Oleme põlisrahvas, kelle lugu siin maal on kymme tuhat aastat pikk. Selle ajaga on tekkinud ja arenenud maakeel, looduslähedane elulaad ja vaimne pärand, mille näidetest talletatud rahvapärimuse kogud on maailma suuremaid. Kuid esivanemate pärandi hulgas on midagi eriti väärtuslikku, mis on praegu kahjuks suures ohus.
Eesti võiks end uhkusega nimetada hiite maaks. Mitte kusagil mujal läänepoolses Euroopas pole säilinud nii palju looduslikke pyhapaiku ja nendega seotud rahvapärimus pole jõudnud sedavõrd elavalt nüüdisaega.
Meil on andmeid umbes 550 hiiest ja paarist tuhandest yksikust pyhast puust, kivist, allikast ning muust looduslikust pyhapaigast.
Pyhapaigad on keerukad ja mitmekihilised mälestised, kuhu on koondunud vaimse ja asise kultuuri väärtused. Sealt võib leida väärtuslikke maastikke ja haruldasi looduse yksikobjekte ning liike. Esivanemad hoidsid pyhapaiku nagu looduskaitsealasid.
Kuid pyhapaigad hoiavad alal ka meie vaimset kultuuri, sest nendega on seotud põlisrahva paigamälu, tavad ja väärtushinnangud.
Ajal, mil kõik meie ymber ja inimsuhetes väga kiiresti muutub, on äärmiselt oluline, et meile jääks midagi põlist, pysivat ja ydini oma. Meie esivanemad on hoidnud hiisi kymneid põlvi pyha ja puutumatuna. Hiisi hoides jäävad meie maale pyhad maalapid, kus me võime tunda yhtekuuluvust kymnete eelmiste ja tulevaste põlvedega. Hiisi hoides jätame järeltulevatele põlvedele paigad, kus tunda end põlisrahvana.
Hiis on eelkõige maapind ja seejärel kõik, mis sellel loomulikult asub või kasvab. Meil on hiietammikuid, –männikuid, –kaasikuid, –pärnikuid ja –lepikuid; on hiiepihlakaid, –kadakaid, –toomingaid, –jalakaid. Sõltumata liigist on iga puu ja põõsas, mis sirgub hiie pinnast, pyha ja puutumatu.
Hiie maa-ala võib ulatuda hektarist kymnete hektariteni ja seal leidub eriliselt tähtsustatud paiku – kive, allikaid, puid, kalmeid ja lõkkekohti, kus käiakse pidamas aastaringi tähtpäevi, palvetamas, andi viimas, nõu pidamas, vannet andmas, ravimas. Eelkõige on hiis paik, kus käiakse kogumas rahu, tasakaalu ja hingejõudu.
Kui seada sammud hiie poole, tasuks pidada meeles, et häid hiietavasid iseloomustavad märksõnad on rahu ja puhtus. Mõtte, sõna ega teoga ei tohi hiies teha liiga puule, inimesele või muule elusolendile. Meie rahva põlise tava kohaselt ei murta hiiest oksakestki. Hiide minnakse jalgsi, kaine ja puhtana ning hiit ei reostata väljaheidete, sodi või myraga.
Hiide võib jätta ande, näiteks esimese osa värskest toidust või joogist. Allikal silmi pestes poetatakse vette või kaldamulda mynt või kaabitakse hõbevalget. Puudele sobib anniks siduda vaid looduslikust ainest paela, lõnga või riideriba. Heast tahtest yksi ei piisa, kui and pole puhas ja väärikas.
Paela sidudes loome või uuendame sideme enese ja pyha paiga vahel. Pael, nagu abielusõrmuski, yhendab kahe elusa olendi väed. Nõnda võime toetuda hiiele ja esivanematele, kes seal enne meid käinud. Järeltulevad põlved võivad omakorda toetuda meile, teades, et me oleme hiisi hoides mõelnud neile.
LOODUSLIKUD PÜHAPAIGAD
Looduslikud pühapaigad on hiied ja üksikud pühad puud, allikad, kivid, mäed, ristipuud ja muud loodusobjektid, mida on kasutatud ravimiseks, palvetamiseks, ohverdamiseks, nõupidamiseks, jõu ja meelerahu kogumiseks ning muudeks pärimuslikeks tegevusteks.
Hiis on kogukondlikult kasutatud ajalooline puutumatu maa-ala, kus leidub eriliselt tähtsustatud kive, puid, allikaid ja teisi paiku.
Tõenäoliselt on vanemad hiied tekkinud koos püsiasustusega 2000-5000 aastat tagasi.
Rahvapärimuslikke ja ajaloolisi andmeid on ligikaudu 550 hiiest ja paarist tuhandest muust pühapaigast.
Hiite hulk on sisuliselt lõplik, kuna nende tekkimiseks kulub sajandeid.
Riikliku kaitse all on praegu kuni 500 pühapaika.
Riiklik kaitse hõlmab seni vaid pühapaiga arheoloogilise väärtuste ning sageli vaid osa selle maa-alast.
Suurema osa pühapaikade täpsest asukohast ja seal säilinud väärtustest puudub ülevaade.
Looduslikud pühapaigad võivad hinnanguliselt hõlmata 0,02 – 0,04% Eesti maa-alast.
Maavalla Koja ettepanekul on Kultuuriministeeriumis koostamisel looduslike pühapaikade riiklik arengukava.
Erinevalt teiste uskude pühakodadest pole looduslike pühapaikade maa maamaksust vabastatud.
Hiielaadseid pühapaiku leidub ka meie hõimurahvastel ja teistel loodusrahvastel.
Las hiied kasvada.
Maavalla Koda