[text]
Täna on

KultuurKultuuriministeeriumi asekantsler Anne-Ly Reimaalt uuris Hantõ-Mansiiskis toimunud soome-ugri maailmakongressi muljeid Teet Korsten Põhjarannikust.

Kellena viibisite V soome-ugri rahvaste maailmakongressil ja mis on sedalaadi yrituste eesmärk?

Eesti delegatsioon koosnes 20 delegaadist ja 20 vaatlejast ning mina olin vaatleja rollis. Kuna minu töövaldkond on tegelda nii rahvuskaaslastega välismaal kui ka hõimurahvastega ja Eestis elavate rahvusvähemustega kultuuri vallas, oli mul õnn olla tunnistajaks soome-ugri rahvaste kongressile. See oli tõesti hariv ja võimaldas paremini aduda, kui oluline ikkagi on meie panus soome-ugri rahvastele, kes on Euroopa idaosa ja Siberi peamisi põlisasukaid. Positiivne on, et ka Vene Föderatsioon tunnistab seda - vähemalt kohapeal ja sõnades -, et tegemist on põlisrahvaga, mis on mõjutanud vene etnost ja sealset kultuuri. On väga oluline, et sellised yritused toimuvad, sest see on mingigi võimalus mõjutada arusaamist ja ajaloomõistmist nendest põlisrahvastest.

Samas on tegemist kui muuseumiekspositsiooniga. USAski näidatakse indiaanlaste kultuuri vabaõhumuuseumides ja meenutatakse neid, aga tegelikult neil tulevikku pole.

Neid paralleele saab tõmmata kyll. USAs ja Austraalias on samuti omal ajal pyytud põlisrahvaid ymberrahvastada, suruda neid suurriigi raamidesse. Hantide, manside ja neenetsite lapsi viiakse siiani internaatkoolidesse, kus nad saavad venekeelse hariduse, mis loomulikult avab neile kõrgkoolide uksed, aga samas toimub kiire ymberrahvastamine. See on murepunkt, mis ka kongressil läbi kumas. Noored ei tunneta oma juuri ja kui räägitakse, et emad-isad peavad keelt ja traditsioone neile kodus edasi andma, ei ole see siiski piisav. On rahvuseti väga erinev, kus on rohkem venestamist ning kus on suudetud oma keelt ja traditsioone enam hoida.

Mis maa on Handi-Mansi autonoomne piirkond?

Handid ja mansid on põlised põdrakasvatajad, nad elavad hajaasustatult ja tegemist on rändrahvastega, sest nad liiguvad ju põhjapõtradega koos. Põtru karjatades võetakse jurta ja minnakse loomadega kaasa.

Hantõ-Mansiisk, kus elab 70 000 inimest, koosneb põhiliselt sissesõitnutest ning sealne ymbrus on väga rikas nafta ja muude maavarade poolest. Linnas on palju uhkeid uusi hooneid ja seal panustatakse meeletult välisesse imagosse: näiteks pargid, kus on pronksskulpuurid, või fakt, et tellitakse projekteerimistöid maailmanimega arhitektidelt. Meie lehtedes on juba kirjutatud, et kõigile Eestist tulnud kongressi kylalistele oli sappa pandud saatja-järelevaataja. Näiteks yks järelevaataja oli tulnud kaks ja pool aastat tagasi Moskvast. Yks kohalik magnet on riigi keskmisest kõrgemad palgad ja samuti riigipoolne abi elamispinna soetamisel, et sealset rahvastikku ja asustust hoida ning suurendada. Kummastav oli näha, kuidas vanemate majadega alad olid eraldatud ilusast linnast kõrgete plekkaedadega, et neid varjata. Veel tuleb mainida, et kogu linn on ehitatud soole - Hantõ-Mansiisk on väike saareke Obi ja Irtõši suudmealal.

Kes meie sugulasrahvastest on kõige elujõulisemad Vene Föderatsiooni aladel?

Marid, udmurdid ja komid. Vahest ka mordvalased.

Olete jälginud ka kongressi meediakajastust. Mida rõhutaksite teie soome-ugri vallas?

Tänu kongressile on meilgi neist sugulasrahvastest hakatud rohkem rääkima. See, mida meie anda saame ja andnud oleme, on tegelikult hindamatu. Hõimurahvaste programm, mis on ellu kutsutud, Lennart Meri Veelinnurahva rahastu ja samuti Fenno-Ugria sihtasutus tegelevad väga õige asjaga ning on palju aidanud sealseid rahvaid oma identiteedi säilitamisel ja enesemääratlemisel.

Soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee liige Tõnu Seilenthal ytleb väga õigesti, et riikide rahvaarvu arvestades on Eesti panus nende rahvaste kultuuri säilimisse tuhandeid kordi suurem kui Vene Föderatsiooni oma. Vene Föderatsioonis kyll toetatakse rahvakultuuri, aga identiteedikysimus on väga tundlik teema, sest sõnades seda toetatakse, kuid venestamisprotsess jätkub. Paljusid koole on suletud, paljud deklaratsioonid jäävadki deklaratsioonideks, toimub pokazuha. Jugra piirkonnast, kus meie olime, on esindajaid kyll ka riigiduumas ja kohalikes võimuorganeis, aga sisuliselt neid ei lasta otsustusprotsessi juurde, otsused tulevad venekeelsest administratsioonist.

Mida me saame veel teha, et meie sugulased etnostena pysima jääksid?

Ega me palju teha saa. Meie president mainis kohapeal peetud kõnes, et omariiklus on parim garant pysimajäämiseks. Me saame toetada rahaliselt nende kultuuri säilitamise projekte. Ka Euroopa Liidult tuleb peagi pool miljonit eurot soome-ugri uurimisprogrammide jaoks, et saaks koostada etnograafilisi kogusid, avaldada teadusartikleid. Et meie hõimurahvad saaksid tegelda oma keele ja kultuuriga, et nad saaksid õppida soome-ugri riikides - hõimurahvaste programm toetab nende õppimist ka Tartu ylikoolis ja see on väga hästi toiminud. Nad saavad siit hariduse ja panustavad omalt poolt enda rahva identiteeti.

Yks aruteluteemasid oli soome-ugrikeelsete Interneti-lehtede loomine ja omakeelsete ajalehtede väljaandmine, mis aitaks keelt ja kultuuri säilitada, sest see, mis paberile jääb, ka säilib. Traditsioon käib kyll põlvest põlve, aga see võib väga kergesti kaduda, kui koduseks keeleks saab vene keel. Mõnedes piirkondades on just viimasel ajal sellised tendentsid kahjuks syvenenud.

On ju arusaadav, kui Vene impeeriumis tahab inimene ennast samastada "peremeesrahvaga", et tunda uhkust suuruse ja võitude yle...

Jah, aga teatavasti pole Vene impeerium kunagi ainult venelastest koosnenud. Sellel kongressil alustas kurikuulus Kossatšov oma kõnet sellega, et mainis oma osalist udmurdi päritolu. Yritati pidevalt meie kontakte kohalikega minimeerida, aga siiski näiteks kohvipausidel me puutusime nendega kokku ja yks udmurt mainis, et tema kyll sellist udmurti ei tea "ja ei tahagi teada".

Kui Iivi Eenmaa võttis sõna pärast meie presidendi demonstratiivset lahkumist, mis järgnes Kossatšovi Eestit laimavale sõnavõtule, sai see nii tormilise ja pideva aplausi, et see oli lihtsalt meeli liigutav. Järgnes liivlase sõnavõtt, kes avaldas toetust Eesti positsioonidele, ja sellelegi järgnes tormiline aplaus, mille peale konsultatiivkomitee liige Merja Hannus, kes istus presiidiumis, pidi ytlema manitsevalt, et ärge palun näidake nii palju oma emotsioone. Emotsionaalset pinget oli saalis sel hetkel ikka väga-väga palju ja Eesti sai igalt poolt toetusavaldusi. Näiteks kui õhtusel koosviibimisel kuuldi, et olen Eestist, öeldi mulle, et "meie hing ja syda kuulub Eestile", et nad on meie poolt.

Eestil on seal nende rahvaste seas väga hea renomee, sest me ajame yhist asja hingega ja tõesti panustame nende kultuuride säilitamisse - kas või filmide, ekspeditsioonide või meie kaudu loodavate väliskontaktide näol. Seda teab muidugi ka Vene pool ja selle tõttu tunti meie vastu kõrgendatud huvi.


Põhjarannik