirkonnale ainuomased mustrid ehk kirjad, taimevärvid, rahvariided, punutised, puutöö jms; õpitakse tundma ja valmistama rahvuslikke tavandi- ja argipäevatoite.

· Pereõpetuse ja psühholoogia tundides saab tutvustada esivanemate perekondlikke tavasid ja traditsioonilisi inimsuhteid, kasutades näideteks piirkondlikke vanasõnu, kõnekäände, laule, jutte jms.

· Ajaloo ja kunstiajaloo tundides saab külastada kohalikke arheoloogia-ja arhitektuurimälestisi ning õppida tundma inimasulate teket ja piirkondlikku arengut.

· Kehalise kasvatuse tunnis saab korraldada orienteerumisvõistlusi kohalike maakeelsete kaartidega, tutvustada vanu võitlusviise, osavus-, kestvus-, tugevusmänge ja võistlusi.

A.3. Paikkondliku pärimuse põhjalikum teadvustamine võib alata pärimusnädala korraldamisega sarnaselt koolides juba tuntud kunsti- või spordinädalatega. Korraldada temaatilisi võistlusi, nt uurimustööd, esinemised, käsitöö näitused ja rahvuslikud mängud, koos parimate auhindamisega.

Pärimustunni või selle lõimumise eelduseks koolides on:

1. Riiklik koolitustellimus, sest kodukandi kultuuri kõnekaks loomine sõltub ennekõike heast õpetajast. Arvestatav panus võib lähtuda omavalitsuste ja kõrgkoolide koostööst – omavalitsuse soovitusel ja toetusel koolitatakse noor, kes kohustub peale koolitust töötama vastavas omavalitsuses.

2. Tuleks välja töötada spetsiaalselt erinevatele maakondadele mõeldud õppevahendid: CD-d, õpikud, töövihikud ja kaardimaterjal. Praegustes õpikutes ja töövihikutes on kohalik tasand kajastamata.

3. Soodustada õpetajate koostööd erinevate ülikoolide, muuseumide, kultuuriseltside ja kohalike kodu-uurijatega piirkondliku pärimuskultuuri tutvustamisel.

4. Toetada igasse Eesti kohalikku omavalitsustesse rahvaluule- või pärimuseuurimise eksperdi töökoha loomist lisaks pärimustunni läbiviijale. Eeskuju leiab Norrast, kus omavalitsuste folkloorinõunikud on abiks nii turismiasutustele kui ka kohalikele koolidele.

5. Võimaldada eesti- ja venekeelsetes koolides, niisamuti linnade ja maapiirkondade koolides õpetada kultuuri- ja ning looduskeskkonnaga seotud õppeaineid veidi erineva, õpilasi arvestava rõhuasetusega.

B. Kultuuride risttee ja europotsentrism
Riiklik õppekava määratleb meie arvates liiga ühekülgselt meie maa ja rahva kultuuri kuulumist nn Euroopa kultuuriruumi. Eesti on olnud piiriala, teede ristumispaik idast läände ja põhjast lõunasse – selleks me ka jääme. Oleme arvuliselt suhteliselt väike põlisrahvas ja vajame oma esivanemate maal kultuurrahvana ellujäämiseks selgeid hariduspoliitilisi meetmeid ning tingimusi, mis võimaldaksid eestlastel elada oma kultuuri kohaselt, olles kursis teiste rahvaste kultuuridega ja mitte vastupidi.

Rahva püsiv kultuurimälu ja väärtushoiakud on põhiõigustega seotud väärtused, mis kajastuvad ka Euroopa Komisjoni tellitud sotsioloogiliste uuringute tulemustes. Me oleme ajalooliselt küll vanimaid paikseid Euroopa rahvaid, kuid ajaloolistel põhjustel (sh okupatsioonid 1227-1918 ja 1941-1991) erinevad rahva enamuse väärtused (sh suhtumine religioonidesse ja riiki) oluliselt nn Euroopa keskmisest. Eesti kultuurilis-vaimne omapära on väärtus, mida tuleks hoida. Seepärast leiame, et suhteliselt kitsa europotsentristliku ajaloo- ning kultuurikäsitluse süvenemine ei ole pikemas perspektiivis Eestile mõistlik.

C. Ilmalik õigusriik ja kodanikuõpetus
Ilmaliku riigi põhimõtete järgimine riigieelarvelistes riigi- ja munitsipaalkoolides ei ole praegu ühtne. Paljudest koolidest on tulnud usulise misjoni teateid ja meil on kujunenud arusaam, et Haridus- ja Teadusministeerium ei ole kujundanud selget õiguslikku poliitikat ilmaliku riigi põhimõtete järelevalveks koolides. Riiklikus õppekavas peaks olema selgelt sätestatud ilmaliku kooli põhimõte ning sellega seotud inim- ja kodanikuõiguste õpetus. Paljud koolid teevad selgelt ühekülgse valiku ajaloo, kirjanduse ja kunstiajaloo tundides, õpetades ühekülgset kristlikku lugu. Samuti ei pea me õigeks koolikaplani ameti lubamist riigikooli ruumides. Tegemist on laste otsese mõjutamisega usupropagandistlikel eesmärkidel (vt. LISA 4).

D. Usu(ndi)õpetus
Oleme kategooriliselt vastu sundusliku usu- või religiooniõpetuse sisseviimisele üldhariduskooli kõigis neljas astmes. Kohustuslik usu- või religiooniõpetus ei lähe Eesti tingimustes kokku inimõiguste põhimõtetega.

Eesti oludes on praegune riiklik usuõpetuse praktika nii vabatahtliku kui kohustuslikuna põhiseaduse vastane, kuna kahjustab kodanike usuvabadust ja riigi ilmalikkust. (vt. LISA 1, 2, 3). Tuleks järgida nõuet, et kool ei tohi perekonda lapse kaudu maailmavaateliselt lõhestada. Nii nagu on Eesti riik ilmalik, nii peaks seda olema ka Eesti riigikool.
Juhul kui usundiõpetus jäetakse valik- või vabaaineks, siis tuleks ainekava koostamisse kaasata Maavalla Koda ja teised Usuliste Ühenduste Ümarlaua ja teemast huvitatud humanistliku ja/või ateistliku maailmavaatega haritlaste esindajaid.

E. Loodusõpetuse ja reaalainete osakaal
Maavalla Koda ei poolda loodusõpetuse ja reaalainete mahu vähendamist. Meie rahva pärimuskultuur on alati sisaldanud looduse ehk meie elukeskkonna head tundmist ja selle säästvat kasutamist. Reaalharidus on olnud kui võti meid ümbritsevate nähtuste ja nende vaheliste seoste eluterveks mõistmiseks tänapäevases kontekstis. Kui me ei väärtusta reaalteadmisi (mille õpet lapsed üldjuhul kodudest ei saa vastupidiselt humanitaarteaduse valdkondadele), siis lõikaksime läbi nii sidemed, mis meid inimestena seob kogu ülejäänud elusloodusega kui ka oskuse iseennast ja neid sidemeid nii globaalsemas kui piirkondlikus mõistes näha ja analüüsida.

Õppekavas tuleks tulevikku silmas pidades mõelda erinevate reaalainete lõmimisele ja säästva arengu ning keskkonnakaitsega seotud õppeainete mahu kasvule. Sel teemal on kokkuvõtlikult kirjutanud Imbi Henno Riiklikust Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusest: „Üldiselt domineerib hariduses siiani lineaarne arusaam, et keskkonnaprobleemid on lahendatavad, kui inimesed omandavad säästva eluviisi ja et läbi teadmistele orienteeritud keskkonnahariduse on võimalik saavutada  ühiskondlikke muutusi.

Kuigi Lääne ühiskonna keskkonnateadlikkust on kujundatud juba mitu aastakümmet ja alati on tähtsustatud üllaid ja humanistlikke eesmärke, on ometigi isiksusekeskne ja progressile orienteeritud majandamine toonud kaasa nii keskkonna- kui ka inimarengu kriisi. Nüüdseks on hakatud aru saama, et keskkonnaprobleemide tekkimise peamiseks põhjusteks ei ole mitte inimeste teadmiste puudulikkus, vaid hoopis sotsiaalsest ja kultuurilisest taustsüsteemist tulenev elukorraldus. /../ Euroopa keskkonnaministrite tippkohtumisel 21.-23.05.2003 Kiievis, võeti vastu  avaldus „Säästvat arengut toetav haridus”, milles rõhutatakse, et keskkonnaharidus tuleb ümber orienteerida säästvat arengut toetavaks hariduseks. Säästvat arengut toetav haridus on avaram mõiste ja hõlmab nii kultuurilist, sotsiaal-majanduslikku kui ka keskkonnalast mõõdet.

Säästvat arengut toetav haritus eeldab, et kujundatakse mitte ainult teadlikkust vaid ka elanikkonna demokraatlikkust, kodanikuaktiivsust, motiveeritust, oskusi midagi ise otseselt ja aktiivselt ette võtta elukeskkonna hüvanguks ning parandamiseks”.

F. Laste tervishoid (nii hingeline kui kehaline)
Oleme mures laste, eriti linnas elavate laste kehalise tervise pärast. Toetame 31.03. Õpetajate Lehes avaldatud 16 ühenduse ühises avalduses „Inimeseõpetus ja kehakultuur. Inimeseõpetus peab jääma” esiletõstetud probleemide lahendamiseks pakutud ettepanekuid.

G. Riskiühiskonna teadmised, oskused ja käitumisstrateegiad
Mõeldes veel teadmistele ning oskustele, mida kool võiks noorte elus toimetulekuks pakkuda, pidasime oluliseks siin rõhutada ka kaudselt riigi sisejulgeolekuga seotud õppevaldkondi, sh hädaolukordades tegutsemine (nt torm, õnnetus matkal, liikluses, tulekahju jm), lihtsa toidu tegemine looduses (tule tegemine, kohalike toiduainete tundmine jm), käeliste oskuste edendamine (sh käsitööõpetus, praktiline puutöö, õmblemine, noa käsitlemise oskus jms), tehnokeskkonna riskidega toimetulek (nt elekter, küte, arvutiviirused, kemikaalid jne) ja samuti sotsiaalse keskkonna riskidega toimetulek (nt narkomaania, noortekaklused, vargused, ebavõrdsus, enesekaitse jms). Toimetulekuoskuste harjutamine aitab õpilastel paremini tunnetada oma praktilisi võimeid ja sellel on oluline osa ka õpilaste keskendumisvõime ning eneseteadvuse kujundamises.
 

2. ETTEPANEKUD ÕPPEKAVA SÕNASTAMISEKS

Alljärgnevalt esitame kaldkriipsude vahel kaldkirjas ettepanekud õppekava sõnastuses. Ettepanekud on olulised piirkondliku pärimuse – kultuuri- ja loodusloo väärtustamisel. Ettepanekute aluseks on: http://www.ekk.edu.ee/oppekavad/arendus/rok_13_03_2006.pdf

2. peatükk, Üldosa, 1. jagu

§ 8. Kooli õppe- ja kasvatustöö eesmärgid

(1) /Eestis elavate inimeste harituse, toimetulemise ja suutlikkuse sotsialiseruda nii piirkondlikus kui ka/ mitmekultuurilises ühiskonnas ning maailmas tagab ühtne üldhariduslike õppeasutuste süsteem, mille eesmärgiks on toetada õpilase isiksuse mitmekülgset arengut ning võimetekohase hariduse omandamist.

(2) Üldhariduskool:
1) peab kõrgeimaks sihiks ja väärtuseks inimese arengut selle terviklikkuses;
2) lähtub inimõiguste, võrdsuse, demokraatia ja humanismi põhimõtetest ning loob eeldusi ühiskonna sidususe ja heaolu suurenemiseks /, seisab ilmaliku riigi põhimõtete järgimise eest riigieelarvelistes riigi- ja munitsipaalkoolides/;
3) seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetades /nii piirkondliku kui üle-eestilise/ kultuuripärandi ja ühiskonna põhiväärtuste edastamist ühelt põlvkonnalt teisele;
4) toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti ning erinevate kultuuride vahelist mõistmist ja koostööd;
5) lähtub keskkonna säilitamise ja säästvale arengule kaasaaitamise väärtustamisest;
6) on vastutav ja vaba õppeprotsessi kujundamisel ning tagab õpetaja õiguse valida kasutatavaid meetodeid ja õppematerjale.

2. peatükk, Üldosa, 2. jagu, Kooli õppe- ja kasvatustegevuse ülesehitus

LAHENDUS 1:

§12. Ainevaldkonnad

(1) Lähedase sisuga õppeained moodustavad ainevaldkonnad, mis võimaldavad kujundada ainetevahelisi seoseid ja vastavaid kompetentsusi.

(2) Õppekava õppesisu moodustavad järgmised ainevaldkonnad (tähestikulises järjekorras) 4:
1) keeleained: /kodukandi pärimus/, eesti keel, vene keel (emakeelena vene õppekeelega koolis), kirjandus ja võõrkeeled;
2) kehaline kasvatus /spordiained: kodukandi pärimus, kehaline kasvatus;/
3) kunstiained: /kodukandi pärimus,/ muusikaõpetus, kunstiõpetus, kirjandus;
4) loodusained: /kodukandi pärimus,/ kodulugu (REKK ettepanek), loodusõpetus, füüsika, keemia, bioloogia, geograafia;
5) matemaatika;
6) sotsiaalained: /kodukandi pärimus,/ kodulugu (REKK ettepanek), ajalugu, inimese- ja ühiskonnaõpetus, geograafia;
7) töö- ja tehnoloogiaõpetus /tööõpetusained: /kodukandi pärimus, töö- ja tehnoloogiaõpetus/

§13. Valdkond keeleained

(1) Keeleained loovad lähtealuse maailma tunnetamiseks, teabe hankimiseks ja vahendamiseks ning suhtlemiseks. Kõikide keeleainete eesmärk on kujundada kommunikatiivset kompetentsust ja arendada õpilase suutlikkust mõista suulist ja kirjalikku kõnet /nii piirkondlikul kui globaalsemal tasandil/ ning omandada tekstiloomeoskus.

(2) Valdkonda kuuluvad õppeained emakeel /kodukandi pärimus, eesti keel/, kirjandus ja võõrkeeled (inglise, vene, saksa, prantsuse keel A, B või C keelena).

(3) Emakeele /Eesti keele/ õpetamise ja õppimisega tagatakse /Eesti ametliku/ kirjakeele ja kirjanduse kui rahvuskultuuri oluliste komponentide järjepidevus ja jätkusuutlikkus. Emakeel /Eesti keel/ on rahvusliku identiteedi kandjaks ning tema valdamine kõnes ja kirjas on inimese vaimse ja emotsionaalse arengu aluseks, suhtlemissuutlikkuse, mõtlemisoskuse kujunemise ning sotsialiseerumise aluseks ja eelduseks. Emakeeleoskus /Eesti keele oskus/ on vahend kõikide õppeainete õppimiseks ja lähtealus lõiminguks õppeprotsessis.

/(4) Kodukandi pärimus selles valdkonnas sisaldab õppeasutuses õppivate laste paikkondliku (murde)keele õpet, selle ülesehituse ja hääldusaluste võrdlemist eesti keelega./

§14. Valdkond kehaline kasvatus /spordiained/

(1) Kehalises kasvatuses käsitletakse inimese kehalist arengut osana inimese kui terviku arengust, milles järgitakse selliste protsesside nagu kehatunnetus ja baasmotoorika arengut, kehalist vormisolekut, tervislikku eluviisi, turvalisuse arengut. Õpilasel aidatakse kujundada püsiv spordiharrastus /soov ja harjumus ennast kehaliselt pingutada (treeningud, füüsiline töö, matkamine, aktiivne liikumine)./

(3) Valdkonda kuulub õppeaine kehaline kasvatus /ja kodukandi pärimus./

/(4) Kodukandi pärimus selles valdkonnas väärtustab maarahva traditsioonilisi osavus- ja jõukatsumismänge./

§15. Valdkond kunstiained

(5) Muusikaõpetuses soodustatakse individuaalse eripära kujunemist nii muusikalisel eneseväljendusel kui ka muusika kuulamisel ning kollektiivse ja ühisloomingu väärtustamist, avatakse ja avardatakse võimalusi muusikaga tegelemiseks ning tutvustatakse muusikalist kultuuripärandit Eestist ja maailmast. /paikkondlikku, Eesti ja maailma muusikalist kultuuripärandit./

§16. Valdkond loodusained

(3) Kodulugu (REKK ettepanek) ja loodusõpetus võimaldavad õpilastel omandada üldised alused loodukeskkonna terviklikuks tajumiseks ja esmaste seoste mõistmiseks inimese ning tema loodusliku elukeskkonna vahel. /Kodulugu loodusainete valdkonnas võimaldab õpilastel omandada üldised alused piirkondliku ja Eesti looduskeskkonna terviklikuks tajumiseks ja esmaste seoste mõistmiseks inimese ja tema loodusliku elukeskkonna vahel./

§ 18. Valdkond sotsiaalained

(3) Koduloo (REKK ettepanek) vahendusel tutvub õpilane oma lähima elukeskkonnaga /elukeskkonna/ ning eakohaselt mõistetavate maailma tähtsaimate sotsiaalsete ja kultuuriliste nähtustega. Kodulugu on integreerivaks aineks kujundamaks kõlbelisi ja esteetilisi väärtushinnanguid ning tervislikku eluviisi/, kohalikke kombeid ja arusaamu./

(5) Inimese- ja ühiskonnaõpetus õpitakse tundma kaasaja ühiskonna (sh /kohaliku omavalitsuse, maakonna/, Eesti /tasand/) demokraatlikku korraldust, omandatakse oskus mõista iseennast ja ühiskonda kui sotsiaalset elukeskkonda ja selles toimuvat. Omandatakse oskused ühiskonnas /ja kogukonnas/ toimetulekuks (sh enesemääratlus, tervislik eluviis, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, kodanikuaktiivsus jne). Ühiskonnaõpetus võimaldab anda ainespetsiifilisi teadmisi ühiskonna kohta ning kujundab ühiskonnas aktsepteeritavate väärtushinnangute terviklikku süsteemi, sh kodanikuidentiteeti. Ühiskonnaõpetus õpetab sotsiaalses keskkonnas iseseisvalt ning vastutustundlikult toimima ning aitab kaasa sidusa ühiskonna sidususele (REKK versioon).

(5) Inimese- ja ühiskonnaõpetuses aidatakse õpilasel sihipäraselt omandada enesekohaseid ja sotsiaalseid oskusi, et tulla edukalt toime nii iseendaga kui lähisuhetes ja ühiskonnas. Õppeaine rõhuasetused on tervise- ja väärtuskasvatusel, vahetu ja vahendatud kommunikatsiooni õpetusel ning kodanikuühiskonnas toimetulekuks vajalikel teadmistel, oskustel ja hoiakutel. Õpilane õpib tundma ja analüüsima inimese füüsilist, psüühilist ja sotsiaalset arengut; väärtusi ja eetilisi valikuid ning ühiskonna ja teabevälja korraldust ja toimimist eri aspektidest (sh õigus, majandus, tööturg) ja tasandeil (sh kool, kohalik omavalitsus, Eesti Vabariik) (TÜ versioon) (MK pooldab seda versiooni)
§ 19. Valdkond töö- ja tehnoloogiaõpetus /tööõpetusained/

(1) Valdkonnas töö- ja tehnoloogiaõpetus käsitletakse erinevaid tehnoloogiaid ja toodete valmimisprotsessi, milles rakendatakse eesmärgipäraselt eri valdkondade teadmisi ning erinevaid tööviise ja -vahendeid, kavandist teostuseni.

(2) Töö- ja tehnoloogiaõpetus aitab õpilasel:
1) omandada oskusi, teadmisi ning hoiakuid toimetulekuks igapäevaelus;
2) seostada teistes ainetes omandatud teadmisi praktilise eluga;
3) kujundada oskusi realiseerida oma loomingulist potentsiaali;
4) säilitada ja arendada kultuuritraditsioone;
5) toetada õpilase omaalgatust ja motivatsiooni;
6) kujundada keskkonnasäästlikke toimimisviise;
7) aidata õpilasi kutsevalikul;
8) arendada analüüsi- ja hindamisoskusi;
9) arendada koostööoskusi- ja tahet.

(3) Valdkonda kuulub õppeainena /kodukandi pärimus,/ töö- ja tehnoloogiaõpetus.

/(4) Kodukandi pärimus antud valdkonnas õpetab piirkondlikke käsitöötavasid – vaadates ja õppides tegema aegade jooksul tehtud rahvuslikku käsitööd nagu näiteks: piirkonnale ainuomased mustrid ehk kirjad, taimevärvid, rahvariided, punutised, puutöö jms). /

LAHENDUS 2:

§12. Ainevaldkonnad
(1) Lähedase sisuga õppeained moodustavad ainevaldkonnad, mis võimaldavad kujundada ainetevahelisi seoseid ja vastavaid pädevusi.
(2) Õppekava õppesisu moodustavad järgmised ainevaldkonnad (tähestikulises järjekorras) 4:
1) keeleained: eesti keel, vene keel (emakeelena vene õppekeelega koolis), kirjandus ja võõrkeeled;
2) kehaline kasvatus;
3) kunstiained: muusikaõpetus, kunstiõpetus, kirjandus;
4) loodusained: kodulugu (REKK ettepanek), loodusõpetus, füüsika, keemia, bioloogia, geograafia;
5) matemaatika;
6) sotsiaalained: kodulugu (REKK ettepanek), ajalugu, inimese- ja ühiskonnaõpetus, geograafia;
7) töö- ja tehnoloogiaõpetus;
/8) kodukandi pärimus;/
/§ 20. Valdkond kodukandi pärimus
(1) kodukandi pärimus on õpe paikkondlikust pärimusest – kultuuri- ja loodusloost.
§ 21. Läbivad teemad
(1) Läbiv teema väljendab väärtushinnangulist ja teadmistepõhist arusaama, mis kujundab mõtteviisi tagamaks stabiilset ja jätkusuutlikku loodus-, kultuuri- ja sotsiaalset keskkonda.
(2) Kooli õppe- ja kasvatustöös käsitletavad teemad on järgmised:
1) kõlbelised väärtused/väärtused ja eetilisus; 12
2) keskkonnateadlikkus ja jätkusuutlik eluviis;
3) tervislik eluviis ja turvalisus;
4) kultuur /ja paikkondlik pärimuskultuur/;
5) info ja meedia;
6) tehnoloogia;
6) identiteedi ja kodanikutunne/osalus;
7) karjääri planeerimine ja elukestev õpe.
 

3. KOKKUVÕTE

Eesti riigi hariduspoliitika üheks kultuuriideoloogiliseks eesmärgiks võiks seada teadmiste tasakaalu leidmise piirkondliku, üle-eestilise ja maailma pärimuse-, kultuuri- ja loodusloos. Praegu on üldhariduskooli õppematerjalides ja õppekavades väärtustatud kahte viimast. See kujundab õpilastel liiga piiratud maailmapildi, mille ühes otsas on Eesti ja teises muu maailm. Tuues kooli veel ühe eesti-keskse kuid piirkondliku sisuga õppeaine, muudame arusaama maailmast märksa mitmekesisemaks ja avaramaks. Suurendades õppeprogrammis kohaliku kultuuri- ja loodusloo alaseid teadmisi, vähendame noore põlvkonna võõrandumist oma kultuurist ja ühiskonnast ning samal ajal tugevdame eeldusi nende paremaks lõimumiseks maailmakultuuriga.

Alg-, põhi- ja keskhariduse tasandil võiks Haridusministeerium koostöös maavalitsuste ning kohalike omavalitsustega korrapäraselt tegeleda maa- ja kihelkondlikku kultuuri- ja looduslugu tutvustavate õppevahendite tellimisega ning õpetajate kodukandi pärimusalase täiendõppega. Sest kui õpetaja on kohaliku põliskultuuri tundmise mõttes vaimselt muulane – ümbruskonna loodus ja kultuur "ei kõnele temaga", siis ka parema tahtmise juures ei suuda ta kodukandi põliskultuuri lastele elavaks ja kõnekaks luua.

Õpetajakoolitus kutse-, rakenduskõrg- ja ülikoolihariduse tasandil sõltub Haridusministeeriumi oskusest luua võimalused õpetajate pärimuskultuurialase eriala- või täiendõppele. Kui pärimuskultuuri alane teave leiab koha kõikides õpetajaid ja kohaliku elu liidreid ette valmistavates Eesti kutse- ja kõrgkoolide õppeprogrammides, saame rääkida eesti põliskultuuri, aga laiemalt ka kogu eesti kultuuri ja rahva jätkusuutlikkuse tagamisest riiklikul tasandil.

Haridusministeeriumile alluvates riiklikes ja munitsipaalõppeasutustes (s.h. lasteaiad) on vaja tagada õpikeskkonna ja antava hariduse ilmalikkus.

Oleme põlisrahvas, kelle vaimne ja materiaalne kultuur ulatuvad aastatuhandete taha. Meie pärimuskultuur on väärtus, mis annab sügavama tähenduse nii inimeseks kui rahvaks olemisele ja aitab mõtestada meie olemasolu. Oma esivanematelt saadud loodussõbralikku ja jätkusuutlikku pärimuskultuuri hoides hoiame osakest maailma ja inimkonna mitmekesisusest ja rikkusest. Ei ole mingit kahtlust, Eesti riik ja Eesti kool peavad seda rikkust hoidma koos oma rahvaga.
 

LISA 1:

Avaldus usuõpetuse asjus. 20.04.01

Eesti Vabariigi Valitsusele
Haridusministrile
Siseministrile
Haridusministeeriumi usuõpetuse ainekomisjonile
Siseministeeriumi usuasjade osakonnale
Riigikogu põhiseaduskomisjonile
Riigikogu kultuurikomisjonile

Ärakirjad:
Tartu Ülikooli usuteaduskonnale
Eesti Usuõpetuse Õpetajate Liidule

Tallinnas
20. aprillil 2001. a.

Usuliste Ühenduste Ümarlaua seisukoht usuõpetuse kohta

Usuliste Ühenduste Ümarlaud arutas oma esimesel istungil Usuõpetuse Õpetajate Liidu poolt välja töötatud usuõpetuse ainekava eelnõud ja usuõpetust Eesti koolisüsteemis üldse ning jõudis järgmistele seisukohtadele:

1. Kõnealune ainekava on sobimatu, sest ei arvesta vajalikul määral õpilaste ealisi iseärasusi (nt eetika-tsükkel algastmes, mis selle asemel, et kujundada õpilastes moraalseid hoiakuid või õpetada elementaarseid eetikamõisteid, kujutab endast protestantliku eetikasüsteemi ülelihtsustatud käsitlust) ning lähtub protestantlike konfessioonide seisukohtadest ega arvesta hoopiski muid usundeid. Seetõttu ei saa nimetatud eelnõud aluseks võttes välja kujundada tasakaalustatud usundiõpetuse ainekava.

2.  Kohustusliku usundiõpetuse sisseseadmine Eesti koolidesse on praegu veel võimatu, sest napib pädevaid õpetajaid ja pole õppematerjale. Eesti keeles ei ole tänapäevast õppekirjandust enamiku usundite kohta, samuti kristlike idakirikute kohta. Õppevahendite puudumisel võivad ebapädevad õpetajad õpilastele teadmiste andmise asemel neid hoopis desinformeerida. Uue kohustusliku aine rakendamine kujuneb kulukaks ning suurendab liialt õpilaste koormust või siis väheneb sellega koos paratamatult muude ainete õpetamise maht. Seejuures võivad kõik usundid ja konfessioonid pädevalt jagada hingeharidust oma pühapäeva-, piibli- jms koolides. Samuti on usulistel ühendustel võimalik asutada erakoole.
3.  Tasakaalustamata ning ainult mõne usundi või konfessiooni seisukohtadest lähtuva usuõpetuse õpetamine riiklikes koolides on Eesti põhiseaduse vastane ning rikub üldtunnustatud inimõiguste ja isikuvabaduste norme. Eesti koolide ainekavades peab seetõttu olema vahekord kõigi usundite õpetamise vahel tasakaalustatud.

Usuliste Ühenduste Ümarlaud teeb järgmised ettepanekud, mis tunduvalt väiksemate kulutustega võimaldaksid anda paremat ja mitmekülgsemat usualast haridust:

1. Laiendada ühiskonnaõpetuse ainekavas juba olemasolevat usundite osa, et selle raames saaks anda õpilastele parema ülevaate erinevatest usunditest ja konfessioonidest ning nende ajaloost. Oleme nõus koostööks Haridusministeeriumiga ühiskonnaõpetuse ainekava täiendamisel ning õppevahendite koostamisel.

2. Üle vaadata juba kehtiv usuõpetuse valikaine kava, et tasakaalustada selles eri usundite omavaheline suhe. Ka siin oleme nõus koostööks nii ainekava täiustamisel kui õppevahendite loomisel.
3. Haridusministeerium peaks korraldama juba olemasolevate ainekavade paremaks täitmiseks, ent ka arvestades ühiskonnaõpetuse ja vabatahtliku usuõpetuse ainekavade laiendamist ja täiustamist, võrdleva usundiloo alast täiendkoolitust ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele. Ümarlauas esindatud usuühendused on nõus kaasa aitama ka õpetajate täiendkoolitamisel.

4. Et käivitada Eestis kaugemas tulevikus tänapäeva euroopalikele tavadele vastav usundiloo koolikursus, tuleks juba praegu asuda selleks vajalike eeltingimuste loomisele:
Luua toimiv erinevates usundites pädevate usundiloo õpetajate ettevalmistamise süsteem, sest praeguste usuõpetajate enamiku silmaring piirdub kristlusega, suur osa neist aga ei tunne piisavalt põhjalikult ka kõiki kristlikke konfessioone. Selleks üle vaadata asjassepuutuvad ülikoolide õppekavad, millele on riiklik tellimus, ning vajadusel koostada uusi.

Korraldada ja edendada eestikeelse kirjanduse, sh nii kesk- kui ülikoolide õppekirjanduse väljaandmist ka mittekristlike usundite kohta, pöörates erilist tähelepanu elavatele usunditele.

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda
Eesti Budistlik Kogudus / Drikung Kagyu RatnaShri Keskus
Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus
Eesti Islami Kogudus
Krišna Tunnetuse Tallinna Kogudus
Tallinna Baha'i Kogudus
 

LISA 2:

Avaldus religiooniõpetusest. 14.01.03

Usuliste Ühenduste Ümarlaua pressiteade
14. jaanuar 2003

Usuliste Ühenduste Ümarlaud kohustusliku religiooniõpetuse vastu
Täna, teisipäeval, 14. jaanuaril kogunes Tallinnas Bahai keskuses Eesti Usuliste Ühenduste Ümarlaud. Arutati religiooniõpetuse olukorda üldhariduskoolides. Tõdeti, et senine kord, kus religioonialaseid teadmisi jagatakse muude õppeainete raames, on end õigustanud ja väärib säilitamist. Religiooniõpetuse sisseviimine omaette õppeainena pole praegu reaalne.

Eestis ei ole praegu kõrgkoole, mis suudaksid koolitada erapooletuid religiooniõpetajaid. Pole ka erapooletuid ja ülevaatlikke õppematerjale. Olukord, kus osades koolides õpetatakse usu- või religiooniõpetust omaette õppeainena, on anarhiline. Teemat käsitletakse üldjuhul subjektiivselt ning religiooniõpetuse tunnid toimivad kristliku misjonina.

Religiooniõpetuse üldhariduskooli toomine on otseselt seotud inimõigustega. Seetõttu ei tohi seda küsimust käsitleda sarnaselt muude õppeainetega. Isegi vabatahtliku religiooniõpetuse toomisele üldhariduskooli peab eelnema üldrahvalik arutelu ja selle legaliseerimiseks on vajalik ühiskondlik tellimus, sest Eestis valitseb üldine koolikohustus.

Ümarlaud tegi religiooniõpetuse küsimuses avalduse, milles pöördub Vabariigi Valitsuse ja Eesti üldsuse poole:

RELIGIOONIÕPETUSEST

Usuliste Ühenduste Ümarlaua avaldus

Möödunud aasta 5. detsembril toimus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi eestvedamisel Tallinnas (Pühavaimu tn 6) ümarlaud, kus arutati religiooniõpetuse vajalikkust Eesti üldhariduskoolides, milles osalesid ka Usuliste Ühenduste Ümarlaua. EELK avalikustatud ümarlaua ühisseisukohtades on kirjutatud: “Peame võimalikuks, et üldhariduskooli õppekavasse kuuluks kohustusliku õppeainena religiooniõpetus”, mis võib anda eksitava ettekujutuse Usuliste Ühenduste Ümarlaua seisukohtadest.

Põhimõtteliselt eitamata tasakaalustatud religiooniõpetust (usundite õpetust) kohustuslikuna kooliprogrammides, rõhutame, et praegu puuduvad eeldused niisuguse õppeaine kohustuslikuks tegemiseks Eesti koolides, sest · arvestades usuõpetuse õpetajate õppekavasid nii avalik-õiguslikes kui eraülikoolides, ei ole ette valmistatud piisavalt pädevaid erapooletuid religiooni- ja maailmavaateõpetuse õpetajaid; olemasolevad kristlik-protestantlikud usuõpetuse õpetajad ei ole pädevad ega võimelised õpetama religiooniõpetust tasakaalustatult ja erapooletult; Eestis ei ole üldse välja antud erapooletuid ja tasakaalustatud religiooniõpetuse alaseid õppevahendeid ei üldhariduskoolide tarvis ega religiooniõpetajate ettevalmistamiseks.

Eelnevat arvesse võttes teeme järgmised ettepanekud:
1. Laiendada ühiskonnaõpetuse ainekavas juba olemasolevat usundite osa, et selle raames saaks anda õpilastele parema ülevaate erinevatest usunditest ja konfessioonidest ning nende ajaloost. Oleme nõus koostööks Haridusministeeriumiga ühiskonnaõpetuse ainekava täiendamisel ning õppevahendite koostamisel.

2. Üle vaadata juba kehtiv usuõpetuse valikaine kava, et tasakaalustada selles eri usundite omavaheline suhe. Ka siin oleme nõus koostööks nii ainekava täiustamisel kui õppevahendite loomisel.

3. Haridusministeerium peaks korraldama juba olemasolevate ainekavade paremaks täitmiseks, ent ka arvestades ühiskonnaõpetuse ja vabatahtliku usuõpetuse ainekavade laiendamist ja täiustamist, võrdleva usundiloo alast täiendkoolitust ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele. Ümarlauas esindatud usuühendused on nõus kaasa aitama ka õpetajate täiendkoolitamisel.

4. Et käivitada Eestis kaugemas tulevikus tänapäeva euroopalikele tavadele vastav religiooniõpetuse koolikursus, tuleks juba praegu asuda selleks vajalike eeltingimuste loomisele:

Luua toimiv erinevates usundites pädevate religiooniõpetuse õpetajate ettevalmistamise süsteem, sest praeguste usuõpetajate enamiku silmaring piirdub kristlusega, suur osa neist aga ei tunne piisavalt põhjalikult ka kõiki kristlikke konfessioone. Selleks üle vaadata asjassepuutuvad ülikoolide õppekavad, millele on riiklik tellimus, ning vajadusel koostada uusi.

Korraldada ja edendada eestikeelse kirjanduse, sh nii kesk- kui ülikoolide õppekirjanduse väljaandmist ka mittekristlike usundite kohta, pöörates erilist tähelepanu elavatele usunditele.

Kõigile uskudele avatud Usuliste Ühenduste Ümarlaud on eri usundeid esindavate ühenduste keskustelufoorum omavaheliseks suhtlemiseks ning dialoogiks riigiga. Ümarlaud koosneb registreeritud usuliste ühenduste volitatud esindajatest.

Ümarlauas on esindatud Baha’i Koguduste Liit, Eesti Budistlik Kogudus / Drikung Kagyu Ratna Shri Keskus, Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus, Eesti Islami Kogudus, Tallinna Juudi Kogudus, Krišna Tunnetuse Tallinna Kogudus ning Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda.
 

LISA 3:

Haridus- ja Teadusministeerium
Munga 18, 50088, Tartu
12.05.2003

Lugupeetud minister Toivo Maimets!

Usuõpetuse asjus

Pöördume Teie poole seoses kohustusliku usundiõpetuse sisseseadmise kavadega Eesti üldhariduskoolidesse. Leiame, et kavandatav kohustusliku usundiõpetuse praktika tooks kaasa põhiseadusega tagatud usuvabaduse rikkumise ja sellega kaasneks maksumaksja raha raiskamine ning avaliku kõlblustunde haavamine.

Kohustusliku religiooniõpetuse sisseseadmiseks puudub erapooletu ja ülevaatlik õppekava ja õppematerjalid. Samuti puuduvad piisava ettevalmistusega religioonipedagoogid ja nende koolitussüsteem. Tänane olukord, kus religioonipedagoogid saavad üksnes protestantliku erialase ettevalmistuse, pole kahtlemata rahuldav. Eksami- ja koolituskeskuse juures tegutseva religiooniõpetuse ainenõukogu moodustamisel on jämedalt rikutud erapooletuse ja tasakaalustatuse põhimõtteid. Meie andmetel kuuluvad ainenõukogusse 3 riigiametnikku, 4 luterlast, 1 metodist ja 1 baptist. Ainenõukogus puuduvad nii muude kristlike konfessioonide kui ka mittekristlike usuorganisatsioonide esindajad.

Oleme seda meelt, et religiooniõpetuse kohustuslikuks muutmine pole mitte üksnes ennatlik, vaid selle järele puudub ka vajadus. Religioonialaseid teadmiseid saab ja tuleb anda süsteemselt muude õppeainete raames. Peale eri ainekavade põhjalikku analüüsi võiks vajadusel kaaluda religioonialaste teadmiste osa laiendamist nendes.

Murettekitav on ka tänane vabatahtliku religiooniõpetuse praktika üldhariduskoolis. Usu-, maailmavaate- ja religiooniõpetuse andmisel valitseb anarhiline olukord millega kaasneb usuvabaduse rikkumine. Tasakaalustatud ja ülevaatlike teadmiste õpetamine pole tagatud kuna puuduvad vastavad õppematerjalid, õppekava, õpetajad ja nende koolitussüsteem. On andmeid, et mõne kooli juhtkond on muutnud religiooniõpetuse omavoliliselt kohustuslikuks.

Eelnevast lähtudes teeme Teile ettepanekud:
1. Saata laiali religiooniõpetuse ainenõukogu.
2. Moodustada erinevate religioonide esindajatest koosnev töörühm, mille ülesandeks on eri ainete õppekavade analüüsimine religioonialaste teadmiste osas ja ettepanekute tegemine nende täiendamiseks. Töörühma ülesanne oleks samuti erialaõpetajate täiendkoolituse korraldamises osalemine ja religioonialaste õppematerjalide ettevalmistamine;
3. Algatada usuvabaduse seaduse koostamine, milles määratletaks muu hulgas religiooniõpetuse võimalikkus üldhariduskoolis;
4. Peatada fakultatiivne religiooniõpetus üldhariduskoolides kuni usuvabaduse seaduse vastuvõtmiseni.

Lugupidamisega
Andres Heinapuu
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja Vanem
 

LISA 4:

Maausuliste Saarepealse Koja pressiteade
13. jaanuar 2003

Maausuliste Saarepealne Koda protesteerib koolikaplani ametikoha vastu

Maausuliste Saarepealne Koda leiab, et Kuressaare Gümnaasiumis kaplani ametikoha loomine on vastuolus Eesti põhiseadusega. Riik või riigiasutus ei tohi eelistada ühtegi usku teisele, vaid peab tagama võimu ja kiriku lahususe. Põhiseadusevastane tegevus tuleb kiiremas korras lõpetada.

MSK on veendunud, et Isamaaliidu nimekirjas kandideerinud ja linnavolikogusse pääsenud Kuressaare Gümnaasiumi direktor Toomas Takkis ja Kuressaare linnavolikogu liige ning EELK Kuressaare Laurentiuse kiriku õpetaja Anti Toplaan on kuritarvitanud oma ametivõimu.
Kuressaare linnavalitsuse koalitsioonilepingus nähakse ette, et alates 2003/2004 õppeaastast võimaldatakse koolides maailmavaate- või religiooniõpetuse õppimist, kuid kuskil pole mainitud, et luuakse riigipalgaline kaplani koht.

Ei ole mingit alust arvata, et kooli kaplan vahendaks kooli psühholoogist paremini õpilaste, õpetajate ja lastevanemate suhteid. Loota tänapäeva maailmas, et kristlik kaplan suudab ainuõigelt vastata õpilaste eksistentsiaalsetele küsimustele, on naiivne ja põhjendamatu. Kaplan tegutseb vaimuliku asendajana ja tema ülesandeks on kristlaste vaimulik teenimine ning mittekristlaste pööramine. Paari nädala eest pööras kaplan ristiusku ja viis ristima 50 Narva-Jõesuu õppekeskuse kutsealust.

Kuna kõik Eesti lapsed kannavad koolikohustust, on riigipalgalise koolikaplani näol tegemist riikliku kristliku sundmisjoni arendamisega. MSK on veendunud, et misjonitegevus riiklikes haridusasutustes tuleks rangelt keelata, kuna see on vastuolus põhiseadusega.

Maausulised taunivad igasugust misjonit ehk usulist pööramist. Misjoni näol on tegemist vaimse vägivallaga, mis aitab kaasa maailma vaimsele ja kultuurilisele vaesestumisele. Misjonitegevuse käigus on viimase tuhatkonna aasta jooksul tapetud kümneid miljoneid inimesi ja hävitatud kümneid kultuure ja rahvaid. Eesti põlisrahvas – maarahvas – on kannatanud kristliku misjoni tsiviil- ja militaarsurve all viimased 800 aastat.

Maausuliste Saarepealne Koda asutati 2002. a. mais. See ühendab Saare- ja Muhumaa maausulisi. Saarepealne Koda on Eesti põlisusulisi ühendava Maavalla Koja liige.

Elo Liiv
Maausuliste Saarepealse Koja kirjutaja
tel. 56 984477