[text]
Täna on

Austrias toetatakse 31 tõugu ohustatud loomi. Oskuslikult asju ajades saab alal hoida ka väga väikesearvulisi tõuge. Kas selle kogemuse toel saaks lahendada ka kihnu maalamba mure, uurib Maalehes Aive Sarjas.

“Mägikarjamaadel rohtu nosivad lehmad, lambad ja kitsed kaitsevad inimesi lumelaviinide eest,” rääkis Austria Mahepõllunduse ja Põllumajandusloomade Bioloogilise Mitmekesisuse Instituudi teadur Beate Berger, kes kylastas läinud aasta lõpul Eestit.

“Kui rohi jääb mägikarjamaadel pikaks, lamandub see lume alla ja muutub liumäeks, mida mööda laviinid orgudes asuvate kylade poole tuhiseda saavad,” selgitas Berger. “Kui aga kariloomad rohu madalaks söövad, on tõenäosus laviinide tekkeks tunduvalt väiksem.”

Austria on riik, mis elatub turismist. Turistide ja turisminduse ymber keerleb ka kogu põllumajandus ja talupidamine. Kui poleks traditsioonilisi alpimaastikke, mis katavad umbes 70% riigi pindalast, ja neid nautida soovivaid turiste, ei peetaks Austrias vist ka loomi.

Austrias on suudetud nii loomakasvatajaid kui ka ametnikke rahuldavad kokkulepped sõlmida 31 ohustatud tõu kohta. Nemad need maastikuhooldajad ongi. Sellelt maalt oleks eeskuju võtta meilgi.

“Kui registreerida kihnu maalammas uue tõuna, kaob võimalus pidada kihnu lammast meie sajanditevanuseks põlistõuks,” hyydis mõni aeg tagasi Maalehes Tõhela vallas Õnnekivi talus kihnu maalambaid kasvatav loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand. “Aga see on ju kohalik vana tõug, meie ajaloo- ja kultuuriväärtus! Kuidas me saame seda registreerida mingisuguse uue tõuna! Me tahame tegelda kihnu maalamba säilitamisega.”

Tõuraamatu kysimus

Mure peitub tõuraamatus, õieti selle puudumises. Kui näiteks ohustatud tõuna tunnustatud eesti hobuse tõuraamatut hakati pidama juba 1921. aastal, siis maalambal pole seda olemas olnudki.

Austrias loetakse kohalikuks tõuks seda, kelle kohta peeti riigis enne 1938. aastat tõuraamatut või kelle kohta on olemas kyllaldane tõendusmaterjal, et tõugu on alati praeguse Austria riigi alal kasvatatud ja aretatud.

Lisaks loetakse kohalikeks tõugudeks neid, mis pärinevad Austria-Ungari keisririigi ajast ning millel on tõendatav seos tänase Austria riigi eri piirkondadega.

Näiteks on Austrias ohustatud tõug hutsuuli hobune, keda imporditi sõjaväe tarbeks Austriasse enne 1918. aastat ning kelle kohta peeti Viinis tõuraamatut. Sama kehtib ka Viini ratsakoolis etendusi andvate kaunite helehallide lipitsa hobuste kohta, kelle algne kodu paikneb Sloveenias Lipicas.

Ohustatud tõu määratlus pärineb nii Austrias kui Eestis YRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioonilt (FAO): tõug või eristatav osa yhte tõugu kuuluvate loomade asurkonnast loetakse ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekymne; emaslindude arv alla kymne tuhande või isaslindude arv alla tuhande.

Toetusi makstakse Austrias vaid nende ohustatud tõugu loomade pealt, kes kogu aeg aretuses kasutusel on ning järglasi saavad. Kohitsemata isasloomade kohta makstav toetus on emasloomade omast märgatavalt suurem, sest isasloomad toovad vähe sisse ning nende pidamine on ka teatud määral ohtlik, nõudes suuremaid kulutusi rajatistele.

Austrias hakati väljasuremisohus olevatele kohalikele tõugudele tähelepanu pöörama 1965. aastal, kui põllumajandusspetsialistid talunikke hääbuvatest tõugudest hoiatama hakkasid.

1982. aastal asutati ÖNGENE (Austrian Association for Rare, Endangered Breeds, eesti k — Austria Ohustatud Loomatõugude Yhing), kinnitati säilitusprogramm ning hakati ohustatud tõugu loomade omanikele toetusi maksma.

Päästeti viis looma

Algselt said toetust vaid yheksa veisetõugu. 1995. aastal, kui Austria astus ELi ning alustati põllumajandusliku keskkonnaprogrammiga, lisandus 11 tõugu, lisaks veistele ka lambad, kitsed, sead ja hobused. Nyydseks on toetatavate tõugude arv tõusnud 31ni.

“Meil on väga palju aretusyhendusi — 243,” selgitas Beate Berger. Ta lisas, et kõik talunikud, kes kasvatavad ohustatud tõugu loomi, peavad olema aretusyhenduse liikmed ja need on osalised säilituskavades. “Meie tugevus on see, et suudame kõiges kokku leppida. Võib kuluda mitu päeva, palju head toitu ja mitmeid kanne õlut, aga me lepime alati kokku,” kinnitas ta.

Ohustatud ja väikesearvuliste tõugude säilitamisel on sugulusaretuse vältimine sageli tõeline katsumus.

Austrias on loomade asurkondade arengute jälgimiseks ja planeerimiseks loodud kogu riiki hõlmav andmekogu. Igale talunikule annab ÖNGENE, toetudes sellele andmekogule, paaritusnõuandeid nii yhe looma (nt veised ja hobused) kui karja kohta (lambad ja kitsed). Eesmärk on hoida sugulusaretuse määr yhes põlvkonnas alla 1%.

Kõrgem suguluspaarituse tase on lubatud vaid väga ohustatud tõugude puhul, näiteks turopolje siga. Selle tõu säilitamist alustati, kui alles oli vaid viis looma, neistki kaks täisõed, kes Jugoslaavia sõja ajal Austriasse smugeldatud. 2008. aasta lõpuks oli turopolje sigu juba 92.

Sel taustal on kurb, et juba aastaid ei ole Maavallas suudetud kokku leppida, mida siinse maalambaga teha, nii et tulevased põlvedki neid põliseid villakerasid imetleda ja kasvatada võiksid. Ehk peaksid lambakasvatajad oma seisukohad yle vaatama, austerlaste kogemusele tuginedes ametnikel hõlmast haarama ning nad kohtumaja asemel õllekasse kutsuma?

Austria kohalikud tõud

- Veised

pinzgau veis

tirooli hall veis

austria pruun veis

murbodeni veis

carinthia hele veis

waldvierteli hele veis

tux-zillertali veis

ennstali laiguline veis

pustertali täpiline veis

- Lambad

carinthia prill-lammas

pruun mägilammas

kraineri kivilammas

tirooli kivilammas

metsalammas

ungari ratska lammas

alpi kivilammas

montafoni kivilammas

- Kitsed

chamois’ alpikits

pinzgau kits

tauerni laiguline kits

styyria laiguline kits

austria vöödiline kits

pfaueni kits

blobe kits

- Sead

turopolje siga

mangalitsa siga

- Hobused

noriker

vana austria soojavereline hobune

lipitsa hobune

araabia shagya hobune

hutsuuli hobune

Allikas: EMÜ, Aive Sarjas


Maaleht