J. Jung pyhapaikadest I-II (2.)



Jaan Jung 1898. Muinasaja teadus Eestlaste maal I – II

[Väljakirjutised Viljandimaa ohvrikohtadest]

 
Viljandi maakond

Viljandi kihelkond (Vil)

Hiie mägi, Viiratsi vallas, Juhani talu maa sees, mida nüüd aga Riiu mägi hüütakse. Selle mäe peal olnud vanaste püha hiie koht, kuhu rahvas kaugelt ohverdamas ja palvetamas käinud. Veel praegu kasvavad selle mäe peal mõned suured vanad kased, keda tänapäevani hiie kaskedeks nimetatakse. Et seda kohta Riiu mäeks kutsutakse, siis peab seal juures mõni riid olema olnud. (Jung I: 71 Vil 31; < A. Suurkask Viljandist)

Ohvri kivi, Viljandi vallas Kuude külas, Saaretohvre talu põllu sees. See on üks suur kivi, kelle keskele üks suur rist olla raiutud. Sealt kivi ligidalt ja ümbert kündes tulla vanu rahasid välja, mis vist ohvri anniks sinna maha on visatud. – Rist on vist hiljemalt sinna peale raiutud, et inimesed sinna enam ei peaks ohvrid viima. Sarnast lugu olen ma ka muial märganud. (Jung I: 71 Vil 32; < A. Suurkask Viljandist)

Hiie ase Uusna vallas, Lohuri talu heinamaa sees. See on üks kõrgem koht, mida hiie aluseks nimetatakse. Enne olla seal peal ka ohvri kivi olnud, mida nüüd enam seal ei olla. (Jung I: 71 Vil 33; < I. Täht, Võidust)

Hiie lohk. Viljandi kiriku mõisa õues on üks veike tiik, kelle kaldal kaks vana igavest puu kandu on. Need on üks isi selts paplid, keda vana rahvas hiie puudeks nimetab. On vana hiie ase. (Jung I: 71 Vil 34)


Kõpu kihelkond (Kõp)

Suure Kõpu vallas Seru külas, Hallika talus on üks väli, mida Tara väljaks kutsutakse. See on kõik haritud maa, mis seda nime juba vanast ajast kannab. – On vist mõni Taara mälestuse või teenistuse koht. (Jung I: 80 Kõp 21; < J. P. Söggel, metsahoidja Uue Karistes)


Paistu kihelkond (Pst)

Ohvri lohk. Aidu mõisa maa sees, Ahima kõrtsist põhja pool, kutsutakse ühte lohku missimätta lohuks. See olla 1/6 vakamaa suurune mudase põhjaga mülgas. Kesket seda lohku olla üks heinane mätas, 6-7 jalga läbi mõeta, kelle keskel veike paju põesas kasvanud. See ep see missimätas ollagi. Selle mätta ümber olla vee ring ja vee ümber punane sambla ring, kus heina karvagi ei kasva. Kus sambla ring ära lõpeb, seal on nagu vagu vahel, siis hakkab lokendav hein. Tähelepaneku väärt olla seal juures, et vihmasel suvel vesi lohus kõige mättaga sügavasse vajuvat, aga kuival suvel kõrgemasse tõusvat ja üle ääre vett välja ajavat. Mida kuivem suvi, seda rohkem ajada vett välja. Kui 1868 aastal suur põud olnud, et vesi igas kohas ära kuivanud, siis ajanud see lohk väga palju vett välja, et kõik ümberkaudsed karjatsed oma loome seal jootmas käinud ja ka inimesed oma tarvituse vee sealt viinud, sest et seal hea maitsega külm vesi olnud.
See lohk olla vanal ajal ohvri paik olnud, kuhu uutse vilja ja mõnesugusid andisi olla ohverdatud. Keegi ei olla tohtinud selle lohu ääre magama heita, seda olla vaimud kohe ülesse äratanud, öeldes: „Tõuse üles ja mine siit meie paigast ära, siin ei ole luba elavatel magada.“ Ka nähtavat ühte halli habemega vana meest iga õhtu videviku ajal seal lohu ümber kõndivat, aga kui keegi sinna ligemale minevat, siis kaduvat ta silmapilgul lohku ära. Ka olla teda keskpäeva ajal nähtud missimätta peal istuvat.
Nüüd olla metsavalitsus kraavi sellest lohust lasknud välja kaevata, mis lohu palju tühjemaks olla tõmbanud, aga ommeti mitte kuivaks teinud. Ka missimätta pajupõesas olla kirve alla langenud. (Jung I: 86 Pst 36; < A. Suurkask; H. Kuusik, Peterburis joonistusekooli õpilane)

Helme kihelkond (Hel)

Kivi kalme. Koorkülas Jääva talu ja Ala-Laugaste piiri peal, paar vakamaad Jääva järvest põhja pool olla kõrge ilusa koha peal suur kivi lademik, pikkus 60 sammu ja laius 20-25 sammu. Kivid olla korrata ja segamini, ja suuremalt jaolt maa sees. Kohta kutsutavat „Kalme värat“. Praegu kasvavat seal võsa peal, aga vanade inimeste mälestes olla seal ilus tamme salu peal kasvanud, kuhu muiste ohvrisid olla viidud. (Jung I: 92 Hel 10; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas)

Kalme Takerpera Mäensi talu vastu, üle postmaantee, Meierristi oja ääres ja selle nimelise mäe otsas. – See olla ka ühes ohvri koht olnud. (Jung I: 95 Hel 25; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas)

Kalme Humuli Soode talu maa sees, kust palju luid ja rahasid on välja tulnud. On ka ohvri kohaks pruugitud. (Jung I: 95 Hel 28; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; F. Grünberg, Hummuli vallakirjutaja)

Kalme mägi Hummuli Kuusiku talu maa sees, kust 1 ½ jala sügavuselt palju surnute luid välja tulnud, ja kust ka palju rahasid leitud. On ka ohverdamise koht olnud.  (Jung I: 95 Hel 29; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; F. Grünberg, Hummuli vallakirjutaja; Jung)

Kalme Riidari vallas Kalme talu piiri sees põllu keskel, kust väga palju surnute luid välja on tulnud. Ka ööldakse see ohverdamise koht olema. Rahva jutu järele olla muistsel ajal seal kohal ka veike puust kabelike olnud, mille juures kõikesugusid ebausu tempusi olla tehtud. (Jung I: 95 Hel 36; < H. Meil, Voorust)

Kabeli või kiriku ase või mägi Takerpera Päide talu maa sees. On niisama vana matuse ja ohverdamise koht, kus vanal ajal mõni kabel seisnud. (Jung I: 96 Hel 42; < Kalling, Takerpera metsaülem; Jung)

Hiie või ohvri lohk Koorkülas Lindsi talu piiri sees, kus suured saared, vanad põlised jalakad ja künnapuud kaskedega segamini kasvavad. Alale on see salu vist sellepärast jäänud, et sealt keegi midagi ei ole raijuda julgenud, sest raijujal olla alati midagi õnnetust sündinud. Sinna olla kõiksugu ohvriandisi viidud, kus ka kõikisugusi tontisi ja viirastusi olla nähtud. Niisugusid ohvrikohte olla seal palju, mis aga enamiste ära olla hävitatud. Ohvri andisi viidi ka enamiste iga kalme peale. (Jung I: 96 Hel 44; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)

Ohvri hiis olnud Patküla vallas Miku ja Solli talu vahel, mida õpetaja Behse ja kihelkonna kohtunik von Anrep ära olla lasknud hävitada. (Jung I: 97 Hel 45; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)

Ohvri koht Leebiku vallas, Postsoni talu õues, kus hilja aja eest ohvri andisi veel olla ohverdatud. Seal kihelkonnas ööldakse, et nõnda viisi Poostlele ohverdatavat, mis jälle üks ise ebajumala nimi näis olevat. (Jung I: 97 Hel 46; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)

Ohvri hiied olnud ka Koorküla Pikre ja Keisre talude piiride see, kus kümmekond suuri kive hunnikus olnud, millede vahelt mõnesugusid ohvrite jätisid olla leitud. Peremehed olla aga need kohad ära hävitanud, puud maha raijunud, kivid hooneteks ära vedanud ja maa põlluks teinud. (Jung I: 97 Hel 47; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)

Tõõri või Toori mägi Helmes sellesama nimelise taluga. (Jung I: 97 Hel 48; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)

Toora ehk Toori mägi sealsamas ligidal, sellesamma nimelise taluga. Kuida näha, on need kohad vissiste vana Taara või Toori auustamise kohad. (Jung I: 97 Hel 49; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)

Jumala mägi Homulis, Eesti piiri peal. On vist küll mõni püha paik ohverdamise koht olnud. (Jung I: 97 Hel 50; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)


Tarvaste kihelkond (Trv)

Kivi kalme Tarvaste vallas Lombi talu põllu sees, pikerik hommikust õhtu poole, kellel hommiku pool otsas mõni jalg maad eemal, teine pea ümmargune kivi kalme on. [---] Lombi talu põllu sees oleva kivi vareme kohas ennemuiste kirik olla olnud, keda praegu suureks toome vareks kutsutavat. Seda kirikut olla sellel ajal „Anne Lombi kirikuks“ kutsutud. [---] Lombi talu põllu sees olevate varemete peal olla veel kuni saja aasta eest tagasi ohverdatud ja ohvri andisi viidud, kuhu kõigest valdadest seal ümberkaudu kokku käidud, küll Tarvastest, Viiratsist, Uusnast ja Holstrest. (Jung I: 105 Trv 6, 9; < I. Liller, Tarvaste Kitse talu noor peremees; Jung)

Kivi kalme kolm versta eesseisvatest kalmetest [Lombi jt] Viljandi poole, Uusna valla Vasara talu maa sees. Olla õiete suur, kust ka tee üle käija. Selle koha juures olla vanal ajal püha hiis olnud. (Jung I: 105 Trv 11; < I. Liller, Tarvaste Kitse talu noor peremees)

Jõgeva talu kivikalmete läbikatsumisel olen leidnud, et seal mitte iga kalme sees surnuid ei ole põletatud, ega nende tuhka sinna sisse maetud, sest et seda sealt mitte leida ei olnud. Need kalmed on, nii kuida vana jutt räägib, suured ohverdamise kohad olnud, kuhu rahvas ümberringi kaugelt kokku ohverdamas olla käinud. (Jung I: 106 Trv 18)


Pilistvere kihelkond (Pil)

Kivi kalme Kabalas Kurla külas Leisu talu koplis, mis sellepärast isiäralik on, et see just ühe lohu või madaliku see on, kuna need harilikult ikka kõrgemate kohtade ja kinkude peal on. Kivid olla seal ka kaunis suured ja ridamisi seatud, nagu Määrul. – See Kurla küla kople peab vanal ajal mõni järv olema olnud, sest praegu räägitakse, et see kivi kalme või vare „Kurla järve põhja peal“ olla. – Vist võib ta mõni vana ohverdamise koht või lohk olla. (Jung I: 115 Pil 9 < H. Lindeberg, Kabalast, peremees Kurla külas)

Kabalas, eesnimetatud Saeveski kabeli mäe ligi, olla üks koht, kellel vall ümber olla, ja valli taga kraav. See koht olla neljanurgeline. Sellest on näha, et see üks varjupaik peab olema; aga ta on üsna lausa maa peal. Muidugi päris lausa maa peale ka kindlust või kantsi ei tehta. Rassi küla rahvas olevat seal peal ohverdamas käinud. Kõige viimaks olla üks kaabakas oma 11 aastase poja surnukeha sinna maha matnud. (Jung I: 120 Pil 35; < J. Kuldkep, Kabalast Vakina noor peremees)

Kabalas on kaks Hiie talu, kellest arvata on, et nende kohtade juures vanaste pühad hiied on olnud. Üks neist on Laeva külas, teine Villevere külas.
Siis on seal veel üks Palvessaare talu, selle Pilistvere kiriku tee ääres, mis Kurlast kiriku poole lähäb. Seal olla rahvas vanast palvetamas käinud. On vist üks vana ohverdamise ja palvetamise koht. (Jung I: 120 Pil 36; < J. Kuldkep, Kabalast Vakina noor peremees)

See on Kõo vallas uduhalliku küla juures, mis alati udu ja auru välja ajab, keda Uduhallikaks kutsutakse. See on üks kuulus ohverdamise koht, mille juurest ja ümbert rahasid ja mõnesuguseid asju on leitud, mis ohvri andideks sinna maha on heidetud. Aastal 1878 sain ma sealt ühe 8 tolli pika ja 4 tolli laia õhukese raudplaadi, kelle sisse kõiksugused vigurid olivad graveeritud ja hõbedaga täidetud. Mis asi see oli, ei võinud ma mitte aru saada, aga üks ohvriand oli see tõeste, mis sinna hallikasse visatud. – See hallikas on ka kaugel kuulus olnud, kust mitmesugused silma- ja muu hädaga vaevatud haiged, seda vett pruukides, tervist olla saanud. (Jung I: 120 Pil 37)

Üks hiie mägi on Adavere vallas Lõimetsa küla heinamaade sees, kus vanaste vist ka hiis on olnud, sest et see koht selle tarvis sündsa on. Praegu on see üks lage kinguke, kus vähä lepa võsa pääl on. (Jung I: 120 Pil 38)

Ohvri kivi [Pilistvere kihelkonnas Vana Põltsama valla küla – Vitsjärv nimi – selle keskel veike soo; kivi on soo ligidal]. Selle kivi seljas on palju ümmargusi augukesi, mis sarnatsed on, kui keegi palja jala kannaga mulla sisse oleks keerutanud. – Kivi ümbrusest olla ka vähä kaevatud, kus mõni kord mitmed vanad asjad, kui sirbid, kirved jne. on välja tulnud, mis tuha sees segi olnud. Ka üks ümmargune kivi, kellel keskpaiga kohalt auk kahelt poolt sisse puuritud, on sealt leitud. Vana jutu järele olla ennemuiste üks mõis seal ligidal olnud. (Jung I: 121 Pil 39; < J. Kuldkep, Kabalast Vakina noor peremees; Jung)


Põltsama kihelkond (Plt)

Ohvri kivi Pajusi vallas Mõrtsi küla all rabas, eespool jutustatud „rahakirstu mäe“ juures, kellest see mõne sammu õhtupool seisab. Selle peal olla rahvas nimelt jumalatele ohverdanud, et nad riisujad ja vaenlased maalt välja ajaks. (Jung I: 132 Plt 32; < A. Suurkask)

Ohvri kivi Kanavere mõisa maa sees, umbes 2 vakamaad suurest teest paremat kätt Jõgeva poole sõites. Seal on kaunis suur ja lai kivi, mida rahvas ohvri kiviks kutsub ja kelle ligidalt vanu rahasid ja vanu sõjariistu olla leitud, keda E. Pralits Õpetatud eesti seltsile olla saatnud. (Jung I: 132 Plt 33; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)

Ohvri kivi. Saja aasta eest tagasi olnud Sulustvere külas Hundiaugu mäe peal nelja jala paksune, kuue jala pikkune ja nelja jala laiune ohvri kivi, mis Lustivere mõisasse ära olla viidud. Nõnda räägib rahva suu. (Jung I: 132 Plt 34; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)

Ohvri kivi ja nõija hallikas. Kaavere mõisa põllu peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsa salk, mida rahvas salu aluseks kutsub. Selle metsa salu sees on üks ümmargune hallikas, mis nagu suur katel välja näeb, ja läbi mõeta 3 sülda igapidi suur. Rahvas kutsub seda nõija hallikaks. Sellest hallikast mõni samm õhtu poole, olla üks suur õõnes jalakas kasvanud, mille õõnsus kõikisugusid tähtesi ja kirjasi täis olnud lõigatud. Seda vanat jalakast olla mõned vanad inimesed Sulustveres veel näinud. Selle jalaka all olnud üks kivi, mida rahvas leskenaiste kiviks ja ohvri kiviks olla kutsunud. See kivi olnud välja raijutud, 6 jalga pikk, 4 jalga lai ja 3 jalga paks. Saja aasta eest tagasi olla see kivi Lustivere mõisa ära viidud, kus ta rohuaeas seisnud, aga hiljem rohuaea müüri sisse pandud. Kus kohal ta seal praegu on, ei ole teada. Kaavere salu all ei ole enam seda kohta tunda, kus see jalakas kasvanud, ehk see ohvri kivi seisnud. Rahvasuus liigub aga jutt, kuidas see nõija hallikas sündinud ja naiste kivi oma tähtsuse saanud. Jutt on järgmine:
“Kord piinanud rasked põuad rahvast, et inimesi hulga kaupa põua ja jänu kätte ära surnud. Küll ohverdanud rahvas jumalatele, et nad neile vett muretseks ega laseks neid jänusse surra. Viimaks halastanud jumalad ommeti ja saatnud rahvale imelikul viisil vett. Ühel päeval nutnud 3 ühenimelist leske naist eespool tähendatud leske naiste või ohvri kivi juures. Nende silmapisarad, mis maha langenud, voolanud kokku ja neist sündinud imelik hallikas, mis kohe karastavat vett välja hakanud ajama ja kust inimesed põua ajal juua saanud. Et inimestel nüüd juua oli, siis unustanud nemad jumalad ära ja läinud jälle kurja teede peale tagasi. Sellepärast lasknud jumalad hallika ära kuivada ja joogi jänu tagasi tulla. Kui rahval enam vett ei ole olnud, siis läinud nad jälle nende kolme lese kallale, kelle silmapisaratest esimene hallik oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseks, sest nemad olla ju nõijad ja võida seda küll teha. Naised põle siis muud teadnud teha, kui läinud ühel Pühapäeval jutluse ajal hallikat rookima. Igal naisel olnud lauluraamat kaenlas, leiva viiluk põlle all, sõnniku hark, leiva labidas ja ahju luud seljas. Enne kui nad hallikat rookima hakanud, ohverdanud nad hallika kaldal. Olnud hallikas roogitud, siis alles läinud naised ohvri kivi juure, kaalunud selle ahju luua, leiva labida ja sõnniku hargiga ülesse, mille peale hallikas kohe vett välja ajama hakanud. Kui nad aga ahju luua, leiva labida ja sõnniku hargi ohvri kivi alt ära võtnud, siis jäänud hallika vesi kohe jälle kinni. Teised inimesed, kes mitte ühenimelised ei ole olnud, katsunud küll ka hallikat rookida, aga see ei ole mitte midagi avitanud, vaid ajanud veel enam muda täis. Sellest saadik hakanud rahvas hallikat nõija hallikaks ja ohvri kivi leskenaiste kiviks kutsuma. – Arvamise järele selle kivi kohalt olla hiljemal ajal veiksid metall asju, sõrmusid jne. leitud, mis vanad ohvri annid on. (Jung I: 132-133 Plt 35; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)

Hiie ase Adavere mõisa põllu sees. See on üks ilus kasemetsa salk, pahemat kätt selle suure maantee ääres, mis Adavere mõisast Põltsamaale lähäb. Rahva jutu järele olla see ka vana ohvri koht. Kutsutakse ka kalme mäeks. (Jung I: 133 Plt 36; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister; Jung)

Hiie ase Lustivere vallas Torenorme külas, Miku talu piiri sees, kus üks igavene vana pärna puu kasvab, mis rahva jutu järele hiie puu olla, sest mõne kümne aasta eest tagasi kasvanud selle pärna ligidal hulk teisi suuri, vanu pärnasi. Et seal aga hea põld olnud, raijutud pärnad maha ja tehtud koht põlluks. (Jung I: 133 Plt 37; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)


Suure Jaani kihelkond (SJn)

Kalme Vastsemõisas Sandra talu maa sees, olla kaunis suur vana matuse koht. – Sandral olla aasta 30 eest tagasi üks mees elanud, kes nimepidi seitse põlve peremehi teadnud, kes kõik ühes perega Sandra kalme olla maetud. Kõige viimne sinna kalme matta, olla üks võeras peremees olnud, kes Sandrale tulnud ja katku ära surnud. – Vanaste ei ole keegi kalme peal olevatesse puudesse puutuda ega ka kalmele maha istuda tohtinud. (Jung I: 140 SJn 12; < A. Suurkask)

Ohvri kivi. Vastsemõisa vallas Kaansu kohas olnud enne kaks talu, kelle asemele hiljemalt Kaansu karjamõis ehitatud. Neil Kaansu taludel olnud kahe peale kokku üks ohvri kivi, kuhu peale rahvas igast esimesest uutsest olla viinud. Kes seda mitte igakord ei ole teinud, sellel olla sell järel kohe midagi õnnetust olnud. Peale selle olla neil ka omad „Tõnni vakad“ olnud. Sellel ajal, kui Kaansusse karjamõisat ehitatud, olla mõisa hopmann seal Tõnni vakka jalaga tõukanud ja ümber veeretanud, mis peale ta pimedaks olla jäänud. Inimesed räägivad, et see sellpärast olla sündinud, et ta Tõnni vakka olla teotanud. – Ohvri kivi olla Kaansu jõkke veeretatud, kus ta praegu Raba talu kohas jões seista. Rahvas uskuvat, et kui keegi selle kivi peale istub, kui ta jões ujub, et siis kohe haigeks jääb. (Jung I: 144 SJn 35; < T. Neimann Regoldist)

Ohvri kivi Saarisoo külas, Kaansu ligidal. Üks Kaansu mees, Jäärats nimi, läinud ükskord lootsikuga sõudes jõge mööda Saarisoo küla kohta, kus ta kaldalt Saarisoo ohvri kivi sülle tõmmanud, lootsikusse pannud ja Saare jõe sügava haua kohta sõudnud, kuhu ta ohvri kivi sisse visanud. (Saare jõgi jookseb Kaansu kohal Navesti jõkke). Ommeti ei olla vägev kivi oma uputajale midagi viga teinud. (Jung I: 144 SJn 36; < T. Neimann Regoldist)

Ohvri kivi Olustvere vallas Üldi külas. Kivi on pealt lai ja keskelt lohkus, kuhu vanal ajal ohvri annid peale viidud, mis aga isienesest ära olla kadunud. (Jung I: 145 SJn 36; < T. Neimann Regoldist)

Ohvri kivi ja hiie ase Olustvere vallas Õnniste külas, kus küla hommiku poolsel küljel üks kaunis kõrge ja järsk kallas on, mida hiie kaldaks kutsutakse, ja kelle alt suur hallikas hommiku poole välja voolab. Kalda järsu külje peal kasvanud vanad igavesed suured jalakad, ligi 6-7 jalga läbimõeta jämedad, kelle ladvad aga tormidest maha murtud on. Neid jalakaid kutsutakse ka hiie puudeks. Seal puude all, hiie kalda põhjapoolsel serval, seisab hallika kohas suur kivi, mida Tõnni vakaks kutsutakse ja mille peale vanal ajal ohvrid on viidud. – Hiiedest räägib aga rahva jutt. – Kord tulnud keskhommiku poolt mitu jalakast ja otsinud kohta, kuhu jäädavalt paigale jääda. Üks neist väsinud ära, lasknud omad juured maa ligi ja jäänud ühe mäe peale kinni ja üksikult kasvama, millest see koht omale nime „jalaka mägi“ on saanud. See koht on hiie kaldast 1 verst hommiku pool. Teised rännanud edasi, kunni hiie kaldani, kust nad enam üle ei ole saanud, vaid sinna ridamisi kasvama jäänud. Rahvas, kes nende rändamist näinud, hakanud neid pühaks pidama, sest nad arvanud neid jumalatest saadetud olevat. Varsti tulnud kõigilt poolt rahvast hiie kaldale ja laulnud Vanemuisega, et hiis kõlanud. Ükski inimene ei ole tohtinud hiie puudesse puutuda, ega ükski loom sinna hiide minna. Tõnni vakale toodud ohvrid: igast esimesest uutsest viljast, iga lehma värskest piimast, ja liha igast tapetud loomast, üteldes: Tõnn, säh ka oma jagu! See pruuk olla veel 90 aasta eest alles olnud.
Kui katk kõigel pool inimesi surmanud, pole ta hiie kaldale külasse mitte puutunud, sest selle küla elanikud vedanud külale punase lõnga ümber, et katk näeks, kust saadik hiiede võim ulatub. Katk käinud küll hiie kalda all veikse koera kuljus kaelas, ja vahest veikse, lumivalge juustega tüdruku näol. Kui lapsed karjamaal ta eest põgenenud, hüüdnud ta: Ärge kartke, ega ma teile midagi ei tee! – Aga üle lõnga ei ole julgenud ta külasse tulla, vaid nutnud: Oh mina vaene laps, oh mina vaene laps! kuhu pean mina nüüd saama! Ei rahvas pööra, ei parane! – Kord usaldanud ommeti külasse tulla, läinud kohe talu ahju peale soojendama, kus tite ema oma veiksega olnud, aga läinud ilma viga tegemata ära. – Et hiie kaldal seisvast külast ühtegi inimest katku ei olla surnud, sellepärast saanud küla omale nimeks Õnniste või õnnelikkude küla.
Hiiede juures ei ole ka keegi tohtinud kurja nimetada. Kord tahtnud pruutpaar loetusele minna; sulane Juhan läinud hallikale, mis ühe suure hiie jalaka alt välja jookseb, hobust jootma. Jalaka oks tõmmanud tal mütsi peast ära, kus juures Juhan kurja nimetanud, mis peale ta nägu kohe ülesse paistetanud, et enam kõnelda ei ole saanud. Kätega näidates olla teised aru saanud, kuidas lugu olnud, läinud ja kaapinud hõbevalget jalaka juurde, mis peale poiss terveks saanud.
Ka sõda olla sealt külast läbi käinud. Siis olla naised kõik sinna Ülesoo kuusikusse ära põgenenud. Kui juba sõda oli ära läinud, siis olivad mehed neid metsast välja kutsunud, üteldes: Pill, Piret, ja Mall, Maret! tulge välja, juba sõda ära läinud! (Jung I: 145-146 SJn 38; < H. Rebane, Imaveres, Pilistvere kihelkonnas kooliõpetaja)

Hiie ase Sürgaveres Kookla külas, Kapsa talu maa sees. Tee äärest, Viljandi poole minnes, hakkab maa põhjaõhtu poole langema. Seal mäe lauge peal kasvanud enne kuuse ja kase metsa salk, kus rahvas pidusid käinud pidamas. 20 aasta eest tagasi kasvanud seal veel kümmekond kuuske, ja kui mõisavalitseja neid maha käskinud raijuda, kartnud rahvas selle püha koha külgi puutuda. Praegu on maa juba põlluks tehtud, ainult kolm kuuske kasvavad veel.
Hiie mägi Vastsemõisa vallas Põhjaka küla keskhommiku poolses küljes, keda ka Annemäeks kutsutakse. Seal kohal olla ka üks Ann põldu äestanud ja kohe tekkinud sinna kohta mägi. Aastat paarkümmend tagasi olla seal peal suured männad kasvanud, mida aga keegi ei ole maha raijuda tohtinud, sest et need vanad hiie puud olnud. Viimaks on ikka puud sealt maha raijutud ja nüüd veetavat sealt mäest tee kruusa, nõnda et sinna muud järele ei jäe, kui kruusa auk.
Ohvri hallikas Reguldi ja Lõhavere mõisa piiri peal, mida Pärnhallikaks kutsutakse. Sinna olla rahasid ohverdatud ja sis haigid silmi pestud, mille järele silmad terveks saanud. Sealsamas ligi olla veel üks umbhallik, kuhu raha sisse pandavad, aga keda kurat ise valvata, et keegi neid sealt kätte ei saa. (Jung I: 146 SJn 39; < T. Neimann, Regoldist; M. Vanakesa, Lõhaverest peremehe poeg; Jung)

Kolga ehk Veikse Jaani kihelkond (KJn)

--