Lugõja võisi kirja panda juttõ tuust suust vai samblõsuust, mink lähkül nä omma elänü, kirotas Uma Lehes Kõivupuu Marju, rahvaperimüse uurja
Umast arust käü mul ta sõnnusäädmine küländ virka. A ku ma seokõrd võtsõ küländ pikält huugu, et võrokiilse ja -miilse rahva poolõ Hurda Jakobi muudu paar palvid vällä hõigada, tundsõ, et tegeligult mõista-i koskilt otsast pääle naada.
Tiiämi jo kõik, et Eestimaa rikkusõs olõ-i õnnõ mõtsa, mäe, hainamaa, järve ja jõõ. Niisama omma suu ja samblõsuu (raba) üts väega tähtsä osa maast ja kultuurist, midä piämi umas. Suuhu om mintü sõapakku, samblõsuu om andnu rauda (suumaaki), leeväkõrvast ja tarõlämmistüst. Puhtast viist kõnõlõmalda.
Turbasammõl om mullõ jo aastit olnu umakultuuri edesipüsümise tunnismärgis. Nii nigu egä aastaga kasus samblalõ väiku tutikõnõ manu ja turbakiht lätt aigupiten õnnõ paksõmbas ni paksõmbas, nii om ka üte rahva ao- ja kultuuriluuga: egä põlv pand midägi tsipakõnõ vahtsõt manu ni tugõ umakõrda vana pääle…
No suu omma inemist ka hirmutanu – sinnä om inemiisi elokündlit kistutõdu – kas sõs hirmsa süü läbi vai ilma süüldä. Vanarahvas tiid kõnõlda, et virvatulõkõsõ omma koolnuidõ henge, mis elävit hindä manu petvä. Vai kuivas vanahalv rahha… Noh, kuis kunagi … A suuga tulõ rehnutti pitä, niisama ullist pääst sääl ümbre tuusti olõ-i mõistlik, tuu oppusõ jüväkene tulõ egäst säändsest vana-aolidsõst jutust vällä.
Parhillatsõl aol om samblõsuud piten ümbrehulkminõ nii mitmõlgi puul tett jo õigõ mugavas: laudtii omma maaha veetü, kaemisõtornõ nii var’oalutsitki pistü pantu… Ja ku seo ilma aignõ inemine muul aol umma jalga suuhu julgu-i nõsta, sõs kurõmarju vai murakidõ korjamisõ aol vast õks.
A mis ma ta jutuga no sõs tegeligult üldä taha? Pungas Piret, Printsmanni Anu ja seo jutu kirotaja Tal’na ülikooli maastigu ja kultuuri keskusõst võti ette uuri, mis seoaigsõ inemise – nii noorõ ku vana, naasõ ku mehe, liina- ku maainemise – mõistva kõnõlda soiõ ja samblõsoiõ kotsilõ, kas suu omma rahvalõ umatsõs vai võõras jäänü. Suuperimüse projekti tugõ riikline programm «Eesti keel ja rahvuslik mälu».
Oodami ka Uma Lehe lugõjidõ kirjapantuisi juttõ tuust suust vai samblõsuust, mink lähkül nä omma elänü. Näütüses üts jutukõnõ Rõugõ kihlkunnast, eesti keelen külh, a no mis tetä. Aig oll’ sääne. «RUUKSU KÜLA. Tõrvapalu metsas soos olnud suur pilliroog, mis ulatanud küla kuuskedeni. Rahvas kutsunud sood Ruusuuks, millest aja jooksul kujunenud küla nimi Ruuksu.» Tõõnõ variants: «Soos olnud palju kurgi, kes õhtuti ikka trallitanud: «Kurluu, kurluu, ruuksuu, ruuksuu», millest hiljem kujunenud küla nimi Ruuksu (EKM, ERA MT 259,77). Kirjanduses ja kaartidel kasutatud ROOKSU on nime eestikeelne kuju. Rahva suus oli, on ja jääb Ruuksuks.»
Kirotagõ tuust suust, mink lähkül ti olõt elänü!
Ku sakõst ja mille ti esi tõnikõrd suuhu lääti?
Kas tulõ ette määnegi põnnõv juhtuminõ, ku olõti suun olnu? (Kas ti hindäga esi vai mõnõ sõbra vai tutvaga)
Kas tiiäti määndsitki vana-aoliidsi juttõ soiõ kotsilõ?
Kas latsi hirmutõdi, et suuhu ei tohe minnä ja ku, sõs mille? A suuri?
Kas tiiäti määndsitki ütlemiisi suu vai samblõsuu kotsilõ, nigu näütüses: tuu miis läts’ uma eloga rappa?
Kiä võtt vaivas ülestähendüisi tetä, panku õks uma nimi, elokotus ja vannus vai sünnüaasta ka mano. Uurmistüü man mi tuud teedüst kur’astõ ei pruugi ja tuud või ka esi mano märki, ku kirotaja taht, et timä nimme vällä ei panda.
Jutt saatkõ kas See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. vai Tallinna Ülikool, maastiku ja kultuuri keskus, Uus-Sadama 5, 10120 Tallinn. Või tuvva ka Võro instituuti (Tartu 48, Võro).