[text]
Täna on

Kus asub Eesti suurim arhiiv ja vanim vabaõhumuuseum? Õige vastus on – maapõues. Ei, mitte pealinnast kaugel sygavale kaljusse raiutud moodsates hoidlates yrikute ja muu hindamatu vara jaoks, nagu kuuldavasti meie põhjanaabreil, kirjutas arheoloog Ants Kraut Õpetajate Lehes.

Meie suurim arhiiv asub ysna maapinna lähedal, tihti lausa mullapinnal, harva sygavamal kui pool meetrit – ja seda pea yle maa, igas vallas, kylas. Teadaolevaid muistiseid, seaduse ja teaduse keeles arheoloogiamälestisi, on ligi seitse tuhat. Kui palju hävinud, kui palju leidmata, kes seda teab, kindlasti teist samapalju. Aeg, millest nad jutustada võiksid, on aukartustäratavalt pikk – sada sajandit, millest yheksakymne kohta muid teadasaamise võimalusi polegi.

Hõbedat, kulda leidub me maal

Viimase aastatuhande jooksul on esivanemad maapõue maha jätnud – sinna peitnud või unustanud – rohkesti vara. Kui potikillu ja söestunud palgijupi tähenduse mõistmiseks vajame arheoloogi vahendamist, siis aardeleiu puhul näib asi lihtsam olevat: pronks, hõbe, kuld, myndid, ehted, relvad – selge, et väärtuslikud. Maetud ja taas leitud rahapada on paljude legendide ja rahvajuttude sisuks, kuid paraku ikka n-ö vale nurga alt, ratsa rikkaks saamise viisina. Ja seda tänapäevani! Moodne tehnoloogia on siia toonud suuri muutusi, mõtteviisi muutmine käib aeglasemalt.

Erilise väärtusega peitvara

Et Eestis leidub muinas-, kesk- ja uusaegseid aardeid rohkesti, sellel on oma põhjused, ajalooliselt kujunenud tingimused. Nendest info ammutamine annaks väga olulist lisa paljude maade varasele ajaloole. Kuid seda vaid arheoloogi ja numismaatiku vahendusel. Aardekyti huvi ja turuväärtus on yksnes murdosa võimalikust isegi juhul, kui seda nn kyttimist ei tehta mitte kasu saamise eesmärgil, vaid kollektsionääri kirest ja kodupaiga ajaloo huvist. Asjata pole seadusandja ysna täpselt ja lausa kahes seaduses – asjaõigusseaduses ja muinsuskaitseseaduses – kirja pannud juhised, mida peab järgima peitvara leidja.

Peremeheta looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti. Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.

Isik, kelle kinnisasjast nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hyvitatakse sellega tekitatav kahju. Leidjal on õigus saada tasu asja pooles väärtuses, kui nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka. Kultuuriväärtusega leid on ajutise kaitse all selle leidmisest alates. Leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama muinsuskaitseametile või valla- või linnavalitsusele. Leidjal on seejuures soovi korral õigus jääda anonyymseks.
Kui leiad rahapaja…

Rahapaja näite puhul on sätestatud täpselt ja selgelt: leitud asi tuleb kuni muinsuskaitseametile yleandmiseni jätta leiukohta. Seda võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel ei tohi seda rikkuda ega yksikuid osi yksteisest eemaldada.


Vaid haruharva juhtub, et leiu kaevab välja eriteadlane – arheoloog. Ainult sel juhul on lootus teada saada, mis tegelikult toimus. Ning ka sel juhul ei saa hetkekski kaotada valvsust. Nii juhtus see kahe aasta eest mais, mil auväärt õpetlased, doktorid ja magistrid valvasid väljakaevatavat leiupaika ööd ja päevad, kuid sellegipoolest õnnestus kurikaeltel aare pihta panna ja välismaale myygiks vedada. Tänu teadlaste headele sidemetele ning Eesti politsei ja prokuratuuri tõhusale piireyletavale koostööle on osa aardest päästetud ning kahtlustatavad kohtupingis. Kuid mis Harjumaal tegelikult yheksasada aastat tagasi toimus, jääbki selgusetuks.

Metallidetektoriga aardekytid

Ka 2006. aasta tõi maapõuest välja mitu aaret. Nende hulgas yks Põhjasõja aegadest, mille väärtuse on eksperdid hinnanud seni suurimaks – miljon Eesti krooni, viis kilo hõbemynte vaskkatlas! Kuid ka selle leiu puhul jäi napilt puudu teaduslikust õnnest näha rahapada algsel kohal selliselt, nagu see maeti 1708. aastal. Järvamaal Sargvere kylas läks paremini – seal kaevas arheoloog välja suitsutare, mille põranda alla maetud myndid tunnistavad täpselt – asi toimus aastal 1534.

Suurim oht muististele ei ole tänapäeval aga adratera ja ekskavaatorikopp, vaid metalliotsijaga aardekytt. Metallidetektorite kasutamise kontrolli alla saamine on Eesti arheoloogia ees seisev suurim lahendamist vajav probleem. Detektorid olid Nõukogude ajal praktiliselt kättesaamatud, osalt seetõttu on see tegevusväli viimasel 15 aastal väga aktiivne – yhelt poolt on leiukohad peaaegu ryystamata, teisalt on väga head riistad kättesaadavad paljudele. Kõik aardekytid ei tegele arheoloogiliste leidudega, on ka taluvaremete, sõjahaudade ja plaaþide kammijaid.

 

Legaalne vajadus on ka metsatööstuses, mullatöödel ja mujalgi. Kaitsealustel muististel „jalutamine ja piiksutamine” pole ju iseenesest ohtlik, kuid igasugune kaevamine on keelatud. Siit paradoks – kus lõpeb legaalne ja algab illegaalne tegevus. Kontrolli leitu yle on väga raske korraldada, riigile loovutatud leidude puhul pole teada, kas kogu leid on yle antud. Hädavajalik oleks rakendada Rootsis, eriti Ojamaal kehtivat metallidetektorite kasutamise absoluutset keeldu.

Oluline roll meie muististe kaitsel on kõigi maaomanike teavitamine: ärge lubage oma maale kahtlasi, tihti end ajaloolastena esitlevaid aardekytte! Sellistest libaarheoloogidest tuleb otsekohe teatada politseile, vallavalitsusele ja muinsuskaitseametile. Suur abi ebaseadusliku, meie ajalugu ryystava tegevuse tõkestamisel oleks ka õpetajatest, kodu-uurijatest, kohalikest ajalehtedest, seda nii muinasaja tutvustamisel kui ka yleskutsete näol mitte lubada illegaalset tegevust oma maal.

 

Õpetajate Leht