Hiljuti ilmunud uuringu kohaselt peab valdav enamik Eesti elanikke hiite ja teiste looduslike pyhapaikade kaitsmist tähtsaks ning ootab, et riik tagaks nende säilimise, kirjutas ERR. Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasik tulemusi väga yllatavaks ei pea ja märgib, et hoiak on rahvusteylene.

Kaasiku sõnul on elavas kasutuses olevate hiite täpset arvu raske hinnata, kuna enamik pyhapaiku on endiselt kaardistamata. Kevadel ilmunud muinsuskaitseameti looduslike pyhapaikade ekspertnõukogu hinnangu kohaselt leidub neid sadades. Hiisi kylastavate inimeste arvu tõi suuremat selgust kolmapäeval ilmunud uuring. „Selgus, et 31 protsenti eestimaalastest käib looduslikes pyhapaikades vähemalt korra aastas,” märkis Kaasik. Seejuures polnud erilist vahet nii inimeste rahvuses, usutunnistuses ega vanuses.

Mehe sõnul näitas uuring, et nende arv võiks olla veelgi suurem. Tuhandest vastanust märkis 70 protsenti, et teeks seda pyhapaiku puudutava teabe parema kättesaadavuse korral kindlasti või arvatavasti sagedamini. Vastanud pidasid väga oluliseks ka nende riiklikku kaitset – 74 protsenti inimestest märkis, et riik ja omavalitsused peaksid pyhapaikade hoidmisse panustama samavõrra kui kirikute säilimisse.

Kaasik nentis aga, et riiklikul ja omavalitsuste tasandil ei pöörata looduslikele pyhapaikadele erinevalt kirikutest sellele vaatamata piisavalt tähelepanu. „Me ju näeme linnapildis kõik, kuidas kirikuid remonditakse. See on yhtepidi väga kena, aga teistpidi kuuleme me sageli, kuidas pyhapaigad hävivad, nende kaardistamiseks ei leidu piisavalt rahalisi vahendeid,” tõdes Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse esindaja saates Uudis+.

Murettekitav on Kaasiku sõnul ka veel kaardistamata hiiekohtade mälestuste tallel hoidjate arvu vähenemine. „Mäletajaid jääb yha vähemaks ja nad on yha vanemad. Yldiselt on see viimane taludeaegne põlvkond, kes on kasvanud yles maal – tunneb kohapärimust, kohaajalugu, kohanimesid. Kui nemad lahkuvad, siis võtavad nad kaasa ka teadmise, et see kivi on ohvrikivi, see allikas ravib silmahaigusi...,” laiendas Kaasik. Isegi kui pyhapaikade kohta arhiivis teavet leidub, on nende kohalike abita määratlemine raske või isegi võimatu.

Hetkel pole Kaasiku sõnul looduslikud pyhapaigad sellisel kujul yleyldse kaitse all, kuid ettevalmistamisel on muinsuskaitseseaduse parandus, mis probleemile lahendust pakub. „Taas tuuakse Eesti seadusandlusesse tagasi looduslik pyhapaik mälestise liigina. Esimese vabariigi ajal olid muinsuskaitseseaduses hiied, ohvrikivid, allikad. Nõukogude ajal polnud see tollasele ideoloogiale sobiv,” selgitas ta.

Tutvu uuringuga.

Allikas: ERR