Laupäev, 14.04. on kynnipäev, mis tähistab suvise tööpoolaasta ja kynniaja algust. Kui päris kynnitöö jaoks on põld veel jääs või lumine, peab põllumees kynnipäeval kasvõi yhe vao kyndma, siis lumi sulab hästi ja saak tuleb hea.
Õige kynnitöö algab muidugi siis, kui ilmad seda lubavad, olgu enne või peale kynnipäeva. Peamiselt lõuna pool on aga hästi tuntud vanasõna, mille kohaselt virgal mehel on kynnipäevaks maa kyntud või ta on ammu kyndmas, laisk aga alles seab atra.
Kynnipäeval tuleks tõusta enne päevatõusu, et olla suvi läbi virk ja tubli. Kyndjat kastetakse põllule minnes või sealt tulles veega ja talle antakse kõvaks keedetud muna. Kastetud on ka muid esimese töö tegijaid, et neid õnnistada ja anda neile head tervist.
Kynnipäev on olnud yks kevadiste kylvinädalate lugemise peamisi algustähtpäevi, mis arvatavasti hiljem on kandunud karjalaskepäevale (23.04). Kylvinädalaid on loetud mitmeti, kuid 10 kylvinädalat jääb kynnipäevast leedopäevani (24.06) ja 14 nädalat jaakapäevani (25.07).
Kynnipäeva on seostatud sõela tähtkujuga. Vanasõna ytleb: Kui sõgel akko, siis härg vakko (Karula). Sõela sygisese liikumise järgi on ennustatud ka kevadise kynniaja algust, näiteks: Lääb märdin Sõgel akku, lääb kynnipäeval härg vakku (Tarvastu).
Teiselpool aastaringi seisab kynnipäeva vastas talvist poolaastat alustav kolletamispäev (14.10). Mõlemad tähtpäevad kuuluvad meie muistsesse kalendrisse.
Nõnda siis alustame kynnipäeval töise suvepoolaastaga. Kynnipäeva võiksid peale põllumeeste tähtsaks pidada aiamaapidajad ja yldse kõik, kellel tegemist suvise hooajalise tööga.
Oleks tore, kui ka kastmise või valamise taig tuleks taas kombeks. Ykskõik kas inimene läheb põllule või alustab mõnd muud tööd, kastmisest saadavat tervist ja virkust on vaja kõigil. Ja hää oleks jagada seda esivanemate kombel.
Kuvad:
Varasem veoloom oli põhiliselt härg, keda oli lehmadega umbes yhepalju. Kui härgi ei jätkunud, pandi hädakorral härg rakkesse koos lehmaga.