1985. aastal ilmunud “Eesti Nõukogude Entsüklopeedia” 1. köites on lehekyljel 110 väike artikkel: “Ako (srn 4.VI 1206), Holmi (Sa-laspilsi) liivlaste vanemaid. Korraldas vastuhaku saksa vallutajaile, hankis abi Polotski vyrstilt ja leedulastelt. Langes, kui sakslased Holmi linnuse vallutasid.” See on esimene teatmeteos, kus sellist meest võib leida, ning veidi ootamatult esineb ta siingi, kirjutas ajaloodoktor Enn Tarvel Õpetajate Lehes.
Praegu, kus möödub kaheksasada aastat Ako surmast, on kohane teda meenutada. “Henriku Liivimaa kroonika” jutustab Akoga seotud syndmustest suhteliselt pikalt.
Piiskop Meinhard oli lasknud Holmi (tänapäeval Salaspils) liivlastele ehitada kivilinnuse 1180. aastate teisel poolel, pärast Ykskyla linnuse valmis saamist ja endale piiskopipyhitsuse saamist (I, 7–9). 1198. aasta hilissuvel, pärast piiskop Bertoldi surma saamist, lasksid Holmi liivlased arveteõiendamise hirmus ennast ristida (II, 7–9). Holmis asusid sel ajal tõenäoliselt sakslased koos liivlastega. 1203. aastal oli linnus liivlaste käes, aga sakslased hõivasid selle venelaste sõjakäigu ajal (VII, 4).
Liivlaste ulatuslik vastuhakk
Liivlased tydisid sakslaste ylemvõimust (vägivaldsest ristimisest, maksustamisest, põldude ja kylade äravõtmisest, pantvangide võtmisest) ja hakkasid yritama 1206. aastal kristlasi maalt välja ajada (X, 1–4). Abi otsimiseks pöördusid nad Polotski vyrsti poole, läkitasid sinna saadikud. See oli põhjendatud samm: Väina-äärsed liivlased olid 1184. aasta paiku, kui misjonär Meinhard saabus, Polotski vyrsti maksualused ja see andis loa jutlustada ja Ykskylla kirik ehitada (I, 3). Väina jõgi, kus olid Koknese ja Jersika vasallilinnused, oli Polotski mõjupiirkond.
Esialgne kava laskuda Polotski väega Väinat mööda Riiat ryndama läks nurja, sest sakslased said sellest juhuslikult teada. Polotski vyrst võttis nyyd endale vahekohtuniku rolli ja läkitas oma saadikud läbirääkimistele liivlaste ja Riia piiskopi esindajate vahel 30. maiks Voogene (tänapäeval läti keeli Ogre) jõe äärde. Sõjariistus liivlased kogunesid, sealhulgas “ka vanemad Holmi linnusest, kõige kurja nõudjad” (X, 4), aga sakslased olid piisavalt ettevaatlikud või salakavalad mitte välja minemaks.
See oli liivlastel suureulatuslikult kavandatud vastuhakk. Liivlased nii hästi Koiva äärest (Toreidast) kui Väinalt kogunesid Holmi linnusesse, kutsudes ka leedulasi appi. Piiskop pidas Riias omadega nõu ning nad otsustasid Holmi rynnata. Sakslased randusid Väina jõe saarel Holmi linnuse all “15 päeva pärast nelipyhi”, s.o 4. juunil. Holmi kallas oli kindlustatud kolme meetri kõrguse ja yhe meetri laiuse mullavalliga ja kraaviga. “Neid aegsasti nähes jooksevad vaenlased julgesti vastu, tahtes kallast ja juurdepääsu kaitsta.
Kristlased ehmuvad algul väga oma vähesusest, sest neid oli sada ainult ja viiskymmend ning vaenlasi oli arvutu hulk. /- - -/ Ja algul võtavad nad vees võideldes vastu nende peale halastamatult lendavaid kaldakive ja odasid, lõpuks vallutavad nad väga vapralt võideldes kalda. Lendav nool haavab siin-seal vaenlaste kartmatust, rivid põrkavad kokku, vaenlased võidetakse ning põgenemisel yhed tapetakse, teised upuvad yle ujuda tahtes; yhed taganevad linnusesse, teised, pääsedes yleujumisega, ei pääse usside nõeltest. Aga nende hulgas oli Ako, nende pealik ja vanem, kes oli olnud kogu äraandmise ja kõige kurja algataja, kes oli õhutanud Polotski kuningat sõdima riialaste vastu, leedulasi kogunud, toreidalasi ja kogu Liivimaad kokku kutsunud kristlase nime vastu. Teiste hulgas tapetakse ka tema, tapetu pea saadetakse koos võiduteatega piiskopile. Piiskop aga, pidanud missa, oli koos oma vaimulikega jumalakartuses ja palvetes, oodates, kas ilmuks ehk keegi ja teadustaks talle, mis synnib. Ta sydames oli aga kindel usk issandasse. Ja äkki ilmub kaugelt vene, millega keegi sõjateenistuse vendadest tuleb ja annab piiskopile võidu märgina yle Ako pea. Ent tema, rõõmutsedes koos kõigiga, kes olid koju jäänud, tänab jumalat, kes väheste läbi saatis korda oma kiriku päästmise” (X, 8).
Akot meenutab ka Henrik
Väga kristlikku, jumalakartlikku ja ligimesearmastajat piiskoppi tema võidurõõmus ei häirinud trofee verine laad. (Muide, 11 aastat hiljem sai ta teise kange vastalise, Lembitu pea.) Holmis samal ajal paiskasid kristlaste patarellid tuld ja kive linnusesse. Linnuse viie meetri kõrgusel myyril oli veel palkidest tara. See pandi põlema. Ammukytid haavasid ja tapsid õige palju kaitsjaid. Allaandmist ei saanud vältida. Toreidalastel, kes olid peaaegu kõik haavatud, lubati lahkuda. Holmlased jäeti hinge, aga nende vanemad seoti kinni, viidi Riiga ja hiljem Saksamaale. Ako saatus oli teine –kuidas keegi aru saab, kas õnnetum või parem.
Austavaks mälestusmärgiks Akole on veel see, et kroonik Henrik meenutab teda ka teises kokkuvõtlikus kroonikakohas, kus on juttu Riia kiriku kõige tähtsamatest hukka saanud vaenlastest: “Kas ei langenud Ako, kunagi äraandlike Holmi liivlaste pealik, koos õige paljude teistega riialaste poolt tapetuna” (XXV, 2).
Tihti kiputakse Akos või Lembitus nägema elust ja ajaloo arengust mitte midagi aru saavat kiuslikku paganat vastandina maailmamehele Kaupole, kes mõistab ilma ja inimesi. Peab aga ytlema, et liivlased, tingitud oma soodsast asendist liiklusteedel, eriti Baltimaade tähtsaima liiklussoone Väina valdajatena, olid enne sakslaste tulemistki kultuuriliselt avatud ja tundsid piisavalt maailma nii lääne kui ida poole. Liivlaste nimeaines tunnistab kultuurikontaktidest Skandinaaviaga: Wade, Waldeko, Gerweder, Anno, Kaupo, Asse või Asso. Need on germaanipärased nimed nagu Akogi (vrd vanasaksa Ago, rootsi Åke, taani Aki, Aage jne). Sedasama tunnistavad lääne kontaktid arheoloogia andmeil: arvukad kilpkonnsõled ja igasugused Skandinaavia importesemed.
Saksa ylemvõim pidi tunduma liivlastele nii poliitiliselt, kultuuriliselt kui ka majanduslikult väga ahistavana, kyllap just ka nende kaubandussuhete kägistamisega. Kyllap peaks Akos hoopis nägema meest, kes meeleheitlikult, viimase vähese jõuga pyydis maha raputada võõrast iket, võitles väikese liivi hõimu rahvusliku identiteedi eest, et ei kaoks liivlaste keele kõla.
------
Ako on ENE-s, Monte jäi välja
Kuidas sattus liivlane Ako teise “Eesti Nõukogude Entsüklopeediasse” – n-ö nomenklatuurne tegelane ta igatahes polnud?
Enn Tarvel: “Kui 1980. aastate algul entsyklopeedia yhiskonnateaduste osakonnas ajaloo märksõnastikke koostati, soovitas siinkirjutaja kui yks autoreid võtta sisse ka liivlaste vanem Ako, kes on Liivimaa varaajaloos tähelepanuväärne kuju ning kellest on suhteliselt palju kroonikateavet. Vanem Kaupo oli ainsana nomenklatuurselt esinenud Eesti teatmeteostes. Eesti ajaloolastel lasub loomulik moraalne kohustus kanda hoolt oma hääbunud vennasrahva mineviku vääristamise ja jäädvustamise eest. Suur entsyklopedist Uno Ussisoo märksõnade toimetuses toetas tõelise arusaamisega seda ettepanekut.
Teine samalaadne ettepanek oli mul muistsete preislaste väejuhi Herkus Mantase kohta. Henricus Monte oli preisi hõimu natangide valitud pealik (capitaneus) 1260. aastal puhkenud suures ylestõusus. Ta sai surma 1273. aastal. Dusburgi Petruse hästi tuntud “Preisimaa kroonika” (Chronica terre Prussie) nimetab teda mitmel korral. Henricus Monte oli elanud Magdeburgis sakslaste juures ja seal ilmselt haridust saanud, vähemalt keeleoskuse. Tema õiget preisi nime me ei teagi. Herkus Mantas on leedulastest ajaloohuviliste suupärastus Henricus Montest. Oma hõimuvendi austavalt meenutavad leedulased tegid Herkus Mantasest okupatsiooniajal ajaloolise filmigi. Lätlastel esineb koguni eesnimi Muntis, mis on Mantasest (Montest) tuletatud. Nii kannab ajaloohuvilise isa poeg, tuntud läti medievist nime Muntis Auns.
Ometi leiti, et Eesti entsyklopeedia jaoks jääb Preisimaa vanema ajaloo episood ja tegelaskuju liiga kaugeks. Ako aga jäi sisse.