Väike-Maarjas asuva Sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli õppekorralduskeskuse juhataja Imbi Jäetma käis heinakuu alguses Inglismaal Woolfestil – ylemaailmsel lambamessil, kirjutas Elisa Uussalu Virumaa Teatajas.
Imbi Jäetma on Väike-Maarja päästekoolis töötanud juba kuus aastat. Yks lõõgastav hobi või harrastus kulub igayhele ära. Tööst vabal ajal peab hariduselt inglise-saksa filoloog ja kriisipsyhholoog kodukohas Lahemaal Sae talus 47 lammast.
Kaks aastat tagasi oli poeg Karl-Erik kodutalu ymbruse pidevast niitmisest nii väsinud, et lubas teha ykskõik mida, kui ainult muruniitmisest pääseks. Siis hakatigi mõtteid mõlgutama, kuidas hoida ilusat jõeluhta ja vana karjamaad võsa pealekasvamise eest. Enne lammaste võtmist mõeldi põgusalt ka eksootiliste ja atraktiivsete jaanalindude peale, kuid yhte Lahemaa vanemasse tallu ei peetud neid siiski sobivaks.
Sae talu perenaine Imbi tunnistab, et ei teadnud enne Eesti maalammastest midagi. Ta soovis ainult, et nad oleksid värvilised ja mida huvitavama villaga, seda parem. Talv läbi otsiti ja tutvuti võimalustega. Eesti väikesaartel ja piirialadel on maalambad paremini pysinud. Kolm lammast toodi Ruhnust lennukiga mandrile.
Eelmise aasta kevadel kuulis vana talulaut yle pika aja taas määgimist. Esialgne kymnepealine kari on aastaga kasvanud peaaegu viiekordseks. Tallesid on syndinud juba omajagu ning ka lisa on toodud just tapa tarvis kasvatatavatest karjadest yle Eesti.
Tänaseks ongi Sae talu maalamba säilituskari suurim Eestis. Nii mõnigi, kes värvilist karja näinud, soovib endale seda sorti lambukesi. Veel sel suvel lähevad mõned uted Vormsi saarele.
Maalammas viis Sae talu rahva kokku Eesti Maalamba Yhinguga, mis yhendab maalambapidajaid kogu Eestis.
Esineti kõnega
Eelmise aasta hansapäevadel kohtuti Norra lambakasvatajatega, kellel sel alal põlvest põlve edasi antud kogemused. Lambavillast valmistasid viikingid vetthylgavaid riideid, kalavõrke ja laevadele purjeidki.
Norralaste kaudu tutvuti ka Inglismaal Cockermouthi väikelinnas aset leidva ylemaailmse Woolfestiga, millest heinakuu alguses ka osa võeti.
Festivalil tutvustati Eesti väljasuremisohus maalammast rohketest piltidest ja käsitöönäidistest kokku pandud väljapanekuga ning jagati teadmisi villa- ja lambatoodete kasutamise ajaloost.
Festivali korraldaja ning eestlaste seltskonna võõrustaja June Hall on teadaolevalt yhe vanima lambatõu soya kasvataja. Soya lambakarjas on uttedel sarved, nii nagu ka Eesti maalamba karjas, tõsi kyll haruharva, võib juhtuda. Woolfestil olid esindatud ka tõud, kelle pead kaunistas kahe sarve asemel isegi neli või kuus sarve.
Kui kaks päeva kestnud messil oli ligikaudu pool tuhat boksi, siis vaid vähesed olid kutsutud esinema samas peetud konverentsil ka kõnega. Eesti Maalamba Yhingu eestvedaja Gilleke Kopamees rääkis väljasuremisohus haruldasest maalambatõust ja selle säilitamisega seotud raskustest.
Lammaste pidamise plusspooleks nimetab perenaine Imbi nende vähenõudlikkust. Lambad söövad peaaegu kõiki rohttaimi, on usinad võsahävitajad ning talvelgi võivad nad veejoomise asemel lund syya. Ei vaja nad ka sooja lauta, vaid eelistavad talvel lumes jalutada. Siiski, tõmbetuule ja vihma eest tuleb neid kaitsta.
Käsitöö on au sees
Lammas pani meie esivanemad riidesse ja hoidis inimese meie karmis kliimas elus. Lambavill ja -nahk on viimasel ajal jälle au sisse tõusnud. Lambanahkasid ostavad näiteks väikelaste emad. See on talvel beebil naha peal mõnusalt soe, ning suvelgi ei ole kärus, milles lambanahk, liigset higistamist karta.
“Panin Väike-Maarja infolehte teate, et otsin vokiga ketrajat,” meenutas lammaste perenaine. Väikemaarjalane Virve Alas, kes tänu kuulutusele tuli, on juba hulga villa lõngaks kedranud. Kasutades nyyd juba kaht osavat ketrajat, on Sae talus kogu eelmise aasta lammaste vill käsitsi lõngaks kedratud, villatööstuste masinad nimelt purustavad kahekihilise villa pealmise okka ja lõng jääb kare ning kandjat n-ö hammustama.
Oma karja villast kootud värvinäidis on kirev – sitikmustast loodusliku valgeni, kokku kaheksa tooni. Juba talvel otsisid maalambayhingu liikmed muuseumist yles iidse ketrusvahendi – kedervarre, mis yllatuseks osutus ylipopulaarseks, teada ja tuntud töövahendiks festivalikylaliste hulgas. Õnneks on Eestis osavaid puutöömehi, kes muuseuminäidise järgi uued töövahendid meisterdasid.
“Kedervarrega õpib ketrama vaid paari minutiga, meie kedervarrega pole võimalik Okasroosikese kombel sõrme torgata,” muigab perenaine.
Kuid nii, nagu vanasõnagi ytleb, on igal oinal oma mihklipäev. “Lambaliha pole veel söödud, kuid eks ka selle mõttega peab end harjutama,” mõtiskleb peremees Taavi.
Pilt: Eesti Maalamba Yhing