Jaan Jung 1898. Muinasaja teadus Eestlaste maal I – II
Väljakirjutised Pärnu- ja Viljandimaa ohvrikohtadest
Liivi kubermang. Pernu maakond
Halliste kihelkond (Hls)
Kaarli vallas taru talu põllu sees on üks veike kinguke, keda kabeli mäeks ehk kiriku mäeks kutsutakse. Ta suurus võib igapidi 10 sammu olla, ja seisab eespool räägitud suure kivivareme ligidal. See kinguke näis seestpidi kividega täidetud olema, millele muld peale on veetud. Aga see mulla pind seal kivide vahel on väga täis surnute luu puru ja tuhka, mille seest palju ohvri rahasid, ordu ajast kunni Vene valitsuse ajani, leitakse, nõnda ka brongsist sõrmusid, sõlgesid ja muid veikseid asju. Hiljemalt on sinna kingu sisse ka tervid maetud, kelle juurest mõned raud odade terad on leitud.
Vana jutu järele olla selle kingu peal kirik olnud, millest ka Hupel omas „Topographische Nachrichten (Bd. III. S.337) räägib: „Sommaste külas, Paistu ja Haliste vahel, nähikse ühe kingu peal Iiresoo oja ääres endise kivist kabeli ülejäänused, mida katoliku usu ajal Katarina kirikuks olla kutsutud.“ – Niisugustest kivihoone ülejäänustest ei ole seal kõige vähämat jälge, sest seal ei ole müüri märki ega täidetud põrmandu aset. Surnute tuhk ja luud on just mulla pinnas maa peal väljas. Seal võib aga üks puust või lauudest kabelikene olla olnud, aga mitte suurem, kui 15 jalga pikk ja 10 jalga lai, sest nii suurel kabelil võib selle kingukese otsas aset olla olnud. Nii kui juba esimeses jaos seletatud, on katoliku papid paganate pühade kohtade peale, kus nemad omad surnud ära põletasivad, tuha ja luud matsivad ja ohvrid viisivad, omad veiksed kabelikesed teinud, kus Jumala ema ehk mõne pühamehe pilt sees oli. Seal õpetasivad papid paganaid neid appi hüüdma ja paluma, aga nad pidasivad seal ka oma pagana usu järele tempusi ja teenistusi, nimelt ohvri toomisega. Üks niisugune kabelikene on veel Luteruse usu ajal seal kingu peal seisnud, keda katoliku püha mehe Laurentsi järele olla nimetatud. Sellest kabelist kirjutatakse ühes Halliste ja Karksi kiriku katsumise (Visitations) protokollis, mille kopiad veel Hallistes on. Seal kaebatakse veel pärast 1640 aastat, „et Sammaste külas Õse mõisa all üks Lorenzi kabel olla, mille juures rahvas prasnikid pidavat, kõikisugusid ebausu tempusi tegevat ja sinna ohverdavat. Sellepärast antakse Õse mõisa valitsejale 10 riigitaalri trahvi ähvardusel käsk, et see kabel sealt ära peab hävitatud saama ja selle järele valvatama, et rahvas seal mitte ei ohverda ega ebausu pidusid ei pea.“ – Püha Laurents oli tule kaitsja, sellepärast toodi ka sinna ohvrid, et ta inimesi pidi tulekahju eest kaitsma. [---] (Jung I: 6-7 Hls 19)
Kolmas kabeli mägi on Vana Karistes Kamali külas [---]. Selle mäe peal on ka katoliku usu ajal veike kabelike olnud, keda Tõnise kabeliks kutsutud [---]. Kui see koht vanadel Eestlastel mitte püha surnute tuha ja ohverdamise koht ei oleks olnud, siis ei oleks ka katoliku papid oma kabelit sinna peale ehitanud. Kuidas ristiusk sellel ajal pagana usuga segatud on olnud, näeme nende kabelite nimedest ja seal juures olevast ebausu teenistusest. Taru kabel kandis püha Laurentsi nime, kes katoliku usulistel tule kaitsja on. Sellele kandsid nüüd Eestlased pagana usu järele kõikisugusid ohvrid, ja pidasid seal ebausu pidusid, et nad tule eest kaitsetud pidivad olema – Kamali kabel kandis püha Antoniuse või Tõnise nime, kes katoliku rahval elajate kaitsja ja õnne andja on. Sellest on viimaks tulnud veel Tõnni vakk või õnne vakk, mille sisse kodus mõnes kõrvalises nurgas ohvri andisi on pandud. Selle mäe peal on ka Eestlased omale elajate õnne otsinud ja pagana usu kombel ohvrid sinna viinud, ja kõikisugusid ebausu pidusid ja kombid pidanud, mis veel Luteruse usu ajal 1640 aasta järel edasi on kestnud. Sellepärast oli ka Halliste kiriku katsujate poolest, eespool räägitud katsumise protokolli järele, Kariste mõisa valitsejale trahvi ähvardusel kange käsk antud, et ta Kamali kabeli pidi ära hävitama ja selle järele valvama, et seal enam ei pidand ohverdatama ega ebausu pidusid peetama. – Sellest on siis näha, et see kabel mitte mõni kindel hoone, vaid aga mõni lahtine lauudest kuur võib olla olnud, nagu neid katoliku maades veel sagedaste näha on. (Jung I: 8-9 Hls 21)
Neljas kiriku mägi on Uue Kariste Reintse külas, mis aga Saarde kihelkonnas seisab. Seal on üks pikk, kitsas maa seljandik, mis metsade ja soode vahel enam kui 10 versta edasi ulatab. Selle seljandiku peal on mõned Uue Kariste talud, mida kokku Reintse külaks kutsutakse. Selle küla sees on üks kaunis järsk kõrge mäekink, kelle otsas rahva jutu järele veel 100 a. eest tagasi üks laudest tehtud, ilma katuseta ja põrmanduta kabel on olnud. See olnud 2 sülda igapidi suur ja selle keskel olla sile, paekivist altari laud olnud, mille pääl püha kopik raha seisnud. Seda kivi olevat ka Mosese käsu lauaks kutsutud. Tõnise päeval ja sarnastel aegul olla seal kirikus torupilli mängitud ja ohvrid sinna viidud. Üks vana 90 aastane naisterahvas olla, arvata 60 aasta eest tagasi, kõnelenud, et tema omas noores põlves teiste naisterahvastega seal olla palvetamas ja ohvrid viimas käinud, aga siis olla neil valged palakad või linad ümber olnud. – Selle kiriku olla rahva juttu järele hulgused viimaks ära põletanud. Altari laud või kivi olla umbes 25 aasta eest Tõõtsi Jaagu tare alla jõkke linaleo peale viidud, kust ta vee põhja on langenud. Kabeli nurga kivid olla aga praegu veel näha.
Nagu näha, on ka see kabel katoliku usu pärandus, sest et seal Tõnise päeval Tõnise auuks torupilli mängiti ja ohvrid viidi. – Et mina isi seda mäge ei ole läbikatsuma saanud, vaid teiste teatuste järele seda olen ülesse kirjutanud, kes arvavad, et aga üksi uuemal ajal sinna surnuid on maetud. Ommeti arvan mina, et katoliiklased mitte muidu sinna kabelit ei oleks teinud, kui seal mitte mõni pagana aegne surnu põletamise ehk ohverdamise koht ei oleks olnud. [---] (Jung I: 9-10 Hls 22; < J. P. Söggel, metsahoidja Uue Karistes; Jung)
Kaarli vallas Taukle talu põllu sees on üks madal lohk, mida Ohvri lohuks kutsutakse. Selle lohu keskel on kaunis suur kivi seisnud, mille peale ümberkaudsed rahvas iga aasta esimest „uudist“ vilja olla ohverdanud, et vili järgmisel aastal seda parem kasvaks. Kes aga ohvri kivile mitte „uudist“ vilja ei ole viinud, sellele ööldud alati, et temal järgmisel aastal oma põllu pealt midagi loota ei olevat. Kui kellegil mõnel aastal vili ei kasvanud ehk kuidagi viisi äpardanud, siis kaebatud ikka, et ohvri kivile halba vilja olla viidud. – Aastal 1877 käisin mina seda kohta vaatamas, kus üks 5-6 jalga pikk ja ligi 3 jalga kõrgune lihtne kivi seisis, millel midagi iseäralikku märki küljes ei olnud. – Nüüd on see juba ära hävitatud. (Jung I: 11 Hls 28; < J. P. Söggel, metsahoidja Uue Karistes; J. Ilus, Kaarli Torimu peremees; Jung)
Abias Tammekannu metsas on üks neljanurgaline 4 jalga pikk ja 2 ½ jalga lai, ja 1 ½ jalga paks kivi, mis pealt laua sarnane tasane on; see seisab lauaviisi teiste vähemate kivide peal üleval, nõnda e valge alt läbi paistab. Sealt juurest kaevates ei olnud midagi asju leida. Sellest kivist 4-5 sammu eemal oli üks veike sammeldanud kivi hunnik. Need kivid saivad ära veretatud ja nende all oli maapinna tasa üks suur ja tasane kivi, nagu laud, ligi 7 jalga pikk ja 5 jalga lai. Sellele kivile oli pikka otsa külgi veel üks 3-4 jalga pikk ja 2 jalga lai kivilaud jatkuks otsa pandud, et see kivilaud, nagu mõni veikse kambri põrmand välja nägi. Muid asju ei tulnud sealt kaevates ühtegi välja. – Rahva jutu järele olla see Abia valla Attika küla ohvri koht olnud, sest et see koht vanaste Attika küla karjamaa sees seisnud. (Jung I: 11 Hls 29; < H. Keng, Abiast; Jung)
Karksi kihelkond (Krk)
Kabeli mägi Polli vallas Igali talu juures Lätimaa piiri peal, üks veike mäekink suure maantee ääres. Selle mäe peal on väga palju surnuid põletatud, kust meie Soome professor Aspeliniga ja Appelgreeniga aastal 1880 hulga surnute tuhka ja luid leidsime, nõnda ka poti tükka, mis surnute matuste pidude järel sinna puruks olivad visatud. Selle mäe sisse on ka palju terveid surnu kehasid maetud. Ka leitakse sealt sagedasti vanu rahasid, mis ohvriks sinna peale on maha visatud. Enamiste on need ordu, Poola ja Rootsi rahad olnud. – Selle peal on ka vanaste üks veike puust kabelike olnud, mida Anne kabeliks on kutsutud ja keda nime see mägi praegu veel kannab. Sell kabeli juures ja mäe ümber on vanal ajal kõiksugusid pagana usu pidusid ja kombeid peetud. Sinna on Jaani päeva öösetel kõik rahvas ümbertkaudu kokku tulnud, kuhu siis ümberringi suured tuled maha tehtud, mille juures söödud ja joodud, tantsitud ja mängitud, ja tulest läbi karatud, elajate õnneks ja kordaminemiseks. Eespool räägitud Halliste ja Karksi kirikute katsumise (Visitations) protokollides 1640 aasta järel kaebatakse kõvasti selle üle, et need pagana usu pidud Jaani päeva öösel Anne mäel väga üle käte minevat ja rahvas seal väga möllavat, sest et Jaani päeva öösel seal 20 vaati õlut olla ära joodud. Sellepärast antakse Karksi lossi valitsejale kiriku katsujate poolt 10-ne riigitaalri ähvardusel kõva käsk, et Anne mäe kabel ära hävitatud peab saama ja selle eest valvatama, et rahvas Jaani päeva öösetel mitte sinna pidusid pidama, jooma ega mässama ei tule. Nõnda on see koht siis ka üks pagana aegne surnute põletamise ja ohverdamise püha koht olnud, mille peale katoliku papid veikse kabeli ehitanud, ja seda püha Anna nime järele nimetanud, - nõnda, kuida meie seda Halliste kabeli mägede juures oleme tundma õppinud. (Jung I: 19-20 Krk 27)
Kalme Karksis Tindi talu põllu sees, just maantee ääres pahemat kätt Aina kõrtsist Takerpera poole minnes, kus mõned vanad puud peal kasvavad. On vist ka üks vana ohvri koht. (Jung I: 20 Krk 29; < K. Tõrvandt, Karksi Tindi peremees)
Pöögles, eesnimetatud Leisi talu kivikalme ligidal, on jõe oru kaldal, kõrge mäekingu peal, üks suur kivi mürakas. See on alt maa pinna pealt õõnes, nagu mõne suure vihmavarju alune. See on arvatavasti vist mõni vana ohvri kivi, kellel enne õõnes külg peal pool olnud, aga vist ristiusu ajal kummuli pööratud. – Vana jutu järele olla vanapagana ema selle kivi alla maetud. [---] (Jung I: 21 Krk 36)
Polli vallas olevat kaks ohvri kivi, üks Remsi külas Ungertsi talu maa sees ja teine Remsi Toome talu piiri sees. (Jung I: 21 Krk 37; < J. Kivisäk, Karksis)
Karksi Järve talu maa sees, suure tee ääres, mis Ainast Takerperasse lähäb, on paremat kätt üks suur hallikas, mida Sinijärveks kutsutakse, kus vanaste palju olla ohverdatud. (Jung I: 21 Krk 38)
Aeanurga jumala või Pelli asupaikadest
Karksi ja Tuhalane piiri peal teatakse mitmest talust rääkida, kus Pell aset olnud. Karksi K. talus olnud ta pesa vana aida põhja all, kust väikene auk maa alla läinud, kuhu talle ohvrisid ja andisi kannetud, ja kus ta ennast ka sagedaste ilmutanud. Kui uus sugu inimesi sinna talule asunud, ei olla Pell mitte tahtnud ära minna. Küll olla teda minema nõiutud ja preester teda mitu korda käinud välja ajamas, aga ta ei olla mitte lahkunud. Sagedaste olla ta ennast ka ühele ja teisele näidanud, aga iseäranis perenaisele, kes vanast sugukonnast olla olnud. Ta olla ikka kas koera või kassi näol ilmunud ja perenaist hirmutanud.
Teise K. talus olnud siisammasugune jumal. Asupaika ei olla mitte kindlase teada, aga õues ta ikka olnud. Ka seal olla ta hiljaaegu alles olnud. Vanad peremehed olla nõiad olnud ja nõnda Pelliga ühenduses seisnud. Jaani õhtul olla nad elajate lauta läinud, seal lehmadele raudkolgid kaela pannud, tikust tule üles tõmmanud, ja seal juures tükikese võidleiba lauda otsa peale Pellile visanud, ja teisepoole ise ära söönud. See olla siis tema Jaani tuli olnud. – Kui looma liha esimest korda keedetud, siis riisutud vaht pealt ära ja visatud kas tulesse ehk tua nurka Pellile. – Ükskord olla Pell ennast Kadri õhtul hirmsa musta samba näol pilkases pimeduses näidanud. Must kogu seisnud talu õue kohas maa ja taeva vahel, ja ajanud kahest otsast tuld ja sädemid välja. Muud teised ei olle seda mitte näinud, kui talurahvas üksi, kes seda ka teistele olla rääkinud.
M. talus olnud ka Pell, kes peremehel sagedaste tulihänna üle Veisjärve Kärstna poolt varandust kokku vedanud.
R. talus olla ka Pell olnud. Kui sinna uus peremees tulnud, siis olla ta tarest ahju alt välja kaevatud ja lastud preestril rist sinna sisse panna ja Pell soo sisse panna ja Pell soo sisse saata. Sellest saadik nimetatavat seda sood tondi sooks.
Tuhalane R. talus olla ka Pell olnud, kus perenaine teda hoolega teeninud. See Pell olla aga hoopis kurjem olnud, kui muial. Nii kaua, kui perenaine elanud, olnud kõik asjad head, aga kui see ära surnud, siis ei olla teised Pelli nõudmisi õieti mõistnud täita, ja siis olnud häda käes. Kui midagi tema nõudmistest täitmata jäänud, siis tasunud kuri Pell sajavõrra kätte. Ükskord olla Jaani tule alla piim panemata jäänud ja teine päev olla 2 lehma otsas olnud. Peremees saanud selle üle väga vihaseks; toonud preestri sinna ja lasknud Pelli selle korraga minema saata. Pell olla aga õueaea nurka hallika äärde kivi sisse asunud. – Vist on need katoliku aegsed mälestused. (Jung I: 21-22 Krk 39)
Saarde kihelkond (Saa)
Voltvedi Jutuse talu maa sees on üks ohvri või Uku kivi. See on kaunis lai, ja selle peal keskpaigas on ühe keskmise vaagna suurune õõnues. Selle talu maa seest olla ka vanu rahasid välja tulnud. (Jung I: 33 Saa 58; < A. Suurkask, Viljandist)
Voltvedi ja Kilingi piiri peal, Longi soo sees, olla üks suur, 8 jalga pealt lai ja 5 jalga paks kivi, millest räägitakse, et rahvas selle vanal ajal 12 paari härgega sina olla vedanud. – Võib vist mõni vana ohvri kivi olla, sest seda tuleb sagedaste ette, et kivid ohvrikohtadesse mujalt on toodud. (Jung I: 33 Saa 59; < I. Ramberg, Voltvedist)
Jäärja Järve talu põllul on ühe vana tammepuu jäänused, kelle ümber, vana rahva jutu järele, mõne aja eest tagasi kivi ahervars seisnud, kus peal ohvri rahad näha olnud. Vana jutu järele olla seal tamme tüve all vana aja kulda varjul. – On vana hiie koht. (Jung I: 33 Saa 60; < P. Sitska, Saarde kihelkonna kooliõpetaja)
Jäärja Peedu talu piirides olla veel 40 aasta eest tagasi, iga nelja ilmakaare pool, puude otsa õnne vakk või nõia kott ülesse seatud, et õnnetust või äpardust väljastpoolt talu piiridesse ei peaseks. Neis kottides olnud mitmesugu kraami, kui liha, rasva, võid, villu, karvu, sulgi, viljateri, linu, riide hilpusi ja raha, - mis läbisegi kõik haisenud ja hapnenud. – Veel 30-ne aasta eest tagasi olla Peedu talu piiri ääres pika kuuse otsas üks niisugune nõia kott olnud, mille kallal püssimehed oma osavust katsunud, kunni kott lagunenud ja tükkide kaupa kõige oma täiega maha kukkunud. (Jung I: 33 Saa 61; < P. Sitska, Saarde kihelkonna kooliõpetaja)
Jäärja Pihlakse talu marjaaedas seisnud vanaste suure pihlapuu all suur lai ohvri kivi, kuhu peale tarvituse korral mitmesugusid ohvri andisi viidud, millesse aga keegi inimene ei olle tohtinud puutuda. Umbes 60 aasta eest tagasi olla keegi noor, kena tüdruk salaja tüki liha sealt kivi pealt ära võtnud ja ära söönud. Varsti jäänud ta raskeste haigeks ja surnud kolmandamal päeval ära. (Jung I: 33-34 Saa 62; < I. Ramberg, Voltvedist; P. Sitska, Saarde kihelkonna kooliõpetaja)
Talli valla Uluta talu õues olla veel 40 aasta eest tagasi väike ümberpiiratud ohvriaed olnud, kuhu uutse vilja, värsket liha, raha ja muud sarnast kraami sisse on visatud. Aeda ei ole kellegil inimesel luba sisse minna olnud. (Jung I: 34 Saa 63; < P. Sitska, Saarde kihelkonna kooliõpetaja)
Häädemeeste kihelkond (Hää)
---
Pernu Eliisabeti kihelkond (Prn)
---
Tori kihelkond (Tor)
Hiie saar. Toris, Pästale külas Irvi talu kohal jõe sees, ½ vakamaad suur, kesket sügavat jõge. Seal olla vanal ajal suured tamme puud peal kasvanud, ja hilja olla veel vanad raugad hiie saarel palvetamas ja ohverdamas käinud. Vana jutt räägib, et see saar vanal ajal Tori Ore küla all jões olnud, kust see viimaks vastu vett praeguse koha peale olla veeetud. See olla üks neist kuulsamatest hiiedest olnud. – Nüüd ei kasva seal muud, kui lepik peal. (Jung I: 45 Tor 17; < A. Suurkask, Viljandist)
Hiie mägi, Toris Kasekülas, Alta talu piiri sees, mida Saratiku hiie mäeks kutsutakse. Kesket seda mäge olla alles hiljuti suur, laia harudega tamm kasvanud, kelle pikne ühel suvel puruks löönud. Vanad inimesed teadvad rääkida, et see üks tähtsamatest hiie mägedest olnud, kuhu inimesed kaugelt ohverdamas käinud. – Mineval suvel olla sealt kruusa kaevates ka hulk inimeste luid välja tulnud, millest näha, et see ka matuse paigaks pruugitud. Võimalik ei tahaks see olla, et seal inimesi oleks ohverdatud ja nende luud sinna maha maetud, sest ajaloo kirjad ei räägi inimeste ohverdamisest Eestlaste seas palju. (Jung I: 45 Tor 18; < A. Suurkask, Viljandist)
Vändra kihelkond (Vän)
Hiie alune, [Uue Vändras, Mädara külas] Liiva talu maa sees. Nõnda nimetatakse ühte jõe kääru, mis eesnimetatud linna mäest lõuna pool seisab, mis nüüd juba kõik põllud on tehtud. Vana jutu järele olla seal vanal ajal suured tammed kasvanud, kelle all ohverdamas ja palvetamas käidud. (Jung I: 48 Vän 22; < A. Suurkask)
Hiie lohk, Uue Vändras, Lüiste külas, Kondi talu maa sees. Selle lohu ümber olla vanal ajal suured tammed ja pärnad kasvanud, ja lohus olnud ilus, selge püha vesi. Kui keegi haigeks jäänud, siis tehtud pisukesed sõrme pikkused kuuekesed ja püksikesed, mida vaimudele sinna püha lohku vette ohvriks visatud. (Jung I: 49 Vän 23; < A. Jürgenstein, Vändra kihelkonna kooliõpetaja)
Hiie lohk, uue Vändras, Ori külas, Saana talu maa sees. Praegu ei kasva selle lohu ümber mitte ühtegi puud. Üks vana 80 aastane vana mees rääkinud, et ta olla seda näinud, kui hiie lohu ümber suured remmelgad kasvanud. Sealt ei ole keegi tohtinud aga raijuda, see olla kohe raskeste haigeks jäänud, kes seda olla teinud. Eesnimetatud vanamehe jutu järele olla tema mäletades veel iga neljapäeva õhtu seal ohverdamas käidud. (Jung I: 49 Vän 24; < A. Suurkask)
Hiie koht, uue Vändras, Ori külas Aru talu heinamaa sees. Seal on üks ümmargune, kõrgem koht, keda rahvas hiieks kutsub. Eespool nimetatud vana mees olla ka seda näinud, kui selle kingu peal suured, vanad tammed olla kasvanud, kellesse ka keegi ei ole tohtinud puutuda, kui ei tahtnud haigeks jääda. (Jung I: 49 Vän 25; < A. Suurkask)
Hiie mägi, Lelles Kastna külas, Hansu talu krundi sees. See on üks hästi kõrge mägi, 108 sammu pikk, mida Hiiekõnnu Hiie mäeks kutsutakse. Kastna küla, mis just mäe jala all on, on pealt vaadates nagu oru põhjas. Sealt võib hästi kaugele ümberringi näha. Kesket mäge kasvab üks vana, mitme haruline pärnapuu. Rahva jutu järele olla see vanal ajal õiete kuulus hiie mägi olnud, kuhu õiete kaugelt rahvas ohvrid toomas ja palvetamas käinud. Veel praegugi viskavat mõned vanad raugad pärna juurikale ohvri rahasid maha, mida küla karjapoisid saia rahaks ära koristavat. (Jung I: 49 Vän 26; < A. Suurkask)
Hiie saar, uue Vändras, Võiavere külas, Hiiesaare talu piiri sees on jõe kääru sees kõrgel kaldal koht, keda Hiie saareks kutsutakse. Olla ka vana ohverdamise ja palvetamise koht. (Jung I: 49 Vän 27; < A. Jürgenstein, Vändra kihelkonna kooliõpetaja)
Ohvri kivi, Vana Vändras, Piista Vahelt talu heinamaa sees. Seal, Pernu jõe kaldal, on üks kaunis suur kivi, mida kuri kivi kutsutakse. See olla vana ohvri kivi, kuhu peale raha on pidanud viskama. Kui sealt mööda minnes mitte sinna raha ohvriks ei ole visanud, siis tulnud kohe haigused selle kallale. – Selle kivi juurest olla nüüd sagedaste vanu rahasid leitud, mida kevadine suur vesi mulla seest välja pesenud. (Jung I: 49 Vän 28; < A. Suurkask)
Jakobi kihelkond (Pärnu-Jaagupi, PJg)
Kabeli mägi Pööravere vallas, Margu talu põllu sees. Kruusa kaevajad on sealt palju surnute luid leidnud. Ka musta tuhka on sealt välja tulnud, millest näha, et seal ka surnuid on põletatud. – Vana jutt räägib, et ennemuiste olla puud kõndinud, ja et siis 13 suurt, ilusat mända ühel ööl sinna olla tulnud ja selle mäe peale puhkama jäänud. Kui valgehommiku välja tulnud, siis ei ole puud sealt enam saanud ära minna, vaid pidanud sinna seisma jääma. Nendest olla aga üksainus veel järele jäänud, ja seegi olla juba ära kuivanud. Rahvas olla haiguse ehk vea korral sinna mäele ohvrid viinud, kui viljateri, vanu rahasid ja muid asju. Keegi ei ole neid mändasi sealt tohtinud raijuda, kartes, et raijujal midagi õnnetust tuleb. Mõisavalitsus olla need aga viimaks maha raijuda lasknud, ja kannudki olevat maa seest välja kistud. (Jung I: 54 PJg 10; < J. Markson, Orajast)
Hiie alune Hallinga vallas Valistre külas, Vana Anni talu õue all, kus üks lepa tukk peal on olnud. Vanaste olla küla rahvas sinna ohvrid viimas käinud, ja ükski ei ole tohtinud sealt pühast metsast oksa murda ega ära viia. Nüüd olla see lepik küll kadunud, aga kohta kutsutakse ikka hiiealune. (Jung I: 56 PJg 17; < H. Lusik, Hallingast)
Hiie alune. Enge vallas Hanelema küla all on üks suur saun, keda Hiiealuse kutsutakse. Seal olla ennemuiste suur mets olnud, kus nüüd kõik lage on ja küla 22 taluga seisab. (Jung I: 56 PJg 18; < H. Lusik, Hallingast)
Hiie ase. Enge vallas Langerma külas on praegu üks suur talu, keda Hiie hüütakse. Sellest on näha, et pagana usu ajal igas külas oma hiis on olnud, kuhu ohvrid viidi ja palvetamas käidi. (Jung I: 56 PJg 19; < H. Lusik, Hallingast)
Hiie ase. Pööraveres on Hiieotsa küla, kus ka üks Variku nimeline talu on. Sellest on näha, et seal ka üks hiis on olnud. (Jung I: 56 PJg 20; < M. Reimann, kooliõpetaja Pöraveres)
Ohvri kivi. Roodi Vahenurme mõisa põllul on üks tasane kivi, mis pealt õõnes on, kuhu veel praegust viljateri ja rahasid ohvriks peale viidavat. (Jung I: 56 PJg 21; < H. Lusik, Hallingast)
Mihkle kihelkond (Soontagana; Lääne mk khk. Mih)
Hiie põlmas Tallinna kubermangus, Oiderma vallas Paimre küla juures soo sees, kus üks saar on, kus praegu puud peal kasvavad. Seal olla vana ohverdamise ja palvetamise koht. Põlmas näis seda kohta tähendama, kus kord põld olnud ja jälle maha jäetud. Kas see hiie põlmas ka mõni kord põld on olnud, on mul teadmata. (Jung I: 60 Mih 17; < Anniko, kooliõpetaja)
Hiie koht Oiderma mõisa juures, päris lausa maa sees, kus suured lepad peal kasvavad. Olla vanal ajal suur ohverdamise ja palvetamise koht olnud. (Jung I: 60 Mih 18; < Anniko, kooliõpetaja)
Mihkle kirikust 2 versta keskhommiku poole seisab kiriku valla maa sees üks järsk, ümmargune mägi, mis pealt keskelt kausi moodi lohkus olla. Seda hüütavat Taara mäeks ja Taara maaks, mis aga vähäm tuttav näis olevat, kuna teda muidu Salu mäeks hüütakse. See näis oma pealtse pinna poolest nagu mõni kantsi või linna mägi olevat, kuidas rahva suus muinasjutt ka räägib, et see olla Soontagana maa linnale nagu eeskantsiks olnud, mida rüütlid enne olla ära võitnud, kui nad Soontagana linna peale läinud. – Võib ka enne kindluse koht olla olnud, aga pärast Taara auustamise või ohverdamise kohaks pruugitud. (Kas see mitte seesamma linnamägi ei ole, mis Keblaste mõisa heinamaa sees on?) (Jung I: 61 Mih 21; < A. Kappak, Volmari juures, Kolamõisa veski peal masinist)
Audru kihelkond (Aud)
Ohvri kivi. Võlla vallas Eassalu külas, suure kivi mäe otsas on üks suur kivi, keda ohvri kiviks kutsutakse, kus peale vanal ajal ohvri andisi viidud. Veel 20-30 aasta eest tagasi olla sinna peale ohvrisid viidud. – Kivil olla peal auk või õõnus sees, kus vesi alati sees olla seisnud. Seda usutud, et vesi isi olla alati seal sees seisnud, aga mitte sinna valatud. – Ommeti on võimalik, et vett just ohvriks sinna sisse valati, muidu oleks ta päeva käes ära kuivanud. (Jung I: 62 Aud 4; < J. Tarkpea, Audru köster)
Hiie koht Jõõpres Lavasoo järve lõuna-õhtu poolse kalda peal, ühe kingu otsas, kuhu taevast üks salk tammesi olla tulnud ja sinna kasvama jäänud. Praegust kasvanud seal veel üks suur, vana tamm. See koht olla ümber ringi rahvale väga püha olnud, kuhu veel hiljemal ajal ohverdamas olla käidud. (Jung I: 62 Aud 5; < J. Tarkpea, Audru köster)
Tõstama kihelkond (Tõs)
Ohvri koht. Selli vallas Väinamaa sauna juures on üks püha kink, männiku sees, kus alles hilja aja eest olla ohverdatud ja abi otsitud. Seal kohal olla ka mõni arv kivi olnud. Rahva jutu järele olla seal kingu sees üks keller, keda üks laia kirvemees valvavat. Ka räägitakse, et seal üks vana matuse koht olla, sellepärast kardetavat seda kohta. (Jung I: 65 Tõs 14)
Hiiekoht. Selli vallas Killuma talu põllu sees on üks hiie koht, kus praegu veel üks püha pärna puu kasvab, mis väga vana ja jäme on. Selle küllest ei ole keegi tohtinud oksa raijuda ega ära viia. Viimaks, kui ta põllu sees omad oksad väga laiali olla ajanud, ei olla veelgi teda keegi muu tohtinud puutuda, kuid lastud üks poollolli ees selle oksi ära raijuda ja koristada, - ja seda alles 30-35 aasta eest tagasi. See puu olla muialt sinna tulnud ja sinna kasvama jäänud. – Kivi kalme olla selle puu ümber, ja see võib olla, et see puu sinna kalme sisse pärast on kasvanud, nagu ma seda Karksis Tauga salu juures olen näinud. (Jung I: 65 Tõs 15)
Viljandi kihelkond (Vil)
Hiie mägi, Viiratsi vallas, Juhani talu maa sees, mida nüüd aga Riiu mägi hüütakse. Selle mäe peal olnud vanaste püha hiie koht, kuhu rahvas kaugelt ohverdamas ja palvetamas käinud. Veel praegu kasvavad selle mäe peal mõned suured vanad kased, keda tänapäevani hiie kaskedeks nimetatakse. Et seda kohta Riiu mäeks kutsutakse, siis peab seal juures mõni riid olema olnud. (Jung I: 71 Vil 31; < A. Suurkask Viljandist)
Ohvri kivi, Viljandi vallas Kuude külas, Saaretohvre talu põllu sees. See on üks suur kivi, kelle keskele üks suur rist olla raiutud. Sealt kivi ligidalt ja ümbert kündes tulla vanu rahasid välja, mis vist ohvri anniks sinna maha on visatud. – Rist on vist hiljemalt sinna peale raiutud, et inimesed sinna enam ei peaks ohvrid viima. Sarnast lugu olen ma ka muial märganud. (Jung I: 71 Vil 32; < A. Suurkask Viljandist)
Hiie ase Uusna vallas, Lohuri talu heinamaa sees. See on üks kõrgem koht, mida hiie aluseks nimetatakse. Enne olla seal peal ka ohvri kivi olnud, mida nüüd enam seal ei olla. (Jung I: 71 Vil 33; < I. Täht, Võidust)
Hiie lohk. Viljandi kiriku mõisa õues on üks veike tiik, kelle kaldal kaks vana igavest puu kandu on. Need on üks isi selts paplid, keda vana rahvas hiie puudeks nimetab. On vana hiie ase. (Jung I: 71 Vil 34)
Kõpu kihelkond (Kõp)
Suure Kõpu vallas Seru külas, Hallika talus on üks väli, mida Tara väljaks kutsutakse. See on kõik haritud maa, mis seda nime juba vanast ajast kannab. – On vist mõni Taara mälestuse või teenistuse koht. (Jung I: 80 Kõp 21; < J. P. Söggel, metsahoidja Uue Karistes)
Paistu kihelkond (Pst)
Ohvri lohk. Aidu mõisa maa sees, Ahima kõrtsist põhja pool, kutsutakse ühte lohku missimätta lohuks. See olla 1/6 vakamaa suurune mudase põhjaga mülgas. Kesket seda lohku olla üks heinane mätas, 6-7 jalga läbi mõeta, kelle keskel veike paju põesas kasvanud. See ep see missimätas ollagi. Selle mätta ümber olla vee ring ja vee ümber punane sambla ring, kus heina karvagi ei kasva. Kus sambla ring ära lõpeb, seal on nagu vagu vahel, siis hakkab lokendav hein. Tähelepaneku väärt olla seal juures, et vihmasel suvel vesi lohus kõige mättaga sügavasse vajuvat, aga kuival suvel kõrgemasse tõusvat ja üle ääre vett välja ajavat. Mida kuivem suvi, seda rohkem ajada vett välja. Kui 1868 aastal suur põud olnud, et vesi igas kohas ära kuivanud, siis ajanud see lohk väga palju vett välja, et kõik ümberkaudsed karjatsed oma loome seal jootmas käinud ja ka inimesed oma tarvituse vee sealt viinud, sest et seal hea maitsega külm vesi olnud.
See lohk olla vanal ajal ohvri paik olnud, kuhu uutse vilja ja mõnesugusid andisi olla ohverdatud. Keegi ei olla tohtinud selle lohu ääre magama heita, seda olla vaimud kohe ülesse äratanud, öeldes: „Tõuse üles ja mine siit meie paigast ära, siin ei ole luba elavatel magada.“ Ka nähtavat ühte halli habemega vana meest iga õhtu videviku ajal seal lohu ümber kõndivat, aga kui keegi sinna ligemale minevat, siis kaduvat ta silmapilgul lohku ära. Ka olla teda keskpäeva ajal nähtud missimätta peal istuvat.
Nüüd olla metsavalitsus kraavi sellest lohust lasknud välja kaevata, mis lohu palju tühjemaks olla tõmbanud, aga ommeti mitte kuivaks teinud. Ka missimätta pajupõesas olla kirve alla langenud. (Jung I: 86 Pst 36; < A. Suurkask; H. Kuusik, Peterburis joonistusekooli õpilane)
Helme kihelkond (Hel)
Kivi kalme. Koorkülas Jääva talu ja Ala-Laugaste piiri peal, paar vakamaad Jääva järvest põhja pool olla kõrge ilusa koha peal suur kivi lademik, pikkus 60 sammu ja laius 20-25 sammu. Kivid olla korrata ja segamini, ja suuremalt jaolt maa sees. Kohta kutsutavat „Kalme värat“. Praegu kasvavat seal võsa peal, aga vanade inimeste mälestes olla seal ilus tamme salu peal kasvanud, kuhu muiste ohvrisid olla viidud. (Jung I: 92 Hel 10; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas)
Kalme Takerpera Mäensi talu vastu, üle postmaantee, Meierristi oja ääres ja selle nimelise mäe otsas. – See olla ka ühes ohvri koht olnud. (Jung I: 95 Hel 25; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas)
Kalme Humuli Soode talu maa sees, kust palju luid ja rahasid on välja tulnud. On ka ohvri kohaks pruugitud. (Jung I: 95 Hel 28; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; F. Grünberg, Hummuli vallakirjutaja)
Kalme mägi Hummuli Kuusiku talu maa sees, kust 1 ½ jala sügavuselt palju surnute luid välja tulnud, ja kust ka palju rahasid leitud. On ka ohverdamise koht olnud. (Jung I: 95 Hel 29; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; F. Grünberg, Hummuli vallakirjutaja; Jung)
Kalme Riidari vallas Kalme talu piiri sees põllu keskel, kust väga palju surnute luid välja on tulnud. Ka ööldakse see ohverdamise koht olema. Rahva jutu järele olla muistsel ajal seal kohal ka veike puust kabelike olnud, mille juures kõikesugusid ebausu tempusi olla tehtud. (Jung I: 95 Hel 36; < H. Meil, Voorust)
Kabeli või kiriku ase või mägi Takerpera Päide talu maa sees. On niisama vana matuse ja ohverdamise koht, kus vanal ajal mõni kabel seisnud. (Jung I: 96 Hel 42; < Kalling, Takerpera metsaülem; Jung)
Hiie või ohvri lohk Koorkülas Lindsi talu piiri sees, kus suured saared, vanad põlised jalakad ja künnapuud kaskedega segamini kasvavad. Alale on see salu vist sellepärast jäänud, et sealt keegi midagi ei ole raijuda julgenud, sest raijujal olla alati midagi õnnetust sündinud. Sinna olla kõiksugu ohvriandisi viidud, kus ka kõikisugusi tontisi ja viirastusi olla nähtud. Niisugusid ohvrikohte olla seal palju, mis aga enamiste ära olla hävitatud. Ohvri andisi viidi ka enamiste iga kalme peale. (Jung I: 96 Hel 44; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)
Ohvri hiis olnud Patküla vallas Miku ja Solli talu vahel, mida õpetaja Behse ja kihelkonna kohtunik von Anrep ära olla lasknud hävitada. (Jung I: 97 Hel 45; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)
Ohvri koht Leebiku vallas, Postsoni talu õues, kus hilja aja eest ohvri andisi veel olla ohverdatud. Seal kihelkonnas ööldakse, et nõnda viisi Poostlele ohverdatavat, mis jälle üks ise ebajumala nimi näis olevat. (Jung I: 97 Hel 46; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)
Ohvri hiied olnud ka Koorküla Pikre ja Keisre talude piiride see, kus kümmekond suuri kive hunnikus olnud, millede vahelt mõnesugusid ohvrite jätisid olla leitud. Peremehed olla aga need kohad ära hävitanud, puud maha raijunud, kivid hooneteks ära vedanud ja maa põlluks teinud. (Jung I: 97 Hel 47; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)
Tõõri või Toori mägi Helmes sellesama nimelise taluga. (Jung I: 97 Hel 48; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)
Toora ehk Toori mägi sealsamas ligidal, sellesamma nimelise taluga. Kuida näha, on need kohad vissiste vana Taara või Toori auustamise kohad. (Jung I: 97 Hel 49; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)
Jumala mägi Homulis, Eesti piiri peal. On vist küll mõni püha paik ohverdamise koht olnud. (Jung I: 97 Hel 50; < K. Ruut, kooliõpetaja Koorkülas; Jung)
Tarvaste kihelkond (Trv)
Kivi kalme Tarvaste vallas Lombi talu põllu sees, pikerik hommikust õhtu poole, kellel hommiku pool otsas mõni jalg maad eemal, teine pea ümmargune kivi kalme on. [---] Lombi talu põllu sees oleva kivi vareme kohas ennemuiste kirik olla olnud, keda praegu suureks toome vareks kutsutavat. Seda kirikut olla sellel ajal „Anne Lombi kirikuks“ kutsutud. [---] Lombi talu põllu sees olevate varemete peal olla veel kuni saja aasta eest tagasi ohverdatud ja ohvri andisi viidud, kuhu kõigest valdadest seal ümberkaudu kokku käidud, küll Tarvastest, Viiratsist, Uusnast ja Holstrest. (Jung I: 105 Trv 6, 9; < I. Liller, Tarvaste Kitse talu noor peremees; Jung)
Kivi kalme kolm versta eesseisvatest kalmetest [Lombi jt] Viljandi poole, Uusna valla Vasara talu maa sees. Olla õiete suur, kust ka tee üle käija. Selle koha juures olla vanal ajal püha hiis olnud. (Jung I: 105 Trv 11; < I. Liller, Tarvaste Kitse talu noor peremees)
Jõgeva talu kivikalmete läbikatsumisel olen leidnud, et seal mitte iga kalme sees surnuid ei ole põletatud, ega nende tuhka sinna sisse maetud, sest et seda sealt mitte leida ei olnud. Need kalmed on, nii kuida vana jutt räägib, suured ohverdamise kohad olnud, kuhu rahvas ümberringi kaugelt kokku ohverdamas olla käinud. (Jung I: 106 Trv 18)
Pilistvere kihelkond (Pil)
Kivi kalme Kabalas Kurla külas Leisu talu koplis, mis sellepärast isiäralik on, et see just ühe lohu või madaliku see on, kuna need harilikult ikka kõrgemate kohtade ja kinkude peal on. Kivid olla seal ka kaunis suured ja ridamisi seatud, nagu Määrul. – See Kurla küla kople peab vanal ajal mõni järv olema olnud, sest praegu räägitakse, et see kivi kalme või vare „Kurla järve põhja peal“ olla. – Vist võib ta mõni vana ohverdamise koht või lohk olla. (Jung I: 115 Pil 9 < H. Lindeberg, Kabalast, peremees Kurla külas)
Kabalas, eesnimetatud Saeveski kabeli mäe ligi, olla üks koht, kellel vall ümber olla, ja valli taga kraav. See koht olla neljanurgeline. Sellest on näha, et see üks varjupaik peab olema; aga ta on üsna lausa maa peal. Muidugi päris lausa maa peale ka kindlust või kantsi ei tehta. Rassi küla rahvas olevat seal peal ohverdamas käinud. Kõige viimaks olla üks kaabakas oma 11 aastase poja surnukeha sinna maha matnud. (Jung I: 120 Pil 35; < J. Kuldkep, Kabalast Vakina noor peremees)
Kabalas on kaks Hiie talu, kellest arvata on, et nende kohtade juures vanaste pühad hiied on olnud. Üks neist on Laeva külas, teine Villevere külas.
Siis on seal veel üks Palvessaare talu, selle Pilistvere kiriku tee ääres, mis Kurlast kiriku poole lähäb. Seal olla rahvas vanast palvetamas käinud. On vist üks vana ohverdamise ja palvetamise koht. (Jung I: 120 Pil 36; < J. Kuldkep, Kabalast Vakina noor peremees)
See on Kõo vallas uduhalliku küla juures, mis alati udu ja auru välja ajab, keda Uduhallikaks kutsutakse. See on üks kuulus ohverdamise koht, mille juurest ja ümbert rahasid ja mõnesuguseid asju on leitud, mis ohvri andideks sinna maha on heidetud. Aastal 1878 sain ma sealt ühe 8 tolli pika ja 4 tolli laia õhukese raudplaadi, kelle sisse kõiksugused vigurid olivad graveeritud ja hõbedaga täidetud. Mis asi see oli, ei võinud ma mitte aru saada, aga üks ohvriand oli see tõeste, mis sinna hallikasse visatud. – See hallikas on ka kaugel kuulus olnud, kust mitmesugused silma- ja muu hädaga vaevatud haiged, seda vett pruukides, tervist olla saanud. (Jung I: 120 Pil 37)
Üks hiie mägi on Adavere vallas Lõimetsa küla heinamaade sees, kus vanaste vist ka hiis on olnud, sest et see koht selle tarvis sündsa on. Praegu on see üks lage kinguke, kus vähä lepa võsa pääl on. (Jung I: 120 Pil 38)
Ohvri kivi [Pilistvere kihelkonnas Vana Põltsama valla küla – Vitsjärv nimi – selle keskel veike soo; kivi on soo ligidal]. Selle kivi seljas on palju ümmargusi augukesi, mis sarnatsed on, kui keegi palja jala kannaga mulla sisse oleks keerutanud. – Kivi ümbrusest olla ka vähä kaevatud, kus mõni kord mitmed vanad asjad, kui sirbid, kirved jne. on välja tulnud, mis tuha sees segi olnud. Ka üks ümmargune kivi, kellel keskpaiga kohalt auk kahelt poolt sisse puuritud, on sealt leitud. Vana jutu järele olla ennemuiste üks mõis seal ligidal olnud. (Jung I: 121 Pil 39; < J. Kuldkep, Kabalast Vakina noor peremees; Jung)
Põltsama kihelkond (Plt)
Ohvri kivi Pajusi vallas Mõrtsi küla all rabas, eespool jutustatud „rahakirstu mäe“ juures, kellest see mõne sammu õhtupool seisab. Selle peal olla rahvas nimelt jumalatele ohverdanud, et nad riisujad ja vaenlased maalt välja ajaks. (Jung I: 132 Plt 32; < A. Suurkask)
Ohvri kivi Kanavere mõisa maa sees, umbes 2 vakamaad suurest teest paremat kätt Jõgeva poole sõites. Seal on kaunis suur ja lai kivi, mida rahvas ohvri kiviks kutsub ja kelle ligidalt vanu rahasid ja vanu sõjariistu olla leitud, keda E. Pralits Õpetatud eesti seltsile olla saatnud. (Jung I: 132 Plt 33; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)
Ohvri kivi. Saja aasta eest tagasi olnud Sulustvere külas Hundiaugu mäe peal nelja jala paksune, kuue jala pikkune ja nelja jala laiune ohvri kivi, mis Lustivere mõisasse ära olla viidud. Nõnda räägib rahva suu. (Jung I: 132 Plt 34; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)
Ohvri kivi ja nõija hallikas. Kaavere mõisa põllu peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsa salk, mida rahvas salu aluseks kutsub. Selle metsa salu sees on üks ümmargune hallikas, mis nagu suur katel välja näeb, ja läbi mõeta 3 sülda igapidi suur. Rahvas kutsub seda nõija hallikaks. Sellest hallikast mõni samm õhtu poole, olla üks suur õõnes jalakas kasvanud, mille õõnsus kõikisugusid tähtesi ja kirjasi täis olnud lõigatud. Seda vanat jalakast olla mõned vanad inimesed Sulustveres veel näinud. Selle jalaka all olnud üks kivi, mida rahvas leskenaiste kiviks ja ohvri kiviks olla kutsunud. See kivi olnud välja raijutud, 6 jalga pikk, 4 jalga lai ja 3 jalga paks. Saja aasta eest tagasi olla see kivi Lustivere mõisa ära viidud, kus ta rohuaeas seisnud, aga hiljem rohuaea müüri sisse pandud. Kus kohal ta seal praegu on, ei ole teada. Kaavere salu all ei ole enam seda kohta tunda, kus see jalakas kasvanud, ehk see ohvri kivi seisnud. Rahvasuus liigub aga jutt, kuidas see nõija hallikas sündinud ja naiste kivi oma tähtsuse saanud. Jutt on järgmine:
“Kord piinanud rasked põuad rahvast, et inimesi hulga kaupa põua ja jänu kätte ära surnud. Küll ohverdanud rahvas jumalatele, et nad neile vett muretseks ega laseks neid jänusse surra. Viimaks halastanud jumalad ommeti ja saatnud rahvale imelikul viisil vett. Ühel päeval nutnud 3 ühenimelist leske naist eespool tähendatud leske naiste või ohvri kivi juures. Nende silmapisarad, mis maha langenud, voolanud kokku ja neist sündinud imelik hallikas, mis kohe karastavat vett välja hakanud ajama ja kust inimesed põua ajal juua saanud. Et inimestel nüüd juua oli, siis unustanud nemad jumalad ära ja läinud jälle kurja teede peale tagasi. Sellepärast lasknud jumalad hallika ära kuivada ja joogi jänu tagasi tulla. Kui rahval enam vett ei ole olnud, siis läinud nad jälle nende kolme lese kallale, kelle silmapisaratest esimene hallik oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseks, sest nemad olla ju nõijad ja võida seda küll teha. Naised põle siis muud teadnud teha, kui läinud ühel Pühapäeval jutluse ajal hallikat rookima. Igal naisel olnud lauluraamat kaenlas, leiva viiluk põlle all, sõnniku hark, leiva labidas ja ahju luud seljas. Enne kui nad hallikat rookima hakanud, ohverdanud nad hallika kaldal. Olnud hallikas roogitud, siis alles läinud naised ohvri kivi juure, kaalunud selle ahju luua, leiva labida ja sõnniku hargiga ülesse, mille peale hallikas kohe vett välja ajama hakanud. Kui nad aga ahju luua, leiva labida ja sõnniku hargi ohvri kivi alt ära võtnud, siis jäänud hallika vesi kohe jälle kinni. Teised inimesed, kes mitte ühenimelised ei ole olnud, katsunud küll ka hallikat rookida, aga see ei ole mitte midagi avitanud, vaid ajanud veel enam muda täis. Sellest saadik hakanud rahvas hallikat nõija hallikaks ja ohvri kivi leskenaiste kiviks kutsuma. – Arvamise järele selle kivi kohalt olla hiljemal ajal veiksid metall asju, sõrmusid jne. leitud, mis vanad ohvri annid on. (Jung I: 132-133 Plt 35; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)
Hiie ase Adavere mõisa põllu sees. See on üks ilus kasemetsa salk, pahemat kätt selle suure maantee ääres, mis Adavere mõisast Põltsamaale lähäb. Rahva jutu järele olla see ka vana ohvri koht. Kutsutakse ka kalme mäeks. (Jung I: 133 Plt 36; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister; Jung)
Hiie ase Lustivere vallas Torenorme külas, Miku talu piiri sees, kus üks igavene vana pärna puu kasvab, mis rahva jutu järele hiie puu olla, sest mõne kümne aasta eest tagasi kasvanud selle pärna ligidal hulk teisi suuri, vanu pärnasi. Et seal aga hea põld olnud, raijutud pärnad maha ja tehtud koht põlluks. (Jung I: 133 Plt 37; < M. Luu, Kuristal noor koolmeister)
Suure Jaani kihelkond (SJn)
Kalme Vastsemõisas Sandra talu maa sees, olla kaunis suur vana matuse koht. – Sandral olla aasta 30 eest tagasi üks mees elanud, kes nimepidi seitse põlve peremehi teadnud, kes kõik ühes perega Sandra kalme olla maetud. Kõige viimne sinna kalme matta, olla üks võeras peremees olnud, kes Sandrale tulnud ja katku ära surnud. – Vanaste ei ole keegi kalme peal olevatesse puudesse puutuda ega ka kalmele maha istuda tohtinud. (Jung I: 140 SJn 12; < A. Suurkask)
Ohvri kivi. Vastsemõisa vallas Kaansu kohas olnud enne kaks talu, kelle asemele hiljemalt Kaansu karjamõis ehitatud. Neil Kaansu taludel olnud kahe peale kokku üks ohvri kivi, kuhu peale rahvas igast esimesest uutsest olla viinud. Kes seda mitte igakord ei ole teinud, sellel olla sell järel kohe midagi õnnetust olnud. Peale selle olla neil ka omad „Tõnni vakad“ olnud. Sellel ajal, kui Kaansusse karjamõisat ehitatud, olla mõisa hopmann seal Tõnni vakka jalaga tõukanud ja ümber veeretanud, mis peale ta pimedaks olla jäänud. Inimesed räägivad, et see sellpärast olla sündinud, et ta Tõnni vakka olla teotanud. – Ohvri kivi olla Kaansu jõkke veeretatud, kus ta praegu Raba talu kohas jões seista. Rahvas uskuvat, et kui keegi selle kivi peale istub, kui ta jões ujub, et siis kohe haigeks jääb. (Jung I: 144 SJn 35; < T. Neimann Regoldist)
Ohvri kivi Saarisoo külas, Kaansu ligidal. Üks Kaansu mees, Jäärats nimi, läinud ükskord lootsikuga sõudes jõge mööda Saarisoo küla kohta, kus ta kaldalt Saarisoo ohvri kivi sülle tõmmanud, lootsikusse pannud ja Saare jõe sügava haua kohta sõudnud, kuhu ta ohvri kivi sisse visanud. (Saare jõgi jookseb Kaansu kohal Navesti jõkke). Ommeti ei olla vägev kivi oma uputajale midagi viga teinud. (Jung I: 144 SJn 36; < T. Neimann Regoldist)
Ohvri kivi Olustvere vallas Üldi külas. Kivi on pealt lai ja keskelt lohkus, kuhu vanal ajal ohvri annid peale viidud, mis aga isienesest ära olla kadunud. (Jung I: 145 SJn 36; < T. Neimann Regoldist)
Ohvri kivi ja hiie ase Olustvere vallas Õnniste külas, kus küla hommiku poolsel küljel üks kaunis kõrge ja järsk kallas on, mida hiie kaldaks kutsutakse, ja kelle alt suur hallikas hommiku poole välja voolab. Kalda järsu külje peal kasvanud vanad igavesed suured jalakad, ligi 6-7 jalga läbimõeta jämedad, kelle ladvad aga tormidest maha murtud on. Neid jalakaid kutsutakse ka hiie puudeks. Seal puude all, hiie kalda põhjapoolsel serval, seisab hallika kohas suur kivi, mida Tõnni vakaks kutsutakse ja mille peale vanal ajal ohvrid on viidud. – Hiiedest räägib aga rahva jutt. – Kord tulnud keskhommiku poolt mitu jalakast ja otsinud kohta, kuhu jäädavalt paigale jääda. Üks neist väsinud ära, lasknud omad juured maa ligi ja jäänud ühe mäe peale kinni ja üksikult kasvama, millest see koht omale nime „jalaka mägi“ on saanud. See koht on hiie kaldast 1 verst hommiku pool. Teised rännanud edasi, kunni hiie kaldani, kust nad enam üle ei ole saanud, vaid sinna ridamisi kasvama jäänud. Rahvas, kes nende rändamist näinud, hakanud neid pühaks pidama, sest nad arvanud neid jumalatest saadetud olevat. Varsti tulnud kõigilt poolt rahvast hiie kaldale ja laulnud Vanemuisega, et hiis kõlanud. Ükski inimene ei ole tohtinud hiie puudesse puutuda, ega ükski loom sinna hiide minna. Tõnni vakale toodud ohvrid: igast esimesest uutsest viljast, iga lehma värskest piimast, ja liha igast tapetud loomast, üteldes: Tõnn, säh ka oma jagu! See pruuk olla veel 90 aasta eest alles olnud.
Kui katk kõigel pool inimesi surmanud, pole ta hiie kaldale külasse mitte puutunud, sest selle küla elanikud vedanud külale punase lõnga ümber, et katk näeks, kust saadik hiiede võim ulatub. Katk käinud küll hiie kalda all veikse koera kuljus kaelas, ja vahest veikse, lumivalge juustega tüdruku näol. Kui lapsed karjamaal ta eest põgenenud, hüüdnud ta: Ärge kartke, ega ma teile midagi ei tee! – Aga üle lõnga ei ole julgenud ta külasse tulla, vaid nutnud: Oh mina vaene laps, oh mina vaene laps! kuhu pean mina nüüd saama! Ei rahvas pööra, ei parane! – Kord usaldanud ommeti külasse tulla, läinud kohe talu ahju peale soojendama, kus tite ema oma veiksega olnud, aga läinud ilma viga tegemata ära. – Et hiie kaldal seisvast külast ühtegi inimest katku ei olla surnud, sellepärast saanud küla omale nimeks Õnniste või õnnelikkude küla.
Hiiede juures ei ole ka keegi tohtinud kurja nimetada. Kord tahtnud pruutpaar loetusele minna; sulane Juhan läinud hallikale, mis ühe suure hiie jalaka alt välja jookseb, hobust jootma. Jalaka oks tõmmanud tal mütsi peast ära, kus juures Juhan kurja nimetanud, mis peale ta nägu kohe ülesse paistetanud, et enam kõnelda ei ole saanud. Kätega näidates olla teised aru saanud, kuidas lugu olnud, läinud ja kaapinud hõbevalget jalaka juurde, mis peale poiss terveks saanud.
Ka sõda olla sealt külast läbi käinud. Siis olla naised kõik sinna Ülesoo kuusikusse ära põgenenud. Kui juba sõda oli ära läinud, siis olivad mehed neid metsast välja kutsunud, üteldes: Pill, Piret, ja Mall, Maret! tulge välja, juba sõda ära läinud! (Jung I: 145-146 SJn 38; < H. Rebane, Imaveres, Pilistvere kihelkonnas kooliõpetaja)
Hiie ase Sürgaveres Kookla külas, Kapsa talu maa sees. Tee äärest, Viljandi poole minnes, hakkab maa põhjaõhtu poole langema. Seal mäe lauge peal kasvanud enne kuuse ja kase metsa salk, kus rahvas pidusid käinud pidamas. 20 aasta eest tagasi kasvanud seal veel kümmekond kuuske, ja kui mõisavalitseja neid maha käskinud raijuda, kartnud rahvas selle püha koha külgi puutuda. Praegu on maa juba põlluks tehtud, ainult kolm kuuske kasvavad veel.
Hiie mägi Vastsemõisa vallas Põhjaka küla keskhommiku poolses küljes, keda ka Annemäeks kutsutakse. Seal kohal olla ka üks Ann põldu äestanud ja kohe tekkinud sinna kohta mägi. Aastat paarkümmend tagasi olla seal peal suured männad kasvanud, mida aga keegi ei ole maha raijuda tohtinud, sest et need vanad hiie puud olnud. Viimaks on ikka puud sealt maha raijutud ja nüüd veetavat sealt mäest tee kruusa, nõnda et sinna muud järele ei jäe, kui kruusa auk.
Ohvri hallikas Reguldi ja Lõhavere mõisa piiri peal, mida Pärnhallikaks kutsutakse. Sinna olla rahasid ohverdatud ja sis haigid silmi pestud, mille järele silmad terveks saanud. Sealsamas ligi olla veel üks umbhallik, kuhu raha sisse pandavad, aga keda kurat ise valvata, et keegi neid sealt kätte ei saa. (Jung I: 146 SJn 39; < T. Neimann, Regoldist; M. Vanakesa, Lõhaverest peremehe poeg; Jung)
Kolga ehk Veikse Jaani kihelkond (KJn)
--