Käies yhel päeval kalmistul, märkasin haudadel põlevaid kyynlaid. Väravas sattusin vastamisi kalmistuvahiga, kes oli oma valdusi vaatama tulnud. Oli veel lumeta aeg ja tuul lennutas lahtisi lehti koristatud maale. Me rääkisime pyhadest ja nende pidamisest, kirjutas Oma Saares Ingrid Holm.

Mina ei mäleta, et meil oleks peetud hingedepäeva, kuid jõulude ajal pandi lähedaste kalmul alati kyynal põlema. Olin juba tööl, kui ykskord koju sõites nägin akendel põlevaid kyynlaid ja siis saingi teada, et need on hingedepäeva kyynlad. Ilus ja kurb oli.

Jõululaupäev on mõtiskluste päev

Palju räägiti jõululaupäeva pidulikust vaikusest. See oli nii harras ja perekeskne pyha, käidi kirikus, pärast saunas ja siis istuti lauda. See oli mõtiskluste õhtu, mälestati ka lahkunuid. Söögilauda pandi taldrikud neilegi, kes olid aasta jooksul igavikku läinud. Akendel olid paksud kardinad ees, vanaema ja ema laulsid poolihääli jõululaule, sest jõulud olid tol ajal keelatud. Laulud olid ilusa viisiga, oli nii vaikne, pidulik, aga ka kurb.

Ööseks jäeti toidud lauale. Kui ma siis vanaemalt selle põhjust uurisin, vastas tema, et kui tädi Tiina või minu vennad tulevad, siis on ka neil pyhadetoit kodulaual. Oma lapsemeeles tahtsin neid väga näha, tädi Tiinat kyll pisut mäletasin, kuid vennad surid enne minu syndi. Vanaema ytles, et nemad käivad märkamatult, soovivad perele head, võtavad nähtamatult palukese ja lähevad jälle. Sellepärast peabki jõululaupäeval olema tasa, et hinged rändavad ja neid ei tohi ehmatada.

Pikemalt kirjutab Oma Saar