Kolmapäeval on linnu- ehk sirgupäev, mis on maarahva kalendris pyhendatud lindude ja kevade ootamisele.
Sirgupäeval pöörab 40 lindu “suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ” ja hakkab kodu poole lendama. On tsirgu- ehk linnupäev, Setomaal ka sorokasveet ja häräjuvvapäiv.
Lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslik. Kevadekuulutajate saabumine paneb sydame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad teinekord isegi eakal inimesel.
Tavaliselt on selleks päevaks kyll esimesed rändlinnud juba kohal, kuid tänavune lumerohke talv lykkab saabumisaega edasi. Esimese kevadekuulutajana nähti yleeile Sõrves lõokest.
Et lindude kodutee oleks kergem, kypsetatakse linnupäeval tsirguvatsku ehk paistekakku ja viiakse anniks õue aiateiba otsa, puuriidale või mujale. Varem vaid Setomaal levinud tava on nyyd kodunenud mujalgi Maavallas.
Tänapäeval kypsetatakse linnupäevaks tavaliselt juba saiakesi või linnukujulisi kypsiseid. Tsirguvadsas on tervistav vägi. Seda syyakse ise ja antakse mõnikord kariloomadelegi.
Tsirgupäeval on tehtud mõnesuguseid taigasid, et kanad hakkaksid paremini munele (mulgi ja võro k. looma, seto k. luuma) ja looksid oma munad kodus. Maakeeles tähendab loomine ka munemist. Maarahva vanad loomislaulud omakorda, mida on kaugelt yle saja, kõnelevad kõik linnust ja munadest. Meie hõimurahvastelgi on maailma loonud lind, või kui täpne olla, siis maailm on syndind linnu loodud munadest.
Kuva: Rahvasuu nimetab linavästrikut ka jäälõhkujaks. Remo Savisaar