Jutuvestjaks olemisest ja kahest jutuvestmiseks mõeldud raamatust räägib Virumaa Teatajas Andry Ervaldiga meie tuntuim jutuvestja Piret Päär.
Kes on jutuvestja? Kas see, kes lihtsalt räägib?
Täna vastaksin nii. yhest iiri pillimehest, kelle nimi on Raftery, räägitakse, et ta mängis nii, et inimesed unustasid nälja ja janu ja mured ja hädad. “Tema viiulit kuulates sai ka kõige madalam hing ylendust, uhkus andis maad alandlikkusele ning kalk syda sulas nagu lumi maikuus.” Jutuvestmisega võiks samuti olla. Kes jutte rääkides sellega hakkama saab, ongi väga hea jutuvestja.
Jutuvestja sihib publiku sisemust? Et midagi seal sees muutuks?
Mina ei sihi. Lihtsalt jutustan lugusid, mis mind puudutavad. Kui hakkad väga tahtma teise inimese muutumist, võib lugu kaotsi minna. Aga tore on kogeda, et kuulajad lahkuvad jutuõhtult lahkemana, soojemana Ega seda tea, kaua see soe kestab, aga kui neid mõni lugu puudutas, tunneb ta seda lugu edasi jutustades (või isegi mõeldes sellele) sama tunnet ikka ja jälle. Juba yksnes selle sooja pärast tasub lugusid vesta.
Keegi rääkis, Ungaris olla jutuvestja, kes käib surijate juures. Istub nende voodi veerele ja räägib lugusid, inimene kas saab terveks või sureb rahuliku sydamega.
(Piret hakkab lõbusasti naerma.) Sellega on nagu iga looga, edasi rääkides läheb teist nägu. Sinu jutuvestja käib surijate juures ka! Mina rääkisin temast, aga seda on keegi edasi rääkinud või tegid ise loo pärast kuulmist suuremaks. Ildikó Boldizsár on ta nimi. Olen temaga kohtunud.
Kas oli päris lugu?
Ta poeg oli haige. Arstid ei andnud enam lootust. Ildikó istus poja juures ja muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis lugusid. “Ma teadsin, et kuskil peab minu lapse jaoks lugu olema,” ytles ta hiljem. yhel päeval ytles poeg emale: “Ema, räägi seda lugu veel!”
Ja sellest hetkest algas paranemine. Nyyd on ta juba suur poiss, mängib klassikalist kitarri. See väga isiklik kogemus andis Ildikóle arusaamise, et on olemas seos haiguste ja lugude vahel. Temast sai jutuvestja.
Räägime nyyd juttudest, mis te sõpradega kahte raamatusse panite. Yks inglise ja teine eesti keeles.
Hakatuseks peab rääkima, miks me need raamatud yldse teha võtsime. 1991. a alustasin täiskasvanute muinasjutukoolitust. Olin avastanud, kui vähe täiskasvanud teavad muinas- ja rahvajutte. Muinasjutud ei ole ju ainult Punamytsikese- või Tuhkatriinu-lood. Et pärimuslugusid kogu oma mitmekesisuses tutvustada ja täiskasvanuid jutustama meelitada, saigi loodud muinasjutukool ja selle kursused. Ma ei teadnud tol ajal midagi jutuvestmisest või jutuvestjaist mujal maailmas. Tegin seda tööd umbes neli-viis aastat. Täpselt nii, nagu syda ytles.
Siis juhtusin kuulama kaht iiri pillimeest, kes olid vendadel Johansonidel kylas. Nemad rääkisid pillimängu vahele lugusid. Kyll oli võluv. Minu inglise keel koosnes tol ajal ainult mõnest sõnast - dog ja sunshine. Muidugi oleks tahtnud lugudest aru saada, aga hea jutuvestja puhul on veel midagi, mis ka sõnadeta lummab.
Siis avastasin Interneti. Klõpsisin storytelling sisse. Oi mis sealt kõik vastu kostis. Jutuvestjad, festivalid, koolitused. Hakkasin unistama, et saaks näha-kuulda noid häid jutuvestjaid.
Yhel hommikul tundsingi, et nyyd tuleb minna Iirimaale neid kuulama. Nädala pärast olimegi seal. Tõesti olid head jutustajad. Kui sa kysid, mis see hea siis on ikka seesama, et unustad nälja ja janu ning kylm syda sulab ... Ja pane tähele, sulab ka siis, kui keelt ei mõista.
Hiilime natuke raamatule lähemale.
Hiilimegi. Kui jutuvestjad laias maailmas kokku saavad, kysivad kohe: “Noh, räägi mõni oma rahva jutt.” Et mu keel oli napp ja oma võõras keeles vestetud lugudega ma rahule ei jäänud, tuligi eesti rahvajuttude ingliskeelsest kogumikust unistama hakata. Teine mure oli, et senistes tõlkeraamatutes olid eesti rahvajuttu esindama valitud ikka jälle Kreutzwald ja Kunder. Neil on muidugi vahvad lood, minagi olen nendega yles kasvanud. Aga need pole jutustamislood, on lugemislood.
Mis vahet seal on?
Seal sees peab olema yks sydamesysi, mis hakkab hõõguma alles siis, kui ta valju häälega välja ytled. Minu jaoks on vähe neid kirjanikke, kelle lood ka vestmiseks sobivad. Ja ma usun, et muu maailma jutusõbrale on meie rahva ehtsad lood sama huvitavad kui kirjanduseks tehtud muinasjutud. Kõik see andiski julgust asi ette võtta.
Kas nii lihtne oligi, kättevõtmise asi?
Oh ei, tuli otsida kirjastus, tõlkijad, luua tõlkijatele tingimused, et koostöö mõnus ja lahe oleks, raha leida. Vastutus oli suur. Missugune see tõlkija on, kes on hea keeletundja, teab folkloori- ja usundiasju? Nägin lahendust koostöös folkloristide ja väga erineva taustaga tõlkijate vahel. Nagu imemuinasjutus, kus yks näeb kaugele, teine jookseb väga kiiresti, kolmas sööb palju ja kõigist on abi.
Eestikeelne raamat syndis ometi kergemini?
Ei tea midagi, raskemini veel. Inglise keelt ma nii palju ei oska, mina ei tea, kuidas neli tõlkijat omavahel kokkuleppele jõudsid. Pealegi, jutuvestjana hoiad oma lugusid hoopis teistmoodi, mõni koht või tegelane on väga kallis. Anne Türnpu ja Risto Järvega eestikeelset varianti tehes oli kyllaga väga kirglikke ja allaandmatuid hetki.