Vajame koostööd loodus- ja kultuuripärandi kahjustamise ennetamiseks
Tallinnas, 09. novembril 2004. a.
Maavalla Koja juhatuse ja Paluküla Hiiemäe Hoiu Seltsingu pöördumine Eesti Vabariigi Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Eesti avalikkuse poole
On esivanemate hingede aeg, kuid reedel, 05. novembril saatis Kehtna vallavalitsus Paluküla hiiemäele saemehed ja 08. novembril buldooseri. Selle sammuga on Kehtna vallavalitsus alustanud Paluküla puhke- ja spordikeskuse rajamist enne, kui on lõpetatud keskuse detailplaneeringu juriidilise vaide menetlemine. Peame tõdema, et riigi keskkonna-, muinsus- ning õiguskaitse ametkonnad näivad olevat jõuetud esivanemate hiierahu ja pärandkoosluste kaitsmisel. Näib, et Eesti seadused ei aita hoida meie põliseid väärtusi.
Maausuliste, nagu teistegi pärimusest hoolivate inimeste meelest pole taunimisväärne, kui lapsed ja täiskasvanud elusa looduse rüpes suusatades ja liugu lastes jõudu koguvad. Kuid me ei saa leppida mullatööde ja kõigi nende torustike, trasside, kämpingute, lasketiirude ja muu taolisega, mida hiiemäele ja selle jalamile kavandatakse. Hiide sobib vaid hiis. Selles küsimuses seisame õlg õla kõrval akadeemiliste hiieuurijatega. (Vt. folkloristlikku:
http://maavald.ee/maausk.html?rubriik=45&id=299&op=lugu ja arheoloogiaalast http://maavald.ee/maausk.html?rubriik=45&id=297&op=lugu eksperthinnangut).Me juhime tähelepanu kirjutatud, kuid eriti kirjutamata seaduste jämedale rikkumisele Kehtna vallavalitsuse ja Raplamaa keskkonnateenistuse hoolde usaldatud hiiemäel. Kutsume kõiki kodukandi loodus- ning pärimuskultuuri hoidmist südameasjaks pidavaid ausaid inimesi ning kodanikuühendusi üles avaldama rahulolematust toimuva pärandmaastiku pöördumatu kahjustamise pärast.
Paluküla hiiemägi on loodus- ja kultuuriloolise eluskoosluse kaitseala, millele tehakse lühiajalise kasu ajel pöördumatut kahju. Seda tehakse esivanemate hingede mälestamise ajal täie ametkondliku ning tehnilise toorusega. See teeb haiget. Võib-olla vallavalitsus ei saa aru, mida ta teeb ja millised võivad olla tema tegevuse tagajärjed. Kuid see ei saa õigustada Eesti Vabariigis kehtivate seaduste ja tavade rikkumist.
Me soovime täna ja tulevikus, et Eesti riik, kohalikud omavalitsused ja Eesti avalikkus teaks ning hooliks rohkem meie esivanemate loodushoidlikust põliskultuurist. Igapäevaste otsuste tegemisel tuleb arvestada nii seaduste kui ka esivanemate pärimusega.
Eesti hiites on talletatud elusasse kooslusse meie esivanemate vaimujõud ja vahel ka nende põrm, mis elab oma elu nii puudes, põõsastes kui lilledes. Sinna ei tohi minna masinatega - seda eriti hingede ajal, mil me mälestame neid naisi ja mehi, tänu kellele me oleme püsinud siin maal läbi aastatuhandete.
Buldooseri saatmine hiiemäele pinnase ja taimestiku kokkulükkamiseks on võrreldav buldooseri saatmisega mistahes pühapaika. Meie rahva ajaloolises mälus on kustumatud jäljed keskaegsetest hiite raiumistest ja ohvrikivide lõhkumisest, millega vallutajad üritasid maarahvast esivanemate pärimusest lahti rebida. Kas me lubame neil aegadel naasta?
Kui soovime aidata meie riigil teostada esivanemate unistust paremast ja kindlamast tulevikust, kus meie vana maarahva keel ja kultuur on hoitud üle aegade, siis peame meeles pidama, et kõike ei saa ega tohi teha müüdavaks.
Kutsume üles looma kodumaa loodus- ning kultuurilooliste väärtuste kaitseks kodanikeühendusi, seltse ja seltsinguid kõikides Eesti maakondades, omavalitsustes ja hariduskeskustes. Võimalusel tuleb järgmisi väike-munamägesid, ebaveresid ja palukülasid ennetada ja vajadusel neiks valmis olla. Eesti maa looduse ja pärimuse kaitsjad on näidanud, et suudavad pidada dialoogi seaduste ja kodanikuõiguste alusel. Paluküla juhtum tõestas, et me julgeme ja suudame vajadusel tegutseda ka kogukondliku tavaõiguse alusel.
Maavalla Koja juhatuse nimel Andres Heinapuu
Paluküla Hiiemäe Hoiu Seltsingu nimel Arvi Sepp
Lähem teave tel. 56 686 892,