Leelo Kukk, riikliku looduskaitsekeskuse peadirektori asetäitja
Tänavune looduskaitsekuu algab tavakohaselt lehekuu teisel pyhapäeval, 11.05. ning lõpeb keskkonnapäevaga 5.06..
Looduskaitsekuul on alati tutvustatud põhjalikumalt yht valdkonda ning tänavuseks teemaks on valitud „Looduse eluring”. Sellist teemat ajendas valima Eesti jätkuv linnastumine ning sellega kaasnev kaugenemine loomulikust elust looduses, samuti valglinnastumine, mis kahandab looduslike elupaikade arvukust ja seetõttu suurendab loomade ning inimese kokkupuutepunkte igapäevaelus.
Teemaga juhitakse tähelepanu sellele, et looduses toimub kõik loomulikku rada pidi ja kõigel on kõigega seos. Elul on algus, järgnevad areng ja hääbumine. On synd, kasvamine ja surm. Kõik see on toimunud miljoneid aastaid ning sellise ringita ei oleks elu. Loomulik surm on sageli vajalik uue elu alguseks. Et eluring oleks täiuslik, peab loodusel jääma aega ja ruumi areneda, kasvada ja järglasi anda.
Inimene on oma arvukuse kasvu ning elatustaseme tõusuga oluliselt kahandanud alasid, kus loodus saaks segamatult toimida. Linnad laienevad, teede võrgustik tiheneb ning järjest sagedamini satuvad inimesed kohtadesse, mis on koduks teistele liikidele.
See on paratamatus. Paljud inimesed ei mõista, et nad on kellegi teise mängumaal ning selle asemel et järgida aastatuhandeid toiminud reegleid, tahetakse kehtestada enda omi, arvates, et need on inimlikumad. Kõike seda tehakse eesmärgiga abistada. Otsustatakse, milline on hea ja milline halb liik, milline on ilus mets ja milline ei ole, et kõiki „abi vajavaid” loomi tuleb aidata jne. Selline käitumine annab kyll hingerahu inimesele ning aitab parandada yksikute isendite olukorda, kuid ei taga looduses jätkusuutlikkust pikemas vaates. Tuleb enesele teadvustada, et looduses ei ole head ja halba, ilusat ja koledat, vaid on olemas terviklik eluring.
Surnud puu on uue elu algus
Pole midagi elusamat kui surnud puu metsas — tuleb ainult osata vaadata. Loomuliku hääbumise käigus pakub see elu- ja varjepaika ning toidulauda liikidele, keda elusatelt puudelt kunagi ei leia. Vananeva ning juba nõrgaks muutunud puu õõnsustes elutseb linde, imetajaid ja putukaid. Kuivava puu paksul koorel, tema juurtel ja sydames elutsevad seened ning putukad. Pehkiv puit on sobiv pinnas ka sammaldele ja samblikele. Lamapuidust saab aga seente ja putukate koostöö tulemusena ajapikku taas uute taimede toiduallikas, st puusse salvestunud toitained lähevad mulla aineringesse.
Inimene võib oma liigse abivalmidusega abi asemel hoopis kahju tekitada. Ysna kerge on yletada vaevumärgatav piir abistamise ning lõksumeelitamise vahel. Uuringud on näidanud, et linnas, kus on lisavalgustus ning antakse lisasööta, hakkavad rasvatihased munema varem, kui see looduses on ette nähtud. See aga tähendab kurna hävimist, sest ilmastik seda ei soosi.
Väga kergekäeliselt minnakse looduses ligi loomapojale, eeldades, et ta on yksi ning abitu. Nii peletatakse eemale läheduses viibiv ema ning mõningatel juhtudel ei julgegi inimlõhna tundev ema enam poegade juurde tagasi tulla.
Looduskaitsekuu mõte on inimestele teadvustada, et tervikliku eluringi pysimiseks on parim, kui me sekkume sinna nii vähe kui võimalik. Tähtis on mõista, et abistajana eluringi sekkumine aitab tõsta meie enda heaolutunnet, loomulikele loodusprotsessidele see olulist mõju ei avalda.
Tuleb leppida tõsiasjaga, et yhegi teise seadusega ei ole võimalik loodusseadusi muuta ning kõige parem oleks, kui loomulikul ajal ja viisil saabunud lõpule eelneks täisväärtuslik elu.
Pilt: Võlla hiietamm, Maavalla koda