Mõisad ja kirikud, mille taastamisele viimasel ajal suurt tähelepanu pööratakse, esindavad sissetoodud võõrast kultuuri. See, mis meid oma juurtega seob, kipub aga kaduma. Selle kylge kätt pannes või panemata jättes pikalt ei mõelda, sest ta tundub nii tavaline, vähetähtis ja väärtusetu.

Etnograaf Juta Saroni abiga heidab Margus Taal Maalehes  pilgu rehielamu kujunemisloosse ja otsib vastust, miks ei leidu maarahvale ainuomast elamutyypi kusagil mujal maailmas.

Miks see teil nii suur on? Selle kysimuse esitas omal ajal pea iga mõnest Nõukogude vabariigist saabunud turismigrupp, nähes vabaõhumuuseumis Eesti kõige arhailisemat rehielamu tyypi esindavat Sassi-Jaani rehemaja.

Tõesti, selle lihtsa, kuid suursuguse ehitise seinad on madalad, ent pillirookatuse hari on maast oma kaheksa meetri kõrgusel – nagu tänapäeva kolmekorruselisel majal.

Nyyd oleme juba 15 aastat vabad olnud ja saame vabalt käia kaemas ka põhja- ning läänepoolsete naaberrahvaste eluolu ja kultuuri. Saame võrrelda, mis meid naabritega yhendab ja mis neist eristab.

Iidne side

Kui korraks silmad sulgeda ja pyyda ette kujutada Eesti puudesalude ja põldudega pikitud maastikku, mida kaugemal kroonib alati metsviir, siis jääb kindlasti silma ka mõni vana talu või selle varemed.

See, mida me oma vaimusilmas näeme, ei ole mitte Skandinaavia pisikeste madalate katuste, punaste seinte ning valgete nurkadega majade kogum, ka ei meenuta see kaugeltki slaavilikku kyla, kus majad on kõik yhes reas kylatänava ääres. Kindlasti ei meenuta see pilt ka ei Ida- ega Lääne-Euroopa talusid.

Romantilises ideaalkujutelmas on meie meeltes syndiv kujutluspilt talust pigem järgmine: vana väärikas päikese käes pragunenud palkidega rehielamu, millel on aastate jooksul halliks tõmbunud rookatus, siin-seal rohetamas samblalaike. Või natuke uuem, värvitud puitvoodri ja paljude valguskyllaste kambritega pikk hoone, mille yhes otsas eluruumid, teises rehealune või laut.

Tegelikkuses katab seda hoonet enamasti kyll nõukogudeaegne eterniitkatus ja värvgi seintel ei ole enam kõige uuem. Tema ymber koonduvad talu teised hooned: aidad, laudad, kyynid jm. Natuke eemal seisab saun ja mõnel pool ka sepikoda.

“Rehielamu on olnud eestlastele ainuomane läbi sajandite,” kinnitab Eesti Vabaõhumuuseumi etnograaf Juta Saron. “Kui kalmed, linnusemäed ja maalinnad kõrvale jätta, on see kõige reaalsem side meie muistsete esivanematega.”

Rehielamu kui hoonetyyp on juba peaaegu tuhat aastat vana. Aja jooksul on ta kyll täiustunud, kuid jäänud põhiolemuselt samaks.

Kui meie esivanemad siin Läänemere kallastel paikseks jäid ja põlluharimisega tegelema hakkasid, vahetusid loodusrahvastele omased pystkojad lihtsakoeliste yheruumiliste tulekoldega saunatyypi palkehitiste vastu, millel oli kyljes veel kytmata varjualune, kus talvel loomi peeti. Nagu mujalgi Euroopas.

Eluaseme edasine areng on juba tihedalt seotud kohaliku kliima ja põlluharimise viisidega. Midagi sellist ei ole yhelgi meie lähemal ega kaugemal naaberrahval.

Euroopa põhjapoolseim viljaait

Kaua oli Eestimaa Euroopa põhjapoolseim piirkond, kus oli veel võimalik vilja kasvatada. Liivimaad kutsuti omal ajal Rootsi viljaaidakski.

Vili siin kasvas, kuid lyhike soe suvi ja enamasti vihmane koristusaeg tekitasid vajaduse vilja köetavas ruumis järelkuivatada.

Vilja kuivatamine talu ainukeses köetavas ruumis oli tollal igati loogiline. Ei olnud otstarbekas sygiseseks viljakuivatuseks eraldi köetavat ehitist rajada.

Pealegi – yleval kõrge lae all ju ruumi oli. Ka soe õhk tõuseb alati yles.

Ka rehemaja kõrge, suure kaldenurgaga katus on aastasadade kogemusest tulenev vastus meie pikalt vihmasele sygisele ja tolleaegsetele paksu lumevaibaga talvedele. Järsult katuselt libiseb lumi sula ilmaga maha, mitte ei muutu vettides veel raskemaks ega vajuta katust sisse. Ka vihm voolab selliselt katuselt kiiremini maha.

Esialgu koosneski rehemaja ainult köetavast rehetoast ja rehealusest. Rehealuses peksti rehetoas kuivatatud vilja ja hoiti talvel loomi. See oli majapidamistööde ruum.

Meie reheahi oli yleminek Ida-Euroopa suitsuahjult Lääne-Euroopa lahtisele kodukoldele. Eestlane tegi reheahju ees lahtisel koldel syya, reheahjus kypsetati leiba.

XVII sajandi algupoolel hakati rehetoa otsa ehitama kambreid.

Algul oli majas yks kytmata kamber – see oli isegi ehk rohkem panipaik, sahver. Kuid kui XIX sajandi teisel poolel võeti kasutusele uus tulekolle – pliit –, mis tähendas ka korstna ilmumist majadele, siis kambrite arv suurenes. Kuni XIX sajandi lõpuni oli neid kaks.

Kõigepealt hakati kambreid ehitama Lõuna-Eestis, kus pärisperemeestel olid paremad võimalused oma elutingimusi parandada. Põhja-Eesti ja saar-te renditaludes sõltus ehitustegevus suuresti mõisnikust.

Korsten, mis tekitas tugeva suitsuväljatõmbe, võimaldas ehitada suuremaid soemyyre ning suurendada köetavate eluruumide suurust ja arvu.

Nõnda kasvas kambrite arv XX sajandi alguseks kuni neljani.

Kuigi Eesti on pindalalt väike, on meie rehemajal kaks põhivarianti – Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti rehielamu.

Kuigi Eesti on pindalalt väike, on meie rehemajal kaks põhivarianti – Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti rehielamu.

Põhja-Eestis on rehetuba rehealusest kitsam ja kõrgem, rehetoa ette tekib koda, rehetoa taha aganik ehk ruum, kus säilitati viljapeksujääke ehk aganaid ja põhku loomadele allapanuks.

Lõuna-Eestis on rehetoa ja rehealuse seinad yhekõrgused ja hoone seinad seetõttu kõrgemad. Selline rehielamu tyyp on veel levinud Põhja-Lätis Vidzeme piirkonnas endistel liivlaste aladel.

Naaberrahvaste eluhooned

Hooneid, kus elamine on yhe katuse all majapidamisruumidega, leidub ka Põhja-Vene ja Karjala aladel. Seal hakkasid jõukamad suurpered XIX sajandi lõpul ehitama selliseid kahekorruselisi hoonelahmakaid, kus esimesel korrusel on laudad, aidad ja muud majapidamishooned ning teisel korrusel eluruumid.

Vene talumajapidamise ruumid moodustasid yhtse katuse all ymber õue peaaegu ringi.

Põhja-Soomes, -Norras ja -Rootsis, kus viljakasvatus võimalik ei olnud, kujunesid põhilisteks elatusviisideks karjakasvatus ja kalapyyk. Nende rahvaste majapidamised koosnevad hulgast väikestest palkehitistest.

Eestis on alati elanud ka teisi rahvakilde, seepärast on Eesti äärealadel ka piirkondi, kus on teistmoodi elamuid – näiteks setu elamu Kagu-Eestis.

Setu tare sarnaneb valgevene ja lääne-slaavi elamuga. Oma lihtsamal kujul koosneb ta ainult yhest suitsutoast, mille kõrval on yks kylm ruum – selle kylma ruumi nimi on seenine. Kui setu elamu oli kahe köetava kambriga ehk kahe tarega, siis oli elamine kahel pool, pooli yhendas läbi maja ulatuv kylm ruum ehk seenine, tänapäevases mõistes siis suur esik.

Endistel rannarootslaste aladel Noarootsis, Ruhnus ja Vormsil, samuti Hiiumaal ja Pakri poolsaarel oli levinud Lääne-Euroopale omane koda-köökelamu, kus toa ahjusuu avanes kotta – nii jäi tuba suitsuvabaks. Koda oli nagu köögiruum. Seal võis olla ka lahtine kolle.

Väga kitsal alal – Kuusalu neemel, Juminda ja Pärispea poolsaarel – oli levinud köetava toa ja kylma eeskojaga Põhja-Eesti rannaelamu, mille ylesehituses olid põimunud Soome ja Eesti ehitustraditsioonid. Praegu võib ainsat säilinud näidet sellest näha vabaõhumuuseumis – see on
Aarte kalurielamu Kuusalu neemelt.

Mida sellest kõigest arvata? Kirikud ja mõisad, mille taastamisele viimasel ajal suurt tähelepanu pööratakse, esindavad sissetoodud võõrast kultuuri. See, mis meid oma juurtega seob, kipub aga kaduma.

Selle kylge kätt pannes või panemata jättes pikalt ei mõelda, sest ta tundub nii tavaline, vähetähtis ja väärtusetu.

Hoia oma!

Nii võimegi end yhel hetkel avastada Eestimaalt, mida standardsete bensiinijaamade ja kauplusekettide kõrval ilmestavad võõrapärased kataloogimajad või nende eeskujul klantsitud näotud hooned.

Ajakirja Maakodu sydakuises numbris oli lugeda sellest, kuidas vana puitmaja soojemaks muuta. Eelmise aasta porikuises numbris aga lahati saladust, tänu millele vanade meistrite puumajad nii kaua vastu peavad.

Pildid:

1: Rehetare Muhu Ridasi kylas, Maavalla Koda.
2: Rehetare Muhu Ridasi kylas, Maavalla Koda.
3: Sassi-Jaani rehetare Kullamaa kihelkonnas, Muinsuskaitseamet.
4: Rehetare Mahu Ridakylas, Maavalla Koda.

Maaleht