"Ma ei usu, et lõvid (või leopardid?) suudaksid hästi Eestit kaitsta. Lumes ega jääs ei saa nad vist üldse hakkama! Küll on meie mütoloogias tähtis koht ussikuningal.
Lääne-Eesti pulmavaipadest leiame sageli tugeva kaitsemaagilise mao-ornamendi, siksakiline ussikiri kaunistab alati kihnu pruudi uigu, mille all noorik peigmehe majja tuuakse. See kaitseb naist eluteel. Miks ei võiks ussikuningas valvata kogu Eesti rahvast?" (Pärnu Postimees 21.01.2002).
Vanarahvas on kõnelenud, et tänase madisepäeva, ehk ussi äratamise päeva toimetused mõjuvad madudele. Et hoida ära suvised ussihammustused, et ussid koju ei tuleks, või uss teel ette ei jääks on täna keelatud lõngatööd ja nõelumine. Kui tuua täna metsast koju puid, või oksi, tulevad ussidki suvel koju. Usside eemalhoidmiseks on piiratud õuesid ja tehtud muid taigu. Ansekylas on kõneldud, et "matsapäeval vedavad vanad mehed raudkangisi järele ja viskavad pulki õuest välja, et sui õues ussisi ei oleks".
Meie loitsude hulgas leidub rohkesti ussisõnu, mis peaksid peletama maod inimese teelt. Paljud kylatargad on aga ravinud ussihammustusi, kasutades selleks vanu nõiasõnu.
Vana Testamendi vaimus on madusid varasematel aegadel vihatud ja tapetud. Aga on ka teistsugust pärimust. Esivanemad on pidanud madusid õnneloomaks, neid kaitstud ja söödetud. Pärimuseuurija ja pastor Johann Mathias Eisen kirjutab, et kodumadusid peeti Eesti taludes veel 19. sajandi lõpus. Lapsepõlves nähtud kodumadudest jutustavad mitmed kirjamehed ja sellest pajataavd ka rahvapärimused.
Rästiku kolmnurkne sikk-sakk kirjab meie muinasaegseid ehteid ning uuemaid kudumeid, pruudikirste ja muid esemeid. Narva jõe äärest Tõrvalast on leitud põdrasarvest voolitud kiviaegne rästikukuju.
Põlise rahvana on meil juuri ja sygavust rohkem, kui mahub pidukõnedesse ja kooliõpikutesse. Vanarahvas on nimetanud tänast päeva ussi äratamise päevaks. Täna tõusvat uss hinge ning pööravat kylge. Koos madudega on ärkamas maa vägi. Võibolla pole juhus, et just sellel päeval on loodud Eesti Vabariik. Ehk pole ussikuningas yksnes meie põliskodude ja perede hoidja, vaid ka meie riigi hea haldjas?
Allpool lõiguke 1926. aastal ilmunud M. J. Eiseni raamatust Eesti vana usk.
"Mitmes kaakonnas meie maal on mõnes talus juba vanast ajast viisiks võetud, et kodu- ehk majausse peetakse ja söödetakse ning oleme seda oma lapsepõlves oma silmaga oma sündimispaigas näinud. Oli Lohusuu kihelkonnas Avirnurme vallas üks väga nõukas talupoeg, nimelt Anniksaare Jaan, kel seesugused kodu-ussid või maod olid, keda söötis ja ebausu pärast otse pühaks pidas, sest ta ütles: kellele Jumal neid toidetavaks saadab, sellele jagab tema head. Pani siis peremees või perenaine igal hommikul piimakausikese kambri põranda peale ja vilistas korda 2 või 3, ehk kutsus perenaine neid nõnda, kuidas pardipoegi kutsutakse, et neid piilutakse, ning tuli siis peagi 2, 3, mõnikord 4 ja viiski madu kambriseina alt välja piima sööma. Ütles seesama mees neile ka värsket liha söötvat, mis veel soolamata on, kui seda majas juhtub olema. - Edasi kõneleb Masing, kuidas teine kord Anniksaarel käinud ja neid seal näinud: tuli siis 2 ussi korraga välja ja ronisid selle kausikese juurde, mis seal oli. Ei kuigi kaua pärast seda tuli veel 3 tükki seina alt välja. - - Hakkas siis inimene suuga matsutama ja hakkasid siis 4 tükki teda mööda üles ronima. Oli mehel haakidega kuub seljas. Tegi haagid ja põue eest lahti: 2 tükki puges põue, kolmas ajas ennast tema käise sisse ja veel üks ronis üles tema kaela. - Edasi jutustab O. W. Masing, kuidas madudele piima antud ja maod peale söömist seina alla pugenud (O. W. Masingi kirjad IV, lk 69).
Luce kõneleb niisama oma nägemise järele madude austamisest. 1826 olnud ühel Saare meremehel laevas kastike kaasas, madu sees. Meremees kinnitas, et niikaua kui madu laevas, mehe käsi hästi käib. Madu hankida talle ikka parajat tuult ja varjata õnnetuse eest (Wahrheit und Muthmassung, lk 63).
Mõnes kohas peetud kodumadusid koguni Tõnni vakkades, kus neile piimaohvri kõrval muidki ohvreid ohverdatud. Isegi [riide]kirstudes peetud siin-seal kodumadusid põlvest põlve ja antud neile au (Eesti Kirjandus 1910, nr 4).
Eestis tunti veel mineva aastasaja viimsel veerandil koduusside pidamist.
Kirjanik J. Mändmets räägib, oma lapsepõlves käinud ta Kärla Lihu veskil kellegi vanamehe juures, kes kodu-usse pidanud. Vanamees viinud poisikese tagakambrisse, kutsunud ussid nurgast august välja ja annud neile rõõska piima lakkuda. Ussid käinud mõnikord vanamehe juures koguni voodis.
Meie päevil kuuldakse veel väidet, et igas talus usse peab olema, sest muidu on tulekahju ja muud õnnetust karta. Usside austamist ega söötmist ei ole enam kuulda.
[---]
Rahvateadete järele olnud meie maal väga palju usse ja neid nähtud palava päikese ajal isegi katusel. Pererahva söögi ajal tükkinud mod lauda ja vahel isegi söögikaussi. Üldiselt peetud madusid pühaks, õnnetoojateks ega tohitud neid vihastada, vastasel korral tekkinud mingisugune äpardus või õnnetus. Lepituseks viidud madudele rõõska piima.
Võnnus viidud risti-neljapäeval kodumadude jaoks ohvrikivile ohvreid, kas esimest võid, või villaseid sukki, või kindaid. Aastat risti-neljapäevast teise aasta sama päevani kutsutud "kodumaokese" aastaks. Võõraski ei tohtinud kodumadusid tappa, sest siis oleksid loomad kärvanud. Endised kodu-ussid erinevad praegustest madudest: endised olnud kas valged või vahakarva."
Vaata lisaks:
M. J. Eisen. Maod rahva arvamises. Eesti Kirjandus 1911 nr 4
M. J. Eisen. Maod rahva arvamises. Eesti Kirjandus 1911 nr 6
ERR. Kommentaare eesti mütoloogiale: Ussikuningas
Kuva: Ussikuningas, Oskar Kallis. ERMi vaibakogu, vaibad.erm.ee, A831:127
Ahto Kaasik