[text]
Täna on

Kodu luuletaja ilupäeviks

Peeter Grünfeldti 65 aasta sünnipäeva ja 50 aasta kirjanduse juubeli puhul.

Ilus laul jääb kauaks elama rahva hinge kauni leelo saatel. Nõnda püsis ka meie vanem rahvaluule, seni kui rahval olid meeles selle leelo viisid. Surevad endised leelutajad, ununevad viisid, ununeb luule.

Samuti meie aja luuletajaist on õnnelikud need, kelle luulendid on võlunud heliloojailt sellaseid helisid ja viise, mis tungivad meie südameisse, vaimustavad ja õilistavad meie hingi. Neist õnnelikuist on ka luuletaja Peeter Grünfeldt, kes on leidnud veel rohkesti nooruslikke, sooje ning usklikke sõnu oma kodu ja oma kodumaa heaks.

Heliloojad kurdavad, et “moodne" luule jätab külmaks nende leelo, mis jääb "taevast tulemata," ning nad tõttavad uuesti meie jubilaari luule salvi sorima ning leiavad säält ikka jälle uut ergutust oma leelo jaoks, mis tungib sealt lauluna juba rahva hinge, ning tõuseb sealt ühises vaimustuses uuesti "taeva" olgu laulupidudel, olgu kodu, vainul, olgu sõprade seltsis ilutsedes, ning siis saab armsaks oma kodu, oma maa, - "kõige armsamaks siin ilmas,"-Võib hõisata meie luuletaja sõnul: "On ilus Eestis elada," helilooja kaunil viisil ja vabal pinnal atra kanda, et maa, mis väetud verega, võiks sajakordset saaki anda." Siis kogub "nooruspalavust täis rind ja mühiseb laul kui meri, "vaba me rahvas ja rinnast meil kadunud kurbuse rõhk." "Tööle! Edasi, kel kodu armas! Kodu ehitama ole varmas!" “Me ühised oleme vaimult ja verelt," “meil ühine armastus südame sees - Vaid sinule, Eesti, me elame nüüd!" Ja neil, kes jätnud maha kodumaa nurme, neil kahetsedes "kerkib siis silme ette see kodu, kui vana armas muinasjutt", selle "õhk kui ema silitab põske;" see silitus kõik murepilved kaotab," "kui ilus laul ta mu südames kõlab, kui hällilaul hella ema suus", "Sa mu kodu, mu kodu!" Ning see võõrsilt otsitud õnn elab ka kodu.

"Tulles koju kaugest rajast, leidsin tema kodumajast, kus ta istub vait ja vaga minu oma laua taga.-"

Meil on kõigil meie kodu - meie kodumaa kõige armsam, seda lihtsalt eluinstinktiks saanud tõde pole tarvis korrata, ainult laulus me ikka uuesti tahame seda kuulda. Kui keegi meie rahva seast võõra usu mõjutusel on hakanud teisiti tundma, siis tuleb tund, kus "kodu" hüüe valusa igatsusena väärab võõra usu ning tema hinges pääsevad või­mule uuesti õnnelikud laulud "kodust" ja "kodumaast"".

M. L.