Homne kynnipäev tähistab suvise tööpoolaasta ja kynniaja algust. Kui päris kynnitöö jaoks on põld veel jääs või lumine, peab põllumees kynnipäeval kasvõi yhe vao kyndma, siis lumi sulab hästi ja saak tuleb hea. Päris kynnitöö algab muidugi siis, kui ilmad seda lubavad, olgu enne või peale kynnipäeva. Peamiselt lõuna pool on aga hästi tuntud vanasõna, mille kohaselt virgal mehel on kynnipäevaks maa kyntud või ta on ammu kyndmas, laisk aga alles seab atra.
Kynnipäeval tuleks tõusta enne päevatõusu, et olla suvi läbi virk ja tubli. Kyndjat kastetakse põllule minnes või sealt tulles veega ja talle antakse kõvaks keedetud muna. Ka muid esimese töö tegijaid on kastetud, et neid õnnistada ja anda neile head tervist.
Kynnipäev on olnud yks kevadiste kylvinädalate lugemise peamisi algustähtpäevi, mis arvatavasti hiljem on kandunud karjalaskepäevale (23.04.). Kylvinädalaid on loetud mitmeti, kuid 10 kylvinädalat jääb kynnipäevast leedopäevani (24.06.) ja 14 nädalat jaakapäevani (25.07.).
Kynnipäeva on seostatud sõela tähtkujuga. Vanasõna ytleb: Kui sõgel akko, siis härg vakko (karula). Sõela sygisese liikumise järgi on ennustatud ka kevadise kynniaja algust, näiteks: Lääb märdin Sõgel akku, lääb kynnipäeval härg vakku (Tarvastu).
Teiselpool aastaringi seisab kynnipäeva vastas kolletamispäev (14.10.), mis alustab talvist poolaastat. Mõlemad tähtpäevad kuuluvad meie muistsesse kalendrisse. Erinevalt paljudest teistest põlistest pyhadest pole nende kahe kylge poogitud yhtegi kirikupyha.
Nõnda siis alustame kynnipäeval töise suvepoolaastaga. Kynnipäeva võiksid peale põllumeeste tähtsaks pidada aiamaapidajad ja yldse kõik, kellel tegemist suvise hooajalise tööga. Oleks tore, kui kastmise või valamise taig tuleks taas kombeks. Ykskõik kas inimene läheb põllule või alustab mõnd muud tööd, tervist ja virkust on vaja kõigil. Ja mis saab olla toredam, kui jagada seda esivanemate kombel.
Pilt: Pikkjärv Vooremaal, Arne Ader
Maavalla koda