Jakka minevädsen lehen olnut juttu võrokeelitsist tsirgunimmist: kuis tsirka kutsutas ja kost kõik naa nime tulnu omma, kirotas Uma Lehes Kalla Urmas.
Pyvi (pyy) – «pyvi: pyve: pyvve» tähendäs lõunaeesti keelen joba vanast aost ytte mõtsatsirku (eesti laanepyy); ildampa om mi maalõ sisse rännäny yts timä muudo nurmõtsirk ja toda sõs om Võromaal naatu ka nurmpyvest kutsma, a inämb teedäs timmä Lõuna-Eestin iks nurmkana nimega.
Kodas(k’) (kotkas) – või ka mõnt tõist suurt kulli tähendädä. Soomõ kotka, kokko ja eesti kotkas vastussõst om terven võro-seto keelen kodas, hummogu puul (näytysest Peipsi veeren) ka kodask’. Tuu viimäne kyynys ka Võnnu kihlkonda, Perävalla mõtso sisse: sääl om kõnõldu, et pedäjä otsan oll’ «kodaski pesä».
Sisas(k’) (ööbik) – tykys unõhtuma ka sii põlinõ (vadja keeleni kyyndyny) tsirgunimi, tiiäme timmä viil inemiisi priinimen. Sisask’-kujjo om tarvitõdu laembalt:lõunaeesti keelen kõõgipooli ja ka veetse kavvõmban. «Sisas» om inämb Lõuna-Võromaa muud, käänys kah tõõsilde: sisas: siska: sisast; võrdlõ: kodas: kotka: kodast. Nii et nime poolõst omava kats ummamuudo vägevät tsirku nigu sugulasõ.
Võromaal om ka ööbik-sõna vanast aost olõman, ja nigunii tulõva mõlõmbat sorti nime iks tsirgu laulmisõst: yts tulõtas miilde laalu alostust, tõõne – tsisisejät helly takanpuul. Nime tarvitamist sekäs segiminek sõnaga «sisalik». Mu koton Mehikuurman kutsuti toda eläjät «sisaslik», Setomaal kogoni «(t)sisask’». Nii tulõ ytteluku naade sõnno tähendyisi kottalõ seletyst anda.
(Kala)kaur (tuttpytt; kajakas; haigur) – «kaur’ma» om võro-seto sõna, tähendäs uuristamist, välläkaibmist; tuu perrä või mõtõlda, et kauri omava särtse tsirgu, kiä vii seest midä vällä kaur’va. Esi ma tiiä latsõst pääle, et nii kutsutas Peipsi veeren noid ilosit tutuga tsirka, kiä pikält vii all käävä ja kalapoigõ pyydvä.
Näist kyl paistus, nigu nä kaurissi põh’ast hindäle syvvä. A perys rahu ma tuu nimeseletysega iks ei jää. Peräkõrd om nimi hoobis timä kahrõst helyst tulnu. Muial Võromaal jo kutsutas tuud tsirku ka «kroogu».
Kaur-sõnna lövväme lõunaeesti keelen ja mõnõn ytsikun Põh’a-Eesti kandin. Tä tähendäs ka hoobis kajakat: niisama kalasyyjät ja kõva helyga tsirku, olku tä kogoni tõist n’ako.
Ja kolmas kaur Võromaal om viil eesti hallhaigur – toonikurõ sugulanõ kalasyyjä tsirk, kiä tege tsärret helly, ku lindo lätt. Nii et taa nimega om sekähys suur; a esi olõs soovitanu jättä «kaur» (yten «krooguga»)võro keelen iks tuu edimält nimetedy viitsirgu jaost.
Kuku-uikaja (järvekaur) – eesti keelen om timä kaur-nime hindäle saanu; ja või usku, et ka Võromaal om timmä tõõnekõrd niimuudu kutsutu.
A kinmähe om meil taa uhkõ põh’amaa viitsirgu jaost viil yts nimi. Nigu Rõugu kihlkunnast om kirjä pantu: «Kuku-uikaja oll’ suur hahk tsirk, rõngas ymbre kaala; helly tekk’ kuku ui, kuku ui.» Õkva särne tä om jah, ja tuu helyga tä and hindä joba kavvõst vällä. Põh’arahvil om tä ilmatsirk, kiä käve viipõh’ast maad kaur’man. Võromaal (pääle Peipsi) timmä inämb nal’alt ei trehvä, a ku tä piässi siiä tagasi tulõma, sis om illos nimi tälle alalõ hoiõt.
Hyypli (hyyp) – taa tsirk hoit iks suurõmbidõ järvi viirde ruukõsõ sisse; kodokylän kuulõ keväjä poolõ timä imetaolist helly – nigu pudõlihe puhkmist. Tuu kuulus ka tõsõlt puult järve Vennemaalt mi poolõ pääle ärä. Särne hely om tsirgulõ mitmit nimmi toonu. Hyyp-nime oma teedä mere veerest, a Võro- ja Setomaa nimi om selgehe hyypli.
Parts (part) – arvata või, et ka taa nimi tulõ tsirgu helytegemisest; parts-sõna kyynys egäl puul ilosahe lõunaeesti keele piirini, õnnõ Villändimaal tä lätt veetse maad põh’a poolõ.
Mi kõgõ suurõmb parts (eesti sinikaelpart) om võro keeli tsigaparts, a väikene ja piiny helyga om piir(i)parts. Tuu nimi passis kõgõ inämb eesti piilpardi jaost, a vast tarvitõdas ka eesti rägapardi kottalõ.
Piho (peoleo) – Võro- ja Setomaalt teedä nimi, kyynys ka Tartomaalõ; eesti peoleo-sõna pidi siin umal aol võõras olõma.
Põlva mail tä om laulnu esihindä kottalõ: «Piho pill linno.» Vast nuu sõna märkvä ka tsirgu illast perälejõudmist keväjä. Kyl om tälle siin pantu ka muid nimmi, näytysest yle Eesti tutva vihmakass – n’augmisõhely ja vihmakuulutamisõ perrä.
Häniläne (linavästrik) – sii tsirgukõnõ hoit inemise ligi; yle Eesti teedäs ka timä keväjäst ettekuulutust tuu kottalõ, ku pikä lina tulõva suvõ kasussõ.
Västrik-sõna Lõuna-Eestile piaaigu ei tulõ, ja häniläne-sõna kyynys kinäste yle terve lõunaeesti keele. Kost tuu «häniläne» tulnu om, toda iks õigõlõ ei tiiävä. Pakutas, et händ-sõnast, a meil om tuu jo ilma ä-tä. Siin ja sääl om tä segonu härmläne-sõnaga (tuu jo tähendäs muud’o võrgukudajat eläjäkeist), nii om saanu «tsibihärbläne» ja tõõsõ särtse. «Tsibi-» või kyl tsirgukõsõ helly nimetädä, vai sõs hoobis timä suurust (väikene nigu tsibiputin), ja hummogu puul Võromaal om harilik nimi «tsibihäniläne». Muialpuul tulõ ette ka «linahäniläne».
A ti vast tunnõtõ ka timä kõllatsõ kõtuga sugulast (eesti lambahänilane). Tuu pill niisamadõ handa ja tege samasorti helly, a timmä näet iks niidy pääl ja kar’aeläjide man. Tollõ perrä tä sis om Lõuna-Eestin lambahäniläne ja lambatsirk.
Õiõndus: minevä kõrd oll’ lehen võlssi kirän germaani sõna, miä tähendäs haugast: oll’ habukah, piät olõma habukaz(nigu ka kuningaz).
Kuvad: Remo Savisaar