Suvise poolaasta viimsedki rõõmud on kadunud. Ilm on hämar ja kylm ning tumedal raagus maastikul on vähe, mis silma või kõrva rõõmustaks. Läbi rahe ja rajude saab sygisest talv. Ilm kord marutab, kord on päris vakka. Vaiksetel päevadel ja öödel liiguvad ringi hinged.
Ajast ja ilmast on esivanemad võtnud aasta eelviimase kuu nimed: kooljakuu, hingekuu, mardikuu, märdikuu, martna kuu, talvekuu, marukuu, sykyskuu, hallakuu, rääzäkuu, kylmakuu. Kuulda on olnud ka kosja- ja pulmakuud, kuid nende rahvapärasus pole päris kindel.
Hingedeaeg
Sygiskuu algusest uue aastani vältava hingedeaja, ka ingedeaja, enge aja, syda saab kooljakuu alguseks läbi. Aga hinged liiguvad edasi. Kes pole seni oma kadunud omakseid ja sõpru vastu võtnud, võib seda vaikse ilmaga teha nyydki.
Hingedeajal tuleb võõrustada teistsuguseidki hingi: Mulgimaal hingesante ja mujal mardi- ja kadrisante.
Hingedeajast pikemalt
Jaguaeg
Juelehtmest Jõvi kihelkonnani tuntakse jaguaega, ka jao-, jägu- ja jäoaega, mida peetakse yheksa päeva enne või pärast mardipäeva. Jaguaega on peetud hingedeajaks, kus on hoidutud kärast ja myrast ning on arvatud mõistatusi.
Hingepäev, 02.11.
Kindla kuupäevaga hingepäeval on hingedeaja ja päris hingedepäevadega vaid märgiline side. Põlisrahvaste pyhade ylevõtmise aegu määras katoliku kirik selle oma hingedepäevaks. Kuid hinged ei liigu ei piiskopi ega euroseaduste järgi. Hingedepäev on just siis, kui on vaikne ilm ja pererahvas saab hingi puhtas ja vaikses kodus kohaselt vastu võtta. Sageli peetakse hingepäevi järjestikustel neljapäevadel või laupäevadel.
Kus vähegi võimalik, tuleks hingede jaoks tappa kana või mõni muu lind ehk loom ja pakkuda neile värskest valmisttaud toitu. Kuid värskest veelgi olulisem on, et hinged vastu võetakse ja seda lauale pannakse, mis kodus leidub.
Viimastel aastakymnetel on saanud tavaks 2.11. õhtul akendel või kalmudel kyynlad syydata. Kas meie kadunud omastel sellest sooja või kylma on, ei tea. Kuid elavatele teatavad need tulukesed, et siin elavad ja toimetavad inimesed, kes usuvad hinge.
Mardipäev, 10.11.
Mardilaupäeval (09.11.) liiguvad ringi tumedatest riietes ja varjatud nägudega sanditajad, et korjata peredest hingedele andeid ja jagada põllule õnnistust. Muiste oli see ainuyksi meeste töö ja kampa tikkunud poisse naeruvääristati armuta. Tänapäeval on tõsisest meestetööst saanud laste mäng, millel on sygavad juured. Seepärast pidagem meeles, et ykski õige sanditaja ei tohiks lahkuda tyhjade kätega ja ilma õnnistamata.
Mardisandis käimise tava on iidvana ja tuntud paljudel põhjapoolsetel põlisrahvastel. Kuigi 10.11. on suured ususõjad vallandanud Martin Lutheri synnipäev, tähendab mardi-sõna sanditamise seoses siiski mardust ehk surnut.
Mardipäeva pärimust
Haniõhtu, 24.11.
Vastuoksa mardilaupäevale lähevad haniõhtul liikvele heledais rõivis sanditajad, kes toovad õnnistust perele ja karjale. Kadripäeva ja kadrisantide nimi on kyll võõrsilt laenatud ja nooruke, kuid tava ise on iidne ja äravahetamiseni sarnane Mulgimaa hingesantimisega.
Pilt: Kooljakuine Palukyla hiiemägi
Maavalla koda