[text]
Täna on

244cc174db408849dee9bb52a08e7d7f_w320.JPGAastaringi kuldseimal ajal on oma tähtpäev - kolletamispäev - 14.10. See on nagu sygise kroon ehk hari. Lehekuld valgustab hämarduvaid päevi ja soojendab sydameid.

Rahvapärimuses pole kolletamispäeva kohta suurt rohkem teada, kui nimetus ytleb. Paistus on kõneldud: Puu kolletave sis kõllatses. Kui kaselehe häste kõllatse, saab tõine aasta häid kõllatsit kesvi, kui pihlapuu punatse, saab tulekahju ja tuleb pailu marju.

Võimalik, et lähedalasuv kasupäev (29.09.) on päeva algse tähenduse ja tavad aja jooksul endale korjanud. Kes teab. Igatahes maarahvas on pidanud ajaloolise ajani kolletamispäeva nime meeles.

Uurijad on arvanud, et kolletamispäev yhes taliharja (14.01.), kynnipäeva (14.04) ja karusepäevaga (13.07.) kuuluvad muistsesse aastat neljaks jagavasse ajaarvamisse. Soomlastel on 14.10. ensimmäinen talvipäivä, ehk esimene talvepäev. Talvepäeva(de) ja –öö(de) tähistamine 13. - 15.10. on tuntud ka Skandinaavia vanas kalendris.

Maavalla sirvikalendris on kolletamispäev ainus porikuine tähtpäev ja seda tähistab raagus puu märk. Sama märki võib näha Soome muistsetes puukalendrites talvepäeva juures.

Maarahva ajaarvamises on terve porikuu eriliselt tähenduslik. Sygise algusest saadik kestab hingedeaeg.

Võibolla inimene ise ei märkagi, et koos aastaringiga muutuvad tema meeleseisundid ja tunded. Just nii nagu muutuvad maastiku ilmed päeva- ja aastasõõris. Inimene on yhtaegu suure muutumise vaatleja ja osaline.

Rahvakalendri uue tähenduse ja otstarbe yle on omajagu arutatud. Märkamises peitub yks võti, mis avab ukse mõistmisele. Märgates loona muutumist ja mõtestades seda esivanemate tähtpäevade läbi, märkame ennastki. Märkame enese muutumist aastasõõris. Märkamise läbi mõistame paremini ennast ja oma kohta maailmas.

Nii on põline kolletamispäev yks tähenduslikke pidepunkte, mis seob meid tugevamalt looduse, esivanemate ja iseendaga. Tasub vaid märgata.

Pärimust


Kuva ja jutt: A. Kaasik