ilmunud: Vikerkaar 1988, nr 1, lk 49-54
Kaido Kama
Niisiis, esimene nyydisaegne ruunikalender ilmus aastal 10192 (1979 p Kr). Kalendri formaat põhjalikke seletusi pole võimaldanud, seega on meil viimane aeg õiendada oma võlg kasutajate ees.
Ajaloomuuseumis ja etnograafiamuuseumis sälilitetakse kymmekonda vana puukalendrit, milles aastaringi päevi tähistavad puusse lõigat kriipsud või ruunimärgid. Viimased on otseseoses skandinaavia muistsete ruunimärkidega. On oletet ruunikirja olemasolu ka Eestis, kuid jäägu see kysimus selles kirjatöös puutumata. Ruunikalendrid siin igatahes kasutusel olid, võimalik, et veel mineval sajandilgi (trykikalendrite kõrval). Igatahes säilis neid kasutamiskõlblikena «vanavara» suurkorjamiseni. Kahjuks pole ykski eesti ajaloolane meie puukalendreid põhjalikumalt uurind. Praegu saab huviline kõige parema ylevaate asjast L. Maistrovi artiklist «Puukalendrid Eestis», mis ilmund kogumikus «Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis I». Siin artiklit ymber jutustada pole põhjust.
Kui tekkis mõte hakata välja andma kalendrit rahvapäraste tähtpäevadega, polnud kaksipidi mõtlemist kalendrile vormi leidmisel - loomulikult pidid eeskujuks saama vanad sirvilauad. Siit ka kohe esimesed probleemid. Kõigepäält oli vana puukalender nn igavene kalender, st et yhed ja samad sirvilauad olid kasutetavad mitmel aastal, praktiliselt igavesti. Ykskord puusse lõigat kalender võis olla tarvitusel mitme põlve jooksul. Kuna 365päevane aasta ei jagu täpselt 7päevaste nädalate vahel, oli kasutajal kaks tõenäosemat võimalust - kas tähistas kindlat nädalapäeva erinevail aastail erinev märk või siis loeti kokkuleppeliselt yks päev aastas (arvatavasti aastavahetusel) n-ö nädalaväliseks päevaks. Kumbki variant ei ole mõeldav tänapäevaselt kasutetava kalendri puhul.
Vanades puukalendrites polnud nende «igisuse» tõttu võimalik märkida kuufaasidest sõltuvaid nn liikuvaid pyhi. Tänapäevastes on nad tähistet, kuna niiehknii kalendri kuju igal aastal muutub. Omaaegsetes sirvilaudades olid kasutusel nn kuuruunid - 19 märki, mis kindlate vahedega korduvad läbi kogu aasta ja mille abil sai teada kõik jooksva aasta kuuloomised. St igal aastal tähistas yks kindel märk l9st kõiki jooksva aasta kuuloomisi, järgmise aasta kuuloomisi tähistas teine märk ja nii edasi, kuni yheksateist aastaringi möödudes kogu asi otsast pääle hakkas (iga 19 aasta järel toimuvad kuuloomised samadel päikesekalendri päevadel). Praeguses ruunikalendris on kuuloomise-ruunid asendet jooksva aasta kuufaaside tähistega. Ja lõpuks on loobutud ka traditsioonilisest materjalist, kuna igal aastal endale uus kalender puusse lõigata pole kahjuks praktiliselt mõeldav.
Meieni säilind sirvilaudade seas ei leidu kaht yhesugust - omavahel erinevad päeva- ja kuuruunid, tähtpäevamärgid, erinevad ka tähistamisväärseks peetavad päevad jne. Vana puukalender pole kunagi olnud jäigalt väljakujunend homogeenne systeem, nii nagu pole kunagi olnud yhene ega kindlapiiriline kogu rahvakalender ja kõik muu «vanavara» kuni keeleni välja. Omaaegse kultuuri kontekstis oli loomulik, et maamees, kes võttis omale sirvilauad valmistada, võis seda tehes eelistada lemmikpyhi, oma elatusalaga seotud tähtpäevi (põllu- ja kalamehe kalendrid ei pea kuigi sarnased olema), ta võis lõpuks tahtmise korral kalendrisse lõigata ka oma tytre synnipäeva jne. Meie ylesanne oli kirjust materjalist kokku panna yks ja kindel, kaasajal kasutamiskõlblik kalender. Igas sellesarnases tegemises on omajagu subjektiivsust ja meelevaldsust (meenutetagu kas või yhiskeele loomist) - tulemus on ikka ja alati vaieldav. Ja eks või kalendris veel mõnigi asi aja jooksul muutuda.
Nyyd siis konkreetseid selgitusi konkreetse kalendri kohta. Igal lehel on yks kuu oma päevadega. Päevaruunid asuvad kalendrilehel põikjoonte vahel, ristiga ( × ) märk tähistab pyhapäeva, edasi on kõik loogiliselt tuletetav. Päevaruunide pääl asuvad tähtpäevamärgid. Neid on võimalust mööda võetud-valitud originaatkalendreist, osalt ka ise tuletet (liikuvad pyhad jm). Päevaruunide all asuvad märgid tähistavad kuu muutumist: noolekujuline märk ( ↓ ) täiskuud, säält edasi järgmised: vana kuu mäda aja algust, vana kuu kõva aja algust, kuuloomise ymbruse mäda algust, kuuloomist, noorekuu kõva algust, noorekuu mäda algust ja täiskuu kõva algust. Kuumärgid on tuletet puukalendrite kuuloomisruunidest.
Esitet tähtpaeva- ja kuunimetused on valitud maksimaaiselt meiepärased, võimalust mööda välja jättes kristluse- ja muumõjulisi nimi. Loomulikult ei saa taoline sihiasetus taotella absoluuti. Näiteks on 2. radokuud pudrupäeva nime all tuntud vaid Lääne-Eestis, laiemalt tuntakse päeva kristluse-päraselt kyynlapäevana (sel päeval kirikusse viidud Jessu-lapsukese auks syttind kyynlad iseendast põlema). Antud juhul oleme eelistand pudrupäeva nime kyynlapäevale. Analoogselt ka leedot jaanipäevale, kihlakuid vasteldele jne. (Märkusena olgu öeldud, et vadjalasi loeme samasuguseks maarahva osaks nagu setusidki; sugulasrahvaste kalendrimaterjali kasutet ei ole.) Samas on säilitet jõulude nimi (vana germaani laen). Antud tähtpäevanimestik pole mõeldud ei absoluutsena ega ammendavana, samuti pole kasutet nimed mõeldud välja tõrjuma muid nimi. Pigem võiks seda võtta kui soovitusnimekirja kalendrikasutajale, kes tahab jõudumööda tähistada vanu tähtpäevi, pole aga seejuures kristlane.
Järgnevas kuunimede ja tähtpäevade loetelus on esikohal enim soovitetav nimi, kaldjoonte vahel järgneb tuntum või lihtsalt paralleelnimetus. Liikuvad pyhad on konkreetse 10201. aasta kuupäevadega.
AASTA 10201 /1988/ Kõigepäält mõni sõna irriteeriva aastaarvu selgituseks. Ajaarvamise alguseks on võetud nn Billingeni katastroof, mille daatum on Rootsis viirsavide meetodil aastalise täpsusega kindlaks määrat. Sel aastal murdis hilisjääaegse Balti jääpaisjärve vesi endale väljapääsu ilmamerre praeguse Mälari järvistu kohalt Rootsis. Yhe aasta jooksul langes veetase mitukymmend meetrit, vee alt vabanes suur jagu Eestimaad, subarktiline kliima asendus preboreaalsega, hakkasid arenema sood ja metsad. Umbes 500 aastat pärast katastroofi elasid Pärnu jõe ääres Pulli asulas juba inimesed. Syndmust ennast võiks poeetiliselt nimetada maasynniks. Maasynni-järgset ajaarvamist võib edukalt kasutada näiteks Eestimaa asustusajaloos - ajaskaala oleks yhepidine, jääksid ära aastatuhanded enne ja pärast «meie aega».
SYDAKUU (helmekuu) /jaanuar/.
Eelistama peaks sydakuud, kuna helmekuu läheb segi soome helmikuuga (radokuu).
14. Korjusepäev.
Vaielusalune tähtpäev. G. Ränga järgi on tegemist ammuse Hupeli veaga, kes ajand segi korjusepäeva ja taliharja (12. urbekuud). K. Vilkuna peab päeva põliseks (korjama-tyvest) ning seostab soome keräjätega (muistsed rahvakogunemised). Ajal, mil koostasime esimesi sirvilaudu, polnud Ränga hypotees tuntud. Kuigi tema väide tundub usutav, oleme seni jäänd ootama täiendavat tõendmaterjali ega ole päeva kalendris ära muutnud. Ei lykka ju Ränga hypotees Vilkuna oma ymber. Ja lõpuks tuleb arvestada ka ligi saja-aastase korjusepäeva traditsiooniga eestikeelseis trykikalendreis. Pika jutu lõpetuseks: korjusepäeva äramuutmine pole välistet, kuid seda teeme alles pärast piisavat tõestust, et mitte paari aasta pärast hakata sirvilaudu järgmise hypoteesi kohaselt uuesti muutma.17. Talihari
/tõnisepäev/. Yks põhilisi sydatalviseid tähtpäevi. Wiedemannilt ka huvitav nimi päevale: 'jõuluemapäev'. Mitmete talvepoolitajatena tuntud päevade seas tundub talihari olevat põhiline loomatoidu jagaja - «tõnisepäeval tõpratoit pooleks» jm. Seapää söömise ja ohverdamise komme võib seostuda nii sigade kaitsja Antoniusega kui ka meie jõulu-tsykli seakultusega.RADOKUU /veebruar/. Põline nimi tyvest 'radu' > 'raju'. Vana nimetus veel 'soekuu' (sute jooksuaeg).
2. Pudrupäev
/kyynlapäev/. Teine põhiline talve poolitaja - kylma syda lõhki. Poolitab inimtoidu. Tuntakse ka naiste pyhana - kyynlapuna joomine jm. Traditsiooniline söök harilik tangupuder.9. Luuvalupäev.
Päev, mil ei tohi end palju liigutada (tööd teha, joosta, hypata), muidu luud-liigesed valutavad kogu järgmise aasta.16.-17. Kihlakud
- liugupäev /vastlapäev/ ja tuhkapäev. Kihlakute nimi võetud vadjast - 'tšihlago'. 'Vastlad' on suhteliselt hiline laen (rts 'fastlag'). Liugupäeva kombestik peaks olema yldtuntud - liulaskmine, seajalad, vurr. Soovitetav on sel päeval ka juustepygamine, -sugemine, hobuse laka ja saba lõikus jne. Tuhkapäeval pole viisakas kylla minna (seda eriti naisterahvail) - viid teistele suveks kärbseid, loomale tõbe jne. Keelatud on juustekammimine (juuksed hakkavad kõõmama), samuti kõikmõeldavad villatööd. Kes hommikul kauaks magama jääb, on 'tuhkmunn'. Toiduks jahupuder (tuhapuder).URBEKUU (linnukuu) /märts/.
9. Sirgupäev.
Setu 'sorokasveet' ehk tsirgupäiv. 40 lindu keeravad nokad siiapoole (hakkavad tulema). Sirkudele kypsetetakse «vatsku» (paistekakku).10. Eidepäev
/paabapäiv/. Tuntud Setus. Ei lubata päeva ajal magada, muidu «paaba tule sälgä». Naiste pyha, kõik kodused tööd teevad mehed.20. Pööripäev.
25. Marjapunapäev
/paastumaarjapäev/. Kõige tuntum punajoomise päev (õlu ja/või viin), millest saab palged punaseks kogu aastaks. Setus ja Vadjas söödi samal eesmärgil punaseid marju (pohlad, jõhvikad) ja tehti marjarooga. Võrumaal kypsetatakse tänini sel päeval suuri ylepanni-pannkooke, et suvel kasvaksid suured kapsapääd. Algab hommikune linnupette võtmine, õhtuti ei võeta enam tares tuld yles. Tavakohaseks toiduks on veel kuivatet kala (haug). Syyakse selleks, et kala keeraks nina oja poole (alustaks kudemisrännet).27. Urbepäev
/palmipuudepyha/. Hommikul käivad lapsed nii omas peres kui kyla pääl magajaid urvaokstega peksmas - urvitamas. Urvitetu peab kuidagi tasuma - munaga, viimasel ajal ka rahaga. Urvavits hoitakse alles ja sellega aetakse kari esimest korda välja. Traditsiooniline söök tangupuder, nimetet ka urvapudruks.MAHLAKUU /aprill/. Tuntud ka 'sulakuuna'.
3. Munapyha
/lihavõte/. Tänapäevalgi yldtuntud. Algab kiigelkäimine - kiige-pyha.14. Kynnipäev.
Tavaliselt on kyndmiseks sel ajal veidi varavõitu. Aga ikkagi nõutakse (kas või lumega) mõne vao kyndmist või siis vähemalt adra aia pääle tõstmist. Yldlevind on kyndja veega kastmine, talle antakse viina, muna jm. Päeva võiks nimetada ka kevadharjaks.23. Karjalaseng
/jyripäev/. Vana karjalaskepäev 1. mahlakuud on oma funktsioonid jyripäevale praktiliselt yle andnud. Karjalaskmine kogu oma rituaaliga - karja piiramine, karjase kastmine, jõulu aegu kypsetet leiva loomadele söötmine ja väga palju muud. Soele saavad päitsed pähe, poistel päitsed pääst. See tähendab lepingut metsaga: kuni kasupäevani (29. sygiskuud) ei tohi susi karja murda, vastutasuks ei tooda karjalaskepäeval metsast puid ega tehta metsale muud kurja. Poistel algab ehalkäimise aeg. Karjalasengust kasupäevani kestab põhiline suvetööde tsykkel, selleks ajaks olid ka suvilised tööle võetud.LEHEKUU /mai/.
9. Ligupäev.
Vadja 'likopäivä' on päev, mil tehakse yhiselt korda pesupesemiskoht (vdj 'liko'). Ka Võrumaal on tuntud yhine veevõtukoha korrastamine kevadeti.12. Maahingaus
/taevaminemisepyha, ristipäev/. Loetakse maa syndimise päevaks, mil maa puhkab. Keelatud on igasugused põllutööd, yldse puutumine maasse ja maast kasvavasse. Ei tohi korjata lilli ega raiuda puid. Päevakohaseks söögiks on kõiksugu piimatoidud.22. Suviste
(tõupyha) /nelipyha/. Keskne kevadsuvine tähtpäev. Enne kaskede tuppatoomist tehakse tares ka suurpuhastus. Teine suurem munavärvimise päev pääle munapyha.LEEDOKUU (pärnakuu) /juuni/. Leedokuu nimi on tuletet leedopäevast. Wiedemannil veel kena nimi 'piimakuu'.
23. Leedopäev
/jaanilaupäev/. Päeva nimetus Muhust. Kombestik peaks olema yldtuntud.HEINAKUU /juuli/.
2. Heinaleedo
/heinamaarjapäev/. Tehakse tulesid nagu leedopäevalgi, ainult vähemaid, rohkem oma pere tarvis. Paras aeg värvitaimede korjamiseks ja saunavihtade tegemiseks.13. Karusepäev
(suvihari) /maretapäev/. Karusepäev on juba 300 nastat olnud kirjasõna vahendusel tuntud kui päev, mil ei tohi tööd teha, et karud ja soed karja ei murraks. Viis aastat tagasi on Mall Hiiemäe kombe rahvapärasuse kahtluse alla säädnud väites, et autentsed pärimusteated ei räägi midagi karukultusest, kyll aga karusepäevasest kesakynnist rukkiussi tõrjeks. Karuse-sõna ise tähistavatki kas karvast röövikut (karune: karuse) või siis kesa, söötis maad (Lääne-Eesti 'karus', 'kargemaa'). Hiiemäele vastu vaidlemata jääme esialgu vanale seisukohale nii nagu korjusepäevagi puhul.29. Jakepäev
/olevipäev/. Jakepäevaks peab hein tehtud olema ning valmistutakse rukkilõikuseks-kylviks. Lääne- ja Põhja-Eestis yldine lambatapmise-söömise komme. Kui pole tappa lammast, siis mõni teine loom, kas või kukk, aga noa peab veriseks saama.LÕIKUSKUU (põimukuu) /august/. 'Põim' on võru keeli rukkilõikus. Põline nimetus ka mädakuu.
10. Esimene rukkiemapäev
/lauritsapäev/. Kuigi teated räägivad uudseleivast juba jakepäeva aegu, on põhiline rukkilõikuse algus ikkagi esimesest rukkiemapäevast. Yldine tuletegemise keeld. Tuleohtu peetakse sedavõrd suureks, et kastetakse sel päeval veega katuseid. Syyakse kylma sööki. Tulemaagia on katoliikliku Lauritsaga seot, kuid kindlasti on päev sulandand endasse ka mingi vanema kihistuse - algab reheahjude kytmine seemnevilja kuivatamiseks, samuti hakatakse õhtuti tares tuld yles võtma. Vadjas nimetatakse suurt rukkiemapäeva tuli-maarjaks. Rõuges peetakse esimese rukkiemapäeva tööks korstnapyhkimist ning truupide puhastamist.15. Suur rukkiemapäev
/rukkimaarjapäev/. Selleks ajaks peab rukis olema lõigat ja kylviga algust tehtama. Hiljem koristet vili ei kõlba enam seemneks. Suurema marjakorjamise algus. Kypsetetakse uudseleiba.24. Viimane rukkiemapäev
/pärtlipäev/. Kylvitööd peavad olema lõpetet. Päev on tuntud ka meelõikuspäevana ja seenekylvipäevana. Arvatakse, et pärast seda mesilased söövad rohkem kui juurde kannavad.SYGISKUU /september/. Ka kanarbikukuu.
8. Ussiurguminemisepäev
/ussimaarjapäev/. Sellest päevast lähevad ussid maa sisse. Kui ussi veel hiljem maa pääl näha, siis see on pahategija (inimest või looma salvand), keda maa ei võta vastu.18. Pekopäev.
Setude Peko-austamise päev, peetakse uudseõllega sygiskuu kolmandal pyhapäeval (teise viite järgi suvalisel päeval).22. Pööripäev.
29. Kasupäev
/mihklipäev/. Sygisene põllutööde lõpu pyha. Naistel algavad tubased tööd, meestel metsalõikus. Soel on päitsed pääst, kari jääb lauta või kodu lähedale («palu-vasikal metsa õigus»).Veristetakse loomi, juuakse uudseõlut, syyakse sylti, sepikut, oina verest karaskit ja muud hääd-paremat. Parim aeg lauda ja tare seinte soojustamiseks.
PORIKUU /oktoober/.
14. Kolletamispäev
(sygishari). Päevast pole suurt midagi teada päält selle, mis nimi ise ytleb.KOOLJAKUU /november/.
2. Hingepäev.
Hingedeaja algus. Kadunukesed tulevad kodu kaema, neile jäetakse söök ööseks lauale. Algab videviku pidamine.10. Mardipäev.
Päeva nimes on yhte suland katoliiklik Maritinus (katoliku-kiriku kalendris 11. kooljakuud) ja muistne koolja-nimetus 'mardus'. Samast tyvest ka soome 'marraskuu'. Tänini säilind sanditamiskomme on väga vana, kestnud omal ajal hingedeajast jõuluni. Kaugelt siia-tulnud mardid ei ole keskid muud, kui kadund omaksed ja esivanemad, kes elavaile kylla tulnud. Mardihani.24. Hanipäev
/kadrilaupäev/. Muhus on kadrilaupäeva õhtut nimetet haneõhtuks. Erinevalt martidest on kadrisandid valgeis rõivais. «Mart yle maa, Kadri yle karja». St et Mart on põllumeeste hoidja-kaitsja (meeste töö), Kadri valvab karja yle (naiste töö). Keelatud on jahipidamine, eriti linnujaht. Algab sygisene lammaste pygamine. Hingedeaja lõpp.JÕULUKUU /detsember/.
7. Tõnnipäev.
Päev on antud Wiedemannil, rohkem tast suurt midagi teada ei ole. Sõna on vana, Wiedemanni järgi 'tõnn' - «vana harjund viis, millest kõvasti ja kangekaelselt kinni hoitakse».22.-24. Jõulud.
Algavad pööripäevast ja lõpevad kristlikul jõululaupäeval, kuhu on koondund enamik rahvapäraseist jõulukombeist. Kombestik peaks olema laiemalt teada-tuntud.25. Ajastaja päev.
Uue aasta algus. Nimetus vanasi sõnast 'ajastaeg', mis aja jooksul muutund 'aastaks'. 25. jõulukuud algab aasta enamuses meieni säilind puukalendreis.*
Siintoodud kommentaarid ei pretendeeri olema ammendavaks rahvakalendri käsitluseks. Asjahuvilistele tuleb soovitada pooleliolevat sariväljaannet «Eesti rahvakalender» ja kirjandusmuuseumi kalendrikartoteeki.
Meie aega jõudnud teated rahvapärasest kalendrist on segipaisat ja yksteisele vastukäivad. Yks tava on tihtigipääle laiali lagunend mitme tähtpäeva vahel, teinekord on yks tähtpäev endasse koondand töid-tegemisi, mis loogiliselt peaksid toimuma pikema aja jooksul. Pahatihti võib yhe ja sama tähtpäeva kohta olla yhes teates nõue mingit tööd teha, teises aga sedasama tegemist kategooriliselt keelatud.
Eks ole meie vana rahvakalender läbind aja jooksul suhteliselt leebe katoliikluse ja hiljem sallimatu luterluse kadalipu. Viimane suur rahvakalendri segipaiskamine toimus 10131. (1918.) aasta kalendrireformiga. Mingi vana tähtpäev oma kommetega on pidand leidma endale koha kas yhe või teise kristliku tähtpäeva juures. Muudel päevadel niiehknii pyha pidada ei saand. Näiteks nimetavad lääne-eestlased pudrupäevaks kyynlapäeva (2. radokuud), lõuna-eestlased hoopiski vastlaid (liikuv pyha). Taolist uue ja põlise yhinemist on soodustand sisulised ja ka puht kõlalised kattumised (Tõnn-Antonius, eriti muidugi Mari-Maria jt).
Eeltoodud tähtpäeva-nimistus on antud meie meelest olulised tähtpäevad koos kommetega, mis tunduvad põlisemad just antud tähtpäeva juures. Tihtigi on need pärit ääremaadelt, kus omapära reeglina paremini säilinud (Setu ja Vadja lisaks veel luterlusest puutumata). Eelistand oleme tavu, mis tänapäevalgi järgitavad nagu päevakohane söök jne.
*
Eraldi tuleb veel peatuda sirvilaudadel märgit kuufaasidel. Lisaks noorele ja vanale kuule on siin toodud ka nn kõvad ja pehmed ajad. Lõuna-Eestis on nad tänini tuntud ja arvestatavad, mujal teatakse neist vähem.
Yks kuutsykkel jaguneb kolmeks pehmeks ja kolmeks kõvaks ajaks. Pehme (mäda) aeg on hää lagundaja ja määndaja. Pehmel ajal lähevad haavad mädanema ja piim hapuks. Mädal ajal jahvatet jahu ja suitsetet liha lähevad kergesti ussitama. Pehmel ajal kyntakse söödid (mätas laguneb hästi) ja veetakse sõnnikut. Pesu läheb pesemisel hästi puhtaks. Pehmel ajal (kuu vahepäeval) tapetud looma liha paisub keetmisel. Pehmel ajal kylvatakse-istutetakse kõik, mis alla kasvatab.
Kõval (kalgil) ajal rasv pritsib panni pääl ja põletispuud annavad kõvasti sysi välja. Kõval ajal lõigat puu ei mädane, haavad ei lähe halvaks (kuldilõikus). Kõval ajal tapetud looma liha annab palju rasva välja. Kõval ajal kylvatakse teravili ja kõik muu, mis pääle kasvatab (kapsas täie kuuga). Aasta kõige kõvemad ajad on radokuu ymbruses, siis lõigatakse ehituspalk ja muu tarbepuu.
Lammast pygatakse noorekuu mädaga – saab hää pehme vill ja hakkab kiiresti uut kasvatama. Mädal ajal kylvat herned keevad hästi pehmeks, kõval ajal mahatehtud ei lähe nii kergesti ussitama. Kõval ajal pandud sibul kasvatab päälseid, pehmel ajal pandu mugulaid. Mädal ajal tehtud saunavihad on pehmed (ei poeta lehti), kuid võivad kergemini hallitama minna. Kirves pannakse varde vanakuu kõvaga.
Loomulikult ei välista kõvad-pehmed ajad laiemalt tuntud noore-vana kuu tähendusi. Kõik, mis kasvama peab (kylv, istutus), tehakse maha ikkagi noore kuuga, mis hävima peab (võsalöömine, putukatõrje), tehakse vanaga.
*
Kalender on osa meie rahvuskultuurist. Võõrapäratsemine kultuurivallas, kus oma ja põline olemas, on mõttetu ja kurb. Peame silmas eelkõige kuunimesid, aga ka paljut muud. (Soomlased saavad oma tammi- ja helmikuudega päris kenasti hakkama.) Kreutzwaldki on pahandand kunagiste kalenderseppadega, kes maarahva kalendrisse saksapärased paastu- ja viinakuud sisse pannud. Meiepäraseid nimi on ju kyllalt, jätkub valimisekski. Samas ei saa muidugi yhegi rahva yhtegi kultuurivalda puhastada kõigest võõrmõjulisest, nii et sealjuures vastavast kultuurist ka veel midagi märkimisväärset järele jääks. Rahvuskultuuri moodustabki pääle yrgolluse just viis, kuidas algselt laenulised komponendid on yhitet oma ja põlisega, samuti võõrkomponentide valik. Tõdemus ei keela aga kellelgi eelistada põlisemat, auväärsemat kultuurikihistust hilisemale. Piltlik näide - ka meie regivärsiline rahvalaul pole meie ainuomand, pääle sugulasrahvaste ulatuvad seosed kaugemalegi, näiteks germaani skaldi-laulud olid samuti algriimilised. See vast ehk siiski ei tähenda, et peaksime kõik ainult «Modern Talking'ut» kuulama, kuna pärisoma pole niiehknii olemas. Umbes sama lugu ka meie kalendriga. Ei olnud võõrmõjudest vaba (ja ei saanudki olla) muinasiseseisvusaegne maarahva kalender. Ja loomulikult polnud ka pääle-tulnud kristlik-katoliiklik kalender mingi puhas algollus, rohkem ikka ideoloogiaga sobitet segu juutide ja paljude teiste rahvaste kalendrist. Pole võimatu, et osa meie rahvakalendrist, mida loeme praegu ristiusu-rnõjuliseks, oli meile tuntud juba kristluse-eelselt – laenat samast allikast, kus kristlastelgi. Taolisi kysimusi pole meie-teada keegi põhjalikumalt uurind.
Kõne all olevat sirvilaudkalendrit tulekski võtta kui tagasihoidlikku katset avitada kaasa kultuuri järjepidevusele. Kroonukalendreis on rahvapäraseist tähtpäevist sees vaid vastla-, jyri-, jaani-, mardi- ja kadripäev. Suvisted ja munapyha võivad inimestel pidamata jääda puht seetõttu, et ei teata, millal vastav päev on. Kui sirvilauad aitavad veidigi seda tyhikut täita, oleme oma tööga rahul.
P.S. Ei saa päris mööda minna nii suuliselt kui kirjalikult meieni jõudnud kriitikast. Põhilised syydistused – kalender pole tõsiteaduslik, meie muinaskalender kindlasti selline pole olnud jne. Vastuseks lyhidalt: taolise kriitika aadress on vale, on tuldud suurtykist kärbest tulistama. Ykski tegelikult tarvitetav kalender ei saa olla tõsiteaduslik, seda saab olla vaid kalendriuurimus. Keegi pole kunagi väitnud, et meie muinaskalender oleks just taoline olnud, pigem on sirvilaudade näol tegemist improvisatsiooniga teemal: milline võiks olla meie tänapäevane kalender, kui suhtunuksime oma paljude ärkamiste ja uinumiste kestel austavamalt esiisade vaimupärandisse. Muinaskalendri taastamine peaks vist olema meie ajaloolaste töö, kuid kahjuks on need jäägitult hõivatud kivilosside ja kloostrite, ryytelkondade ja kuberneride ajalooga. Kui keegi võtabki ette käsitella maarahva elu, siis loetakse yles esimesi öid ja ränkraskeid teopäevi. Kõik see pole ju iseenesest paha, kuid meie meelest teisejärguline. Mees, kes arvab, et eestlased on alati seisnud ajaloo näitelava ääremaadel, ei ole eesti ajaloolane. See on mingi teise rahva pyyne, kus meil episoodilisi rolle esitada lastakse. Eesti ajaloos on maamees alati keset lava seisnud, aegade algusest pääle. See peaks nagu enesestmõistetav olema, kuid kiputakse unustama.
Kaido Kama
sygis 10200