Ersa rahva koloniseerimine jätkub, sellest annab tunnistust Vene õigeusu kiriku tegevuse levitamine kompaktselt koos elavate ersalaste aladel ning hariduse, massimeedia, sotsiaal- ja majandussfääri totaalne venestamine, vahendab MariUver Erjuš Vežai sõnu.
Sellise poliitika eesmärgiks on meie, yhe soome-ugri rahva koloniseerimise lõpuleviimine. Kolonisatsiooni viimases etapis sisaldub rahva viimine täieliku rahvusliku amnesia seisundisse, kui enam ei mäletata isegi oma rahva nime ( ersa” nimetuse asemel kasutatakse pseudoetnonyymi “mordva”), keeleoskus kaob (ersa keele asemel lubatakse luua uus “mordva” keel), rahvas jäetakse ilma oma ajaloost (pseudoteaduslikud avastused, mille alusel tähistatakse kord 500-ndat, kord jälle 1000-ndat Venemaaga liitumise juubelit).
Ersa rahvas on olemas olnud tuhandeid aastaid. Kuid siiamaani ei ole ilmunud raamatut “Erzjan’ Mastor (Ersamaa) ja ersa rahva ajalugu”. Ei Tsaari-Venemaa, NSV Liit ega praegune “vaba” Vene Föderatsioon pole leidnud vahendeid ega “teaduslikku lähenemisnurka” sellise raamatu väljaandmiseks. Ning 500 koloniseerimisaastat pole selle jaoks andnud vajalikku rahvuslikku kaadrit.
Seetõttu kirjutavad ersa rahva ajalugu ersade endi asemel teised rahvad, valides lähenemisnurga vastavalt oma rahvuslikule kuuluvusele. Selles ajaloos pole ei ersa rahvast, Ersamaad ega neid rahvuskangelasi, kes rahva vabaduse ja sõltumatuse eest võitlesid. Nende autorite meelest ei tohi selliseid mõisteidki ersadel olemas olla. Erzjan’ Mastori vallutamine saab uue nime: “Venemaa laienemine” või “vabatahtlik yhinemine Venemaaga”. Nendes uurimustes nimetatakse ersa rahva territoriaalset, majanduslikku, sotsiaalset ja vaimset koloniseerimist “liitumiseks suure õigeusu religiooni ja kultuuriga”.
Järjekordseks muulastest ajaloolaste “tähtsaks avastuseks” sai teade Ersa- ja Mokšamaa mingisugusest “yhinemisest “ vanavene riigiga, Russiga, 1000 aastat tagasi. Selle “syndmuse” teemal antakse intervjuusid, avaldatakse ja peetakse “teaduslikke” ettekandeid ning muuseumidki on juba korraldanud vastavasisulisi näitusi. Niisuguse vale peale imestaks isegi Goebbels. Kas nimetab aga valet õige nimega kasvõi yks tuhandetest suure, paljurahvuselise maa ajaloolastest, yteldes et see “avastus” on—suure tähega Vale? Kas kodumaa ylevus või Venemaal nii tavaline Hirm võimu ees varjutavad Mõistuse ja Sydametunnistuse? Miks on suurel Venemaal tarvis yht järjekordset ajaloovalet?
Ning miks ilmus see just nyyd? Kes seda Valet vajab? Kas kunagi kirjutatakse ka õige “Ersamaa ja ersa rahva ajalugu”? Äkki selline on juba kirjutatud aga ootab kusagil oma ilmumisvõimalust? Niikaua kui ersa ajalugu kirjutavad muulased, on rahvas niisuguste “avastuste” ees kaitsetu. Ersa ajalugu peavad kirjutama ersad, rahvale on vaja oma, ersa ajaloolasi. Alles siis oleme isegi nii tohutu Vale eest kaitstud.
Sydametunnistuseta võimumasin käivitas selle järjekordse valejuubeli, tähistamaks syndmusi, mis on ersa ja mokša rahva viinud hävingu äärele. Võim ei soovi kuulda Tõtt Ersa rahva kohta. Me ei saa teda selleks sundida. Kuid meie võimuses on siiski nimetada Valet justnimelt Valeks ja seda väljamõeldud juubelit Suure Vale tipuks.
Pildi allikas torama.ru