Hiievälja kuusik 37 versta Kuressaarest – Karja khk. Aruste kylast verst maad. Seal kuusikus hiis olnud. Seal suur kivivare. Vare all olnud kelder, kuhu ohvrid hiie auks toodud. Hiiekuusik ja väli olnud väga suur. Seal nyyd talud. Et hiieväli suur, tunnistab võrdlus, et suur kui hiieväli ja ilus kui hiie kelder. 60 a. eest teadnud saarlased kohta, kus hiie ait olnud. Taanlased vanade kaartide abil otsinud selle koha yles ja viinud varanduse ära. Metsast leitud ka vanu sõjariistu.

EKS 405, 11 (5) < Karja khk., Aru v. (1888).

Bei dem beidem gute Ropaka gelegen Dorfe Hievelli oder Hiovelli befinder sich ein Hievelli kuusik genannten Platz, der grähenbaum, die Fichte, kusik ein aus solchen Bäumen bestehender wald.

Holzmayer II 32 (17) < Kaarma khk.

Hiiekoht (?) („Hiievälja kuusik“), ak. Hiievälja kylast lõunapool, suurest maanteest läänepool olev kuusemets umb. ½ klm² suuruse pinnaga.

Mainit alal on, nagu eespool kirjeldet (lhk. 39), arvatavasti noorema rauaaja kalmistu. Holzmayeri teatel olla kuusikut ennast peet pyhaks.

Holzmayer: Osiliana I: 32. – Jung Mss. nr. 131.

Saa ja Muhu 24: 49

Kalmistu (?), ak. Karja khlk. NE-osas (krt II: 27 ja III: 110). Alates Karja kirikust umb. 2 klm. NE-pool olevate Öeste, Aruste ja Nehatu kylade karjamaalt ja ulatudes pea 2 klm. laiuse ribana põhjapoole yle Moosi kl., Hiievälja kl. ja Roobaka mõisa kunni mereäärse maanteeni, s.o. Oitma kl. ja endise Võlupää kõrtsi vahelise jooneni. Mõnede kohaliste teadete järele ulatuvat oletatav kalmistu ka Triigi poolsaarele.

Mainit ala, umb. 6 klm² suur, on enamasti kaet okasmetsaga. Maapind on liivakas või kruusane, sagedasti suuremate raudkividega. Kivivared, mis pea kõigel sel alal leiduvad, mõnes kohas harvemini, teistes ysna yksteise lähedal, 8 – 10 m. tagant, seisavad koos raud- ja paaskividest, harilikult 4 – 6 m. läbimõõta, kunni ½ m. kõrged.

Kõnealusel alal on 1911. – 1913. aastatel end. Saaremaa kodu-uurimise seltsi („Verein zur Kunde Ösels“) liikmed hrad Rehenkampf, Aleksander Sass ja vist ka Toll, nagu esimene neist jutustas, mitmel pool kaevamisi ette võtnud, nii Moosi kl. karjamaa metsas, Aruste kl. lähedal ja ka Öeste kl. juures, kokku vist 6 oletatavat kalme lahti tehes, ilma et nad mingid matmise jälgi oleksid leidnud. Rehenkampfi teatel olnud Öeste kl. ymbruses olevad raunad neljanurgelise põhjaga, mujal aga ymargused. Ainuke senni tunt kindel leid on mõõk, mis leit Hiievälja kl. lõunapool olevast „Hiievälja kuusikust“. Tema leiusuhteist pole lähemalt midagi teada. Tõenäoliselt on „Niintemäel“ ja „Hiievälja kuusikus“ varede hulgas kalmi, muud vared võivad olla ka lihtsalt kivihunnikud.

Leid (mõõk) säilub ERM nr. 17064

Saa ja muhu 24: 39.

Kaasikumäel (Hiiemäel) oli Rootsi-aegne sõjatee, mis olevat viinud välja Karja kiriku juurde.

RKM II 85, 441/2 (159) < Karja khk. (1959).

Hiieväljal (Hiiemäel) olnud Rootsi kindralite varjupaigad – koopad.

RKM II 85, 473 (184) < Karja khk. (1959).

Tammede juures oli Läätsa allikas, kus käidi silmi pesemas, kui silmad olid haiged. Allikast voolab oja Võlupe jõkke. Allika oja vesi ei kylmu talvel kinni, aurab isegi. Allikas mäest Roobaka poole kohe, põllul (väljal).

Hiiemäel olevat Saaremaa vanemad – kuningas oli Vesse, nõu pidanud.

Tiik praegu alles, mäest W, suvel kuivab ära, kaasiku kõrval. Tiigi jures oli nagu maausuliste pyhamu, kus käidi ohverdamas. Seal oli ka kullast jumala kuju.

Hiiemäel käisid kyla noored (isegi kaugelt tuldi) koos, tantsiti, mängiti pilli, kiiguti.

Murtud mõõk leiti mäest lõunas välult. EV ajal olla 2 meest mäelt varandust otsinud.

Kylatee viib yle mäe. Mäel segamets, vasakut kätt välu.

Kuuldud Heino Välilt 23.06. 1996.a. Karja kiriku juures. H.V. on Karja KK kunsti- ja käsitöö õpetaja.

Käisin Hiiemäel 23.06.96.a.. Sõitsin yle mäekese kruusateed mööda, taipamata, et see ongi juhatatud „suur mägi“. Yhel pool teed välu – endine talukoht. Muidu mäel suur segamets. N pool mäge paremat kät teed „hiieväli“ – viljapõld harvalt kasvavate suurte tammedega.

A. Kaasik 1996

Karja Iievälja, 1798 Hiievelli, kylä; kylässä on jyrkkä Iie mägi, pyhä mäki, jossa on pyhä lähde, „pyhaveeauk“; vieressä osaksi Arusten kylän puolella on Iievälja kuusuk, n. 05 km² laajuinen kuusikko, jossa on ollut „hiis“; hiis-paikkalla on ollut röykkiö, johon on uhrattu ja josta on löydetty myöhäisrautakautinen miekka.

(KKI/N; EKS 405: 11; Eesti VI 527/8)

Koski 50: 113

Kaarma ja Karja kihelkonna piirides Killemägi. Seal käinud enne Kaarma, Karja ja Mustjala rahvas killal. Suur mägi, männimetsaga kaetud. Enne seal põlised tammed. Nyyd kõdunenud kännud ja hilisemal ajal noor männi – tamme ja kasemets. 1000 a tagasi olnud seal pyhad tammed, kellele ka Mustjala rahvas ohverdas. Kord raiunud Purtse kyla mees endale sealt ree äärepuu, mis teel katki läinud. Hiljem surnud mehel härg ja lõpuks leitud mees surnuna Killemäelt. See olnud Taara ja Uku töö.

EKS, 405, 366/7 (20) < Karja khk. V.Mägi (1888).

Karja khk. Koiklas iiesoo.

Saa kohanimed, 96: 42.

Endine Parismetsa mõisa omanik von Rehenkampf rääkis, et mõnekymne aasta eest Koikla mõisa omanik (vist von zur Myhlen) kellegile rootslasele kõik oma metsa tammed kuni teatud jämeduse alammäärani ära myynud. Seetõttu saanud maha raiutud ka suur ohvritamm, mille olemasolust mõisnik enne midagi pole teadnud. Rahva pahameel olnud nii suur, et avalikka rahutusi kardetud. Tamm olnud nii kuulus, et isegi Muhust sinna ohverdama keidud. Jutustaja teatel olnud tamme koor yleni täidetud sisselõigatud runokirjaga. Kus hiietamm just kasvas, seda kõneleja täpselt ei teadnud. Võiks arvata siin Hiietantsijate koha juures kasvanud tammest jutt.

E 53247 < Karja khk. - F. Leinbock

Ohvritamm, ak. Koikla ms. metsas, lähemalt teadmata kus. Tema koor olnud kaet miski ruunikirjaga(?). Mõnikymmend aastat tagasi myynd mõisaomanik oma metsades kasvavad tammed kellegile rootslasele maharaiumiseks, mil puhul ka see tamm hävind., kuna mõisnik tema olemasolust ennem midagi pole teadnud. Rahva meelepaha olnud väga suur.

Saa ja Muhu 24: 49

Bei Karja Lasma ist ein „Silma hallikas“, der vielfoch benutzt wird.

Holzmayer, Osiliana II, 28 (3) < Karja khk.

Leisi valla allikatel Karja – Laasmaa tee ääres ja Lehtmetsas on tervekstegev mõju.

RKM II 75, 660/1 (6) < Mustjala khk, Silla k (1958).

Leisi valla allikatel Karja – Laasmaa tee ääres ja Lehtmetsas on tervekstegev mõju.

RKM II 75, 660/1 (6) < Mustjala khk, Silla k (1958).

Ohvriallikas – „Hiieallikas“ Luulupe kylas. Luulubes on Iie niit ja Iie mägi, need olla vanad pyhad kuhad.

ERA II 201, 341 (35) < Karja khk., Pärsamaa v. 1938.

Hiiekoht Metsaääre kyla karjamaal, mõnikymmend meetrit Penimäest põhjas, ligi Metsaääre ja Koikla kyla piiri, hiie talust ~1/2 versta loodes. Kohalik nimetus Hiiekoht.

Asub Penimäe ja Pärsamaa kyla „Kylma“ perede poole tõusva mäekynka vahel orus, madalas soosel karjamaal, lepametsa tuka ääres, mis viimastel aastatel maha raiutud. Sääl olnud vanasti suur raudkividest ohvrialtar, umbes mehe kõrgune, mille otsa kiviastmeid mööda pääsenud. Hiie talu peretytar ~20 a seletas, et veel tema lapsepõlves see altar kaunis terve olnud, igatahes astmed veel tunda. Viimastel aastatel olla karjapoisid selle ära lõhkunud, kivid laiali veeretanud, nyyd need pehmesse soopinda vajund. Veel paistavad vaid mõne cm võrra maast välja umbes kymmekonnast kivist mis ~15 x 20 m² suurusel alal laiali. Osa kiva juba yleni maas. Miks terve altar ei vajunud maasse, selgusetu.

E 53241 < Karja khk., Metsaääre k. - F. Leinbock (1923).

Koiklas oli tammemets ehk hiis, seal on ka ohvrikivi. Kaks peret kannavad nime hiis.

RKM II 55, 124 (1) < Pöi khk. S. Lätt (1956).

Karja Metsaääre ja Koikla Iis, lepikko mäkien välisessä Iie (oru) karjamaa – nimisessä notkossa; Iis – paikalla on kiviröykkiöitä, joista yksi on uhrialttari (n 1,5 m korkea) notkossa on Iis – paikan vieressä Iie soo ja pieni joki. Notkon kaakkoispuolella Raunikumäellä on kentää, jossa on suurehkojen, vieri vieressä olevien kivien muodostama 29 m pitkä soikea kehä, „hiietantsijate koht“; tähän liityvä tanssitraditio on „Hiielkäimine“. Tästä n. 200 m kaakon on Iie talo. Ainakin tanssipaikasta mutta ilmeisesti koko aluesta on käytetty nimeä „Hiiemaa“

(KKI/N; E 53241; EKS 405: 739; Eesti VI 528; EKM 106 – 106)

Koski 50/1: 114

Kaks hiiekohta on kaitse all Leisi kn. (end. Metsaääre) kylas (Ratla-Tika maantee 3. km-lt Koikla kylla suunduvat karjateed pidi). Mõlemad kultusekohad paiknevad Hiie talu maal. 200 m talust loode pool on rahvasuus tuntud Hiietantsijate koht: 21 – 29-meetrise läbimõõduga raudkividega piiratud ala, mille sees olla vanasti tantsimas käidud. Tantsimist kutsutud hiiel käimiseks ja tantsijaid hiietantsijateks.

Teine Hiiekoht on talust ligi pool kilomeetrit loode pool kahe mäeseljandiku vahel. Siin olnud kunagi kõrge kivist altar, millele pääsenud astmeid mööda [---]

Pesti, Rikas 91, lk 39/40

Karja khk. Metsaääre kylas iiearu karjamaa.

Saa kohanimed, 96: 42

Karja khk Metsaääre kyla Rauniku mäel on hiie tantsijate koht. See on ovaal raudkivide ring. Ringis käidud vanasti tantsimas. Tantsimist seal hyytud hiiel käimiseks.

E I 43(300)

Hiiekoht (?) („Hiietantsijate koht“), ak. Metsaääre kl. Hiie talust 150 – 200 m. NW-poole (krt III: 114), Rauniku mäe idakylg on järsk, 3 – 4 m. kõrge ja paiguti yleni kaet pääsuuruste ning suuremate raud- ja paaskividega. Umbes 20 m. kivisest mäeveerust, Rauniku mäe tipul, asubki „Hiietantsijate koht“. See on ovaal ring suurtest raudkividest, mis tublisti maasse vajund, keskmiselt 20 – 50 cm. yle maapinna ulatudes. Ymbritset ala läbimõõt N – S-sihis 21 m., E – W-sihis 29 m. Kiviringi laius 1,5 – 2 m. Erilist sissekäiku ei näi olevat. „Hiietantsijate koha“ ja mäe idaveeru vahel on kymmekond põõsastega läbikasvanud kivirauna, mille hulgas ka suuremaid raudkive. „Hiietantsijate koha“ yle räägitakse, et sääl vanasti kiviringi sees tantsimas käid, mida „Hiiel käimiseks“ nimetet, tantsijaid aga „hiietantsijateks“. Kiviringist mõnikymmend sammu idapoole, suure yksiku männa läheduses, kasvand vanasti suur tamm, mille känd umb. 10 a. tagasi karjapoiste poolt ära põletet. Rahvajutu järele olla tamme juure, kivide alla maet keegi tydruk, keda vanasti röövlid „Hiietantsijate kohal“ kinni võtnud ja ära tapnud.

Saa ja Muhu 24: 50

Saa kohanimed 1996 lk 429 järgi on Tilgakyla metskyla osa.

Karja kihelkondas Metskyla valdas Tilka Laassu koplis on väike silmahallikas. Rahvas käis seal silmi pesemas. Pandi yheksa noop nõela pysti ja siis lasti ellavad õbe sisse ja pesti. Sellest ei loodetud mitte yksi selleks korraks abi vaid ellu aegaski ei pidanud selle silmad haigeks minema. Saand pestud siis pandi sena sisse ika midagi ohvriks sest muidu ei olnud sest midagi abi loota.

EKS 4^o 5, 50/1 (84) < Karja khk. - Villem Mägi (1881).

Salu põllal, Nõmme kylas on suur kivi. Kutsutakse Tuurukivi. Suur kivi, muud midagi.

RKM II 87, 254 (7) < Karja khk. - O. Kõiva (1960).

Silma hallikas on Ooitse kyla „Kalmu“ talu juures, kylast Karjalasma kroonu metsaylema koha poole minna maantee idakaldal. Kohalised nimetused silma hallik ja rahalik hallik. Mõlemad nimetused ka kirjanduses. Kirjeldus:

Põiste [?] kyla juures on kokku 6 allikat mis kõik maantee idakaldal ridamisi asuvad. Nende nimed lõunapoolsemast alates on: Ydise hallik, Kõrkosje hallik, Kesvere hallik, Silma hallik ja sakste hallik. Kuuendal väiksel pole eranimetust. „Sakste hallik“ asub just Kalmu talu värava otsas. Nimetuse saanud sellest, et säält allikast Lasma mõisnikule von Nolckenile vett viidud; varemalt hyytyd teda „Kännu“ allikaks kaldal oleva suure kännu pärast. Sakste allikast meetrit 10 lõunas ongi Silma hallikas. Ta jookseb välja otse maantee alt ega lähe millegagi teistest hallikatest lahku. Veekogumise auk, kust väike oja välja jookseb, on umbes 1 m suur. Silmi käiakse arstimas vähemalt XVI sajandist alates kuni siiani. Yldse on kohalik rahvas väga ebausklik.

Tervise otsijad on allikasse visanud raha. Muid ohvreid ei olla tarvitatud. Holzmayeri teatel leiud: 1866 a., yks sigismund III 1587 – 1632 aegne Riia solidus ja yks Vene vaskraha 18. sajandi alult. 1921.a. suvel leidnud Kalmu talus elav gymnaasiumi õpilane Vasili Piik hallikast 1915.a. 10 või 15 kop. Sama isik leidnud 3 a eest Sakste hallikast yhe kulunud vene vaskraha 1840. Sygavamalt pole hallikaid läbi kaevatud.

E 53244/4^a < Karja khk. - F. Leinbock

Ohvrikoht („Reo nõmm“), ak. Pamma ms. (saksak. „Herrenhof“) ja Nurme kl. vahelisel metsateel (krt III: 65), umb. 1 klm. mõisast põhjapool, ysna tee ääres.

„Reo ehk Riu nõmme“ nimetus tulla risu hunnikust (risu, gen. riu ehk reo), mis sääl varem olnud. Rahvajutu järele olla sääl kaks pulmarongi vastamisi juhtund, kus mõned pulmalised langend ja tapluskohale maha maet. Nende hauale pidand iga möödasõitja midagi viskama. Hilisemal ajal olla sinna harilikult puuoksakesi visat, millest terve risuhunnik kerkind. Aastat 20 tagasi pistnud poisikesed hunniku põlema ja sellega lõpnud ka uute annete juureviskamine. Praegu ei tea nooremad inimesed kohta näidatagi.

Holzmayer: Osiliana I: 72. – Ösel einst u. jetzt III: 146.

Saa ja Muhu 24: 50

Nii on Tõllu magamiskohale Viieristil ja Pammal puuoksi maha pistetud või hiljem visatud (Saare- ja Muhumaa muinasjäänused, lk 50). Muidugi on siin tegemist ohvrikohaga. [ ---] Saaremaa komme ohvrikohtadele pulgakesi panna on samuti ohvriand, et soov täituks või ohvri toojale midagi halba ei juhtuks. [ ---]

KP lk 530

Pamma kylas on sattunud kokku kaks pulmarongi, kes tõid pruuti peigmehe koju. Tekkis lööming, mille juures yks peigmees sai surma. Sellest ajast peale viskas iga möödamineja sinna maha oksa, sellest nimi Reunömm, sõnast ribu, gen. reu ja nömm (M. K[örber], Oesel einst und jetzt III, lk 146). Okste mahaviskamist ajendas soov, et erakordne surnu ei tuleks elavaid tylitama ega kodu käima.

ST lk 374/5

Karja kirik on peale 700 aasta vana, seda teab igayks, aga kuida tema ehitamise ja alustusega lugu on, seda ei tea palju mitte enam. Kirik on enne 12 versta õhtu poole saama ehitud, see on Pamma kylase Karja valda, ligi Väikest Pamma mõisad. Senna on kõik materjaali veetud ja meister on teda ka lasknud alustada ja on mitu päeva tööd tehtud, aga mis päeval tehtud, see öösel lõhutud. Nyyd pannud meister ennast valmis ja vahi peale, et näha saada, kes see lõhkuja õige peaks olema. Kesköö tulnud, homiku koiduaeg olnud juba ligi ja ei tule veel kedagi, aga kesk koiduaega lõhkenud myyrid puruks ja yks hall mees hyydnud:

„Siia ei saa mitte kirikud! See on hiie tempel. Aga ma annan sulle head nõu, pane paar musti härgi vankri ette ja nurgakivid ja oma ehitusehaamer peale ja lase härjad minna ja kolme päeva pärast mine vaata, kus nemad seisma on jäänud, seal ohverda kolm musta karvaga kukke ja vaat´siis läheb ehitus! [---]

EKS 4^o 5, 159/60 (224) < Karja – V. Mägi = H, Jõgever 1, 162/4 (140) < Saaremaa – V. Mägi

See allik mis põhjatsi poole välja jookseb selle veega tuleb (haigeid) silmi pesta. „Viie“ allik Pitka soo väljal, see jookseb põhjatsi poole kylge välja, ma käisi sääl oma silmadega.

ERA II 289, 433 (62) < Karja khk., Pärsamaa v., Pamma k. (1940).

Ohvrikivi lohkudega (?) ak. kuski „rabas eespool metsa, milles on Karja maalinn“ nagu mainib Holzmayer. Kivi olemasolu kui ka asukoht on siiski täiesti mittekindlad.

Publ. Ösel I lhk. 16

Saa ja Muhu 24: 29

Põitsemääl on yks imeline allikas mida Raha-allikaks nimetatakse. Pisike nire jookseb liivamää sihest välja. Sääl käisid inimesed ennast ikka pesemas, kui nad aiged olid. Ka mina olen sääl nägu pesemas käin. Et sõnna raha oleks visatud, seda ma äi tea.

ERA II 231,715/7 (26) < Karja khk., Leisi v., Parasmetsa as. < Peederga k. (1939).

Ohvrikivi, ak. Ratla kl. kalmistu (vta lhk. 42) idapoolses osas (krt III. 120), nn „Salu metsas“, kylast umb. 1 klm. NE-poole, suurest maanteest paarsada meetrit läänepool. Ohvrikivi, mida rahvas ka „Tondikiviks“ kutsub, on suur raudkivi myrakas, umb. 3 m. kõrge, samapalju pikk ja umb. 2 m. lai. Kivi päälmise osa keskel on loomulik lohk. Viimane on põhjast kitsas, päält umb. 30 cm. lai, sygavus samuti 30 cm. ymber. Kivi keskel on lohk õhem, põhjapoolse kiviserva poole läheb laiemaks ja sygavamaks, kunni mööda kiviserva alla keerab. Kivi on päält sammeldund; kunstlikke auke ei ole näha. Rahva arvates pidada kusagil kivi kyljel sambla all mingisugused „kirjad“, teisendi järele „tondi kuju“ peituma. Ohvrikivi lähedal kasvand vanasti suur tamm, mis hävind, nii et kohtagi ei teata.

Saa ja Muhu 24: 51

Kuressaare-Valjala-Kuivastu maantee 35. km-l, Ratla kylas, suurest maanteest paarsada meetrit lääne pool nn. Salu metsas paikneb kiviaiaga yhel joonel suur kivi, mida rahvasuus Tondikiviks kutsutakse. Selle kivimyraka (pikkus ja kõrgus umbes 3 m, laius 2 m) lael on yks ligi 30-sentimeetrise läbimõõduga lohk. Inimkäe poolt tehtud märke siit leitud ei ole. Rahvajutu järgi pidid kivi kylje all mingid kirjad või siis tondi kuju olema. Kunagi olevat kivi juures kasvanud suur tamm.

Pesti, Rikas, 91, lk 35

„Paade allikas“ asub Liisu metsa taga soos väikesel paekivi rynkal, ymbritsetud väikseist kadakaist.

Nime saanud 1) et ta asub paekivi rynkal; 2) et ta vesi voolab välja pae pragudest. Allikaäärne maa on olnud karjalaste armastatud mängumaa. Allika vesi parandas silmi.

ERA II 230, 46(6) < Karja khk., Pärsamaa k. < Koikla kyla < Koikla Algkool (1939).

Karja khk. Ratla kylas asub Paadeallik.

Saa kohanimed, 96: 266

Roobaku mõisa lähedal heinamaa peal on hiis. Sääl vana kask veel. Nähtud igasugu asju.

RKM II 55, 196/7 (23) < Karja khk., Ratla k. - Joosep Rasu 74 a. (1956).

Karja kihelkonna Koikla valla ilusa Tömpi männiku ääres 2 Hiie talu. Seal ilus kasemets olnud, mis ristiusu ajal hävitatud. Paar suurt kaske veel ainult Hiie talu aias. Tömpi männikus hiis olnud. Pahilast tulnud hiis Hiide. Sellest kõneleb ka laul.

EKS 405, 739 < Karja khk., Aru v.

Vöhkse kõrtsi juures postmaantee ääre oli ohvrikivi. Suured lepad kasvasid ymber. Sinna sellel ajal visati veel raha.

RKM II 86, 231 (15) < Karja khk, Leisi k/n, Laugu k. – Ellen Liiv< Oskar Uussaar, 79 a. (1959).

Kasutatud kirjandus

KP – Muistendid Kalevipojast. E. Laugaste, E. Normann, Eesti riiklik kirjastus, Tallinn, 1959

ST – Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. E.Laugaste, E. Liiv, E. Norman, Eesti riiklik kirjastus, Tallinn 1963

Olavi Pesti ja Külli Rikas, Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestised, kirjastus Olion 1991

Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Tartu Ülikooli Arkeoloogia Kabineti toimetused II. Tartu, 1924