Thea Viks, Bioneeri vabatahtlik
Šamaanlus (Edaspidi kasutatakse šamaani asemel nõida. Toim.) seostub läänemaailmas enamuse jaoks tõenäoliselt millegi nõidusliku ja võib-olla põneva, kuid tänapäeval justkui mahajäämusele viitavaga. Selline arvamus on osa laiemast veendumusest, et edu on seotud kõige uuega, viimane aga suurlinnade ning rahavooludega. Tegelikult võib uuenduslikkus olla ysna lähedastes seostes tavadega, mis sellele terviklikkust ning jätkusuutlikkust lisavad.
Yks selline näide leidub Peruus, Amazonase vihmametsades. See on koht, mille säilimine on kogu Maa huvides, kuid mida hävitatakse tohutu kiirusega. Kireva ja myrarikka džunglilinna Iquitose lähistel vihmametsa rahus asub Kapitari, põlise ravi ja Amazonase piirkonna elurikkuse uurimiskeskus. Teadlasi või moodsaid vidinaid selles uurimiskeskuses aga ei leidu - mõtted ja tahe vihmametsade ning sealse elma kaitsmiseks tulevad kohalikelt inimestelt ja kohalike vahenditega. Mina veetsin seal nädala, õppides tundma ravimtaimi ja vihmametsa elurytme ning lahkusin tohutult rikkamana.
Kapitari eesotsas seisab Cocama hõimu päritolu Luis Culquitón, kes on tõestuseks sellest, et ravitseja või nõid kui kogukonna juht ei ole vaid osa iganenud elukorraldusest, mis veel maailma äärealadel hinge vaagub või juba aegade unustusse vajunud on. Vastupidi, Luis on see, kes kujundab kylakogukonna tulevikuväljavaateid ja tegeleb ka igapäevaselt kohalike muredega. Kindlasti pole temasugust nõida igas kylas, kuid Luisi tegevus annab siiski laiemas vaates lootust, et tänapäeva keerulistele keskkonna- ja tervisemuredele võib leida lahendusi just põliste tavade keskelt. Neid lahendusi otsides ei tohiks jätta kõrvale inimesi, kellel pole ylikooliharidust, kõlavat ametinimetust või ainelisi vahendeid, kuid kes sellele vaatamata omavad teadmisi ja tahet. Inimesi, kes tunnevad kõige paremini ohustatud keskkonda ning teavad, et kaalul on nende tulevik.
Nagu viitab Kapitari uurimiskeskuse nimetus, on Luisi tegevusel kaks suunda: põlisravi ja Amazonase elurikkuse säilitamine. Esimene neist, loodusravi, on tema kui nõia põhitegevus, mis yha rohkem toob Kapitarisse kohalike kõrval inimesi erinevatest maailma otstest. Seal saab abi nii katkise jalaga vanur pisikesest naaberkylast, narkosõltlane Limast kui masenduse käes vaevlev ameeriklane.
„Vihmamets on nagu rohupood“, ytleb Luis ja oskab džunglis jalutades pea iga taime puhul erinevatest raviomadustest rääkida. Taimede väge tuntakse ja austatakse Amazonases kõrgelt, nendega on tihedalt seotud kohalik elm ja usund. Võimsaimate ja pyhamate taimedega nagu ayahuasca ravitakse seal iidsel viisil mitmesuguseid haiguseid, mille seas on huvitaval kombel ka läänemaailmas vohavad ja hirmu tekitavad tänapäeva haigused nagu näiteks masendus, uimastisõltuvus, vähk ja joomarlus.
Ravivõtted ei piirdu selliste haiguste puhul taimede tarbimisega, vaid oluline osa on ka vaimsel puhastumisel. See ei ole kerge – nädalad või kuud yksinda eraldatud puuonnis nälgides ning aegajalt nõiga tervendavateks, kuid kurnavateks ravimtaimedega ravitsemisteks kohtudes, on proovilepanevad nii vaimselt kui kehaliselt. Hytid on teatud vahemaade järel ehitatud raja äärde, mis suundub yha kaugemale metsa. Raskemate murede ja pikema ravi puhul pannakse abivajaja elama sygavamale vihmametsa ryppe ning lihtsama vaimse ja kehalise puhastuse otsijad võivad jääda teistele inimestele lähemale. Läänemaailmas laialt levinud mõtteviis – maksan raha, söön tablette ja saan terveks – vihmametsas ei kehti. Nõia juures sõltub palju abivajajast endast, kes peab arvestama, et aeg kulgeb linnaelust palju aeglasemalt, kuid tervenemine tõotab see-eest olla täielikum, hõlmates nii keha kui vaimu.
Seetõttu, tunnevad põliste ravivõtete vastu huvi yha rohkemad inimesed yle maailma. Ka Luisi juures peatub ysna tihti mõni välismaalane, kelle rahaline toetus moodustab olulise osa Kapitari sissetulekust. Hinnakirja Kapitaris peatumisel ja ravikuuridel pole, tasutakse vastavalt võimalusele ning võrreldes kohalikega on enamus välismaalaste rahalised võimalused suured. See raha panustatakse Kapitari suure eesmärgi ehk elurikkusega seotud ettevõtmise arendamiseks.
Aastakymnete pikkuse (mõtte)töö tulemusena on Luis jõudnud mõtteni, mis pyyab leida lahendust teda ja paljusid teisi painavale murele vihmametsade tuleviku pärast. Nõid läheneb kysimusele veidi teistmoodi, kui Euroopa ja USA keskkonnainimesed, kelle võitlus toimub tihti yleilmsel tasandil metsa hävitavate suurettevõtete ja metsaraiet lubavate valitsustega.
Luis kui Amazonase elanik näeb kohalikku tasandit – seda, kuidas kohalikud võõra võimu mõjul oma põlistest põlluharimisvõtetest loobusid. Võõrastelt yle võetud käitumismallid on aga loonat kahjustavad ning jätavad vihmametsa elanikud vaesuses virelema. Rahvaarv kasvab ning alepõllundus pole enam jätkusuutlik, linnastunud tarbijate vajadusi teenivad suured yheviljapõllud kurnavad mulda ja sunnivad kohalikud pered või isegi kylad sõltuma yhest kitsast elatiseallikast.
Chacras integrales ehk „terviklikud põllud“ on põllumajanduslik võttestik, mille eesmärk on saavutada keskkonanaalane tasakaal ja tulemuslikkus, luues paremad elutingimused ka põlluharijatele. Mõte on põhiliselt hakanud levima Peruus ning sellega on nyydseks seotud mitmeid ettevõtmisi, mis käsitlevad teemat väikeste erinevustega, kuid järgivad keskset mõtet.
Luis on Kapitari ymbrusesse rajanud põllud, millel jalutades ta innustunult selle põlis-uuendusliku maaharimisviisi põhitõdesid seletab. See seisneb erinevate taimede kooskasvatamises nii, et mulla viljakus säiliks ja saak oleks mitmekesine. Samale põllule istutatakse pika (nt viljapuud), keskmise (nt mais või banaanid) ja lyhikese (nt ravimtaimed) kasvutsykliga taimed, mis loovad yksteisele parimad kasvutingimused ja hoiavad ära mulla kurnamise. Seega tekib looduslik tasakaal, vastupidiselt end kiiresti ammendavatele yheviljapõldudele. Lisaks uurib Luis kalade ja loomade osa sellises tervikus, kuna viimased on loomulik osa vihmametsa keskkonnast.
Kapitaris asuvas järvekeses paljunevad jõudsalt kalad ja aedikutes jooksevad metssead. Yks tähtsamaid võite seisneb nõia jaoks selles, et uus lahendus annab võimaluse parandada kohalike elujärge. Ta usub, et taolised yhendatud ja jätkusuutlikud põllud annavad kyladele rohkem iseseisvust, vähendades sõltuvust linnadest. See aitab kaasa tavade taaselustamisele, mis on oluline sealsete kogukondade tugevdamiseks. Nõid rõhutab teadlikkuse tõstmise vajalikkust sellise lahenduse toimimiseks ning annab ka ise panuse lähima kyla elanike haridusse.
„Integratsioon“, kordab ta, „on kõige olulisem, ja sellesse peavad kuuluma nii inimesed, taimed kui loomad“. Oma mõtteid arutab ta meelsasti erinevate inimeste ja yhendustega, reisides ringi nii Ameerikas kui Euroopas. Sel suvel viib tee Luisi ning tema noor-nõiast poja Wagneri Saksamaale, kus kavatsetakse tutvustada nii oma ravivõtteid kui vihmametsade tulevikuga seonduvaid kavasid.
Keskkond ja tervis on valdkonnad, milles ilmnevad yha keerulisemad ning syngemad ohud ja mured. Maailm areneb ja sellega koos arenevad tema mured. Lahendused peaksid justkui kompama tulevikku ja hyppama muredest ettepoole, et neil tee tõkestada. Ehk oleks aga kasulik hetkeks sellest unenäolise arengu ahelast välja astuda ning kaaluda teist võimalust - seda, mis usaldab juba nähtud ja proovitud tasakaalu. On vajalik kuulata nende hääli, kes veel elavad keskkonnas, mille meie oleme selja taha jätnud ja võtta õppust neilt, kes erinevalt meist on osanud sellega tasakaalus elada.
Kuva: Luis Culquiton