[text]
Täna on

Muistendite ja rahvalaulu esitus hakkab kõlama värvika vaatemänguna.

Siduda pärimuslikku ainest moodsate taidevormidega pole midagi uut. Ent ikka on juba iseenesest sellises lähenemises proovikive ja tegemise tõsidust. “Katkuaja lood” Nargen Opera uuslavastusena annavad sellisele teatritegemisele vähemalt osalise õigustuse, kirjutas EPLs Andres Laasik.

Katkuga seotud ja mitteseotud pärimusliku ainese käsitlemine on tõsine kahes mõttes – kaalukuselt ja näitleja esituslaadilt. Ja selles olluses peituv nali, mis käis arvatavasti rahvalikult muheda esitamise juurde “originaalis”, on yks oluline osis, mida Omari kyynis välditakse, ent mis tuleb kahjuks.

Olgu pealegi koostatud tervik läbivalt katku- ja surmateemaline, see ei tähenda, et nalja saada ei tohi. Nii paistabki “Katkuaja lood” hea mänguna, kuid kahjuks vaid yhes laadis.

Nahka läks lavakujundus. Suur lõhestatud poodium pakkus kyll vahel näitleja maa-alla-kadumise hetkelist yllatust, kuid ebakõla Omari kyyni ehituslaadiga ei toetanud tegevust algusest lõpuni. Rääkimata helide kaost, mida uus ruumijaotus kaasa tõi ja mille yletamiseks näitlejatel jaksu alati polnud.

Ent vanaajataidest kantud vaatemängulisus pääses lõpuks ikkagi Omari kyynis mõjule ja andis veendumuse, et ollakse õigel teel. Seda toetas rahvalaul, mis sai lavastuse loomulikuks ja nauditavaks osaks.

Nähtav kylg on tugevam sõnalisest mõttest, mille arengut ei olnud lavastuses näha. Kyllap tuli sealt ka näitlejate ebakindlust, publik kippus vahel teksti esitamisel näitleja mõjuvallast välja  libisema. Ent siin mängis kaasa ka kogemus. Noorte tegijate punti võetud Kaie Mihkelson suutis sõnadega publiku enda võimu alla manada ka halva heli kiuste. Valitud teemasid mööda on teksti raskem luua, kui oleks lugusid mööda.

“Katkuaja lugudele” on palju ette heita, ent see kõik ei sea ettevõtmise mõttekust kahtluse alla.

Teater
“Katkuaja lood”
Loojad: Anne Türnpu, Eva Klemets, Epp Kubu, Kaie Mihkelson, Britta Vahur, Bert Raudsep, Mart Koldits, Mirtel Pohla jt.
Esietendus Omari kyynis 22. heinakuud.


Eesti Päevaleht