Viimastel aastatel on valmistatud Peko kujusid, mida ka ilmarahvas näha võib. Näiteks Värskas Seto talumuuseumis ja Meremäel.
Et sygiskylv kestab enam-vähem sygiskuu keskpaigani, ei saa tavaliselt Peko pyha varem pidada. Mõnel pool on pyha peetud ka täiskuu ajal. Kõige selle tõttu saab Maavalla sirvikalendris märgitud Peko pyha kuupäeva – sygiskuu kolmandat pyhapäeva - võtta yksnes kui yhte võimalikku.
Peko pyhal austatakse kasvujõu jumalat ja valitakse selle järgmise aasta peremees ehk hoidja. Pyhale kogunevad tavaliselt yhe kyla väärikamad mehed. Nagu pyha puhul tavaks, käiakse enne saunas. Iga mees võtab kodust kaasa riidesse seotud toidukompsu ja suundub hämaruse saabudes salaja tallu, kus hoitakse Pekot.
Peko-jumala kuju tuuakse aidast tuppa ja mehed seavad end vaikides sööma. Yhe kirjelduse kohaselt käivad mehed yheksa korda ymber Peko ja paluvad lauldes hoida hobuseid, vilja ja karja.
Järgneb omalaadne liisuheitmine, saamaks teada, kellest saab järgmiseks aastaks Peko hoidja ehk peremees. Mehed lähevad õue ryselema. Kelle kriimustusest või löögist ilmub esimesena välja veri, on Peko uus hoidja. Kõik osalised tahavad kuju endale saada, sest see toob perele ja majapidamisele suurt õnnistust. Tahtlikult ei tohi aga end keegi vigastada, hoida pyytakse aga teisigi. Yhes vanemas kirjelduses on öeldud, et mehed võitlevad kassi kombel. Seetõttu võib ryselemine kesta tunde, enne kui veri ilmub ja liisk langeb.
Peko pyha peetakse ka kevadkylvi järel (suvisted) ja leedopyhal. Eri paigus ja eri ajal on tavad mõneti erinenud. Kevadisele pyhale kogunesid näiteks nii mehed kui naised. Samuti on naised kogunenud kusagile eraldi Peko kahja jooma, samal ajal kui mehed peavad Peko pyha. Pekole on pyhendatud puid ja põõsaid, mille juurde ande viidi.
Kõik Pekosse puutuv on pyytud hoida täielikus saladuses. Sama võib märgata mujalgi Maavallas. Maausuliste palvetest ja andidest räägivad pärimustekstides tavaliselt kõrvalised isikud, kes pole ise saladusse pyhendatud.
Huvitav on seegi, kuidas Eesti yhiskond on Peko austamist tõlgendanud. Eelmise sajandi esimesel poolel nimetasid uurijad Pekot jumalaks. Nõukogude ajal hakati teda nimetama ebajumalaks.
Näiteks Eesti Instituudi Estonica võrguentsyklopeedia tutvustab Pekot kui “Yheks huvitavaks näiteks ebajumalate maailma ja algelise kunstiloomingu omavahelistest suhetest...” Isegi Eesti Rahva Muuseumi pysinäitusel tutvustas Peko kuju varem silt, millelt võis lugeda: “Peko, setode ebajumal”. Vast kymnekonna aasta eest parandati ERMis see nörritav viga ja tõsteti Peko taas jumalana Shiva, Jahve-Jehoova-Allahi, Odini ja teiste sarnaste kõrvale. Sest mis teadus see siis õigupoolst on, mille jaoks mõne rahva jumalad on jumalaks, teiste omad taas ebajumalaks? See aeg kui etnograafia oli kristlikke misjonäre või ateistlikke teadureid teenindav abiteadus, peaks ammu möödas olema.
Peko on jumal kogu maarahvale. Peale selle, et Pekol on austatav ja salajas hoitav kuju, on ta loona jõud või vägi. See vägi paneb vilja ja palju muudki elavat kasvama ja arenema.
Teatavasti kuuluvad setod koos vadjalastega Eesti põlisrahva ehk maarahva hulka. Nõnda siis on Peko maarahva jumal, mida austatakse eriliselt Setomaal.
Pärimust Pekost