Pyhapeval, 12 pärnakuud on esimene suvistepyha, mida kutsutakse veel suvepyhadeks, kasepyhadeks, meiudeks, karjasepyhaks, tõupyhaks, nelipyhiks ning Maavalla põhjaservas kiige- ja munadepyhaks.

Suvi on kõikjal täies jõus, kuid suviste tähendus on Põhja- ja Lõuna-Eesti jaoks erinev. Lõunas on see eeskätt suve vastuvõtmise ja naiste pyha, põhja pool lisaks muna- ja kiigepyha.

Suvistelaupäeval koristatakse kogu elamine erilise hoolega, isegi hoovid ja jalgrajad pyhitakse puhtaks. Tehakse karjasekakku, munavõid jm pyhadetoitu. Põhjas on nyyd viimane aeg parandada või ehitada kiik, kaselehtedega värvitakse mune. Köetakse sauna. Haljaste okste ja lilledega koos tuuakse koju elujõudu ja edenemist. Noori kaski ja kaseoksi, harvem toomingaid, kadakaid, kevadlilli, võhumõõku ja kalmuseid pannakse tubadesse, õue, õueväravasse, katuseräästasse, peenarde vahele, kiigekohta ja vahel isegi kõrvalhoonetesse. Ka kaselehtedega munade värvimiseks on laupäeval aeg.

Setumaal on suvistelaupäev kevadise pekopyha aeg. Kohati on naised ja mehed pidanud seda eraldi.

Nii suvistel kui leedol on poisid viinud salaja väljavalitu akna alla noore kasepuu – armukase. See on märk kosjamõttest. Kui tydrukule on tooja meeltmööda, viib ta kase tuppa või seob hommikuks selle kylge vöö.

Esimesel pyhal ei tohi tube pyhkida. Lõuna-Eestis kogunevad naised kergopeole omi asju ajama. Päeval käiakse perega omaste kalmudel. Setus on sel puhul kombeks kalmud kaseokstega yle pyhkida ja ääristada. Kalmudel võetakse einet, mille hulgast ei tohi puududa keedetud munad. Õhtul kogunetakse kiikuma ja mängima.

Teisel ja kolmandal pyhal käiakse sugulastel kylas ja pidutsetakse kiige juures.

Viru koda ootab pyhapäeval maausulisi Virumaale Mahu kihelkonna Tammealuse hiide suvistepalvusele.

Kuvad: Kiikumine, munaveeretusmäng ja koksimine on suvistepyha tavad