Kunas te viimati viikingeid nägite? Mõnes seiklusfilmis? Tegelikult leiab Pärnustki vapra vennaskonna, kes uhkete esivanemate eeskujul mõõka keerutada oskab. Ajaleht Pärnu Postimees tutvustab taarausulise Raivo Irdi juhitavat muistse võitlustaide ryhma.
Sombusel talveõhtul koguneb Che noortekeskusesse salgake tõsise olemisega noori.
Nurgas seisab suur kott kummaliste relvadega, hokikiivrid ja kaitseriided. Põrandale astuvad noormees mustas ja neiu, kes pikema sissejuhatuseta alustavad omavahel võitlust. Relvadena on kasutusel endameisterdatud mõõgad. Kuigi relvad on tehtud teibiga ületõmmatud plasttorudest, on madin üsna äge ja nii mõnigi mats tundub kõrvaltvaatajale valus olema.
Muistsete aegade joovastav hõng
Pärnu võitlusklubi Turm looja ning pealik Raivo Ird on erialalt arvutigraafik-kujundaja, kuid iidsed võitluskunstid ja maarahva kultuur on tema huvialad juba ammu. 10217. aastal asutatud võitlusklubis tegeldakse muistsete võitlusviiside õppimise ja rollimängudega.
“Mind on alati mõõgavõitlus võlunud ja kuna Pärnus sellega ei tegeldud, pidin moodustama oma klubi, millest suure osa moodustasid rollimänguhuvilised,” räägib Raivo. “Meie klubi peamiseks suunaks on siiski kujunenud viikingivõitlus ja peamiselt võitleme tolleaegsete relvadega: mõõk, ümarkilp ja oda. Täiskontaktseks viikingivõitluseks kasutame nüritatud terasrelvi, mistõttu korralik turvis on hädavajalik.”
Kuna keegi täpselt ei tea, kuidas viikingid tegelikult võitlesid, on tehnika tuletatud ajastukohaste relvade, turviste ja lahinguhaudadest pärit skelettide abil ning iga klubi puhul pisut erinev.
Järgmine paar tõmbab selga kerged kaitsevestid ning pähe pannakse plastist kaitsekiivrid. Tugevamaks muutuvad torked ja löögidki.
Raivo seletab, et täiskontaktseks boffervõitluseks (boffer – spetsiaalne pehmendatud relvaimitatsioon) kasutatavaid kergeid, pehmendatud relvi tehakse vahtkummist, fiiberpulkadest või PVC-torudest. Selliste relvadega võitlemine on suhteliselt vabavormiline ja ohutu, kaitsmete kasutamine on võitlejate enda vastutusel.
Kaitsevestist vabanev õbluke neiu Margit Luts leiab, et aeroobikast palju põnevam on ennast mehi klobides välja elada. “Mehed on küll füüsiliselt tugevamad, aga aeg-ajalt õnnestub neile ära teha ikka! Pealegi huvitavad mind keskaja müüdid, riietus ja kombed. Siin käib ajaloohuviline seltskond, kes väärtustab vaimsust ja loomingut,” kiidab Margit klubi.
Margiti äsjane vastane Matiko Arde ütleb, et on trennis käinud detsembrist saadik ning viikingite teema on temale üle kõige. “Olen paganausku ja see muistsete aegade hõng on lihtsalt joovastav!” kinnitab ta.
Mehed ja mõõgad
Lõpuks panevad Raivo Ird ja teine võitlusklubi asutajaliige Martin Murd selga tõelised võitlusturvised ning haaravad terasmõõgad. Nahksärkide, näo-, jala- ja käekaitsmete sättimine võtab aega oma veerand tundi. Lõpuks on võitlejad valmis ja lahing võib alata. Mulje on sürrealistlik: noortekeskuse kirjuksvõõbatud seinte, peeglite ja Che piltide taustal täristab relvi kaks muistset sõdalast nagu “Gladiaatori” filmist maha astunud.
Algul annab kahevõitlus keskmise vehklemistunni mõõdu välja, siis aga kogub võitlus hoogu ja kui ryselus juba saali äärde kandub, tundub mulle mõistlikum ruumi kaugemasse nurka taanduda.
Mõõgavõitluse reeglid on ranged ja torked on keelatud, kuid siiski tundub rauaragin ysna hirmuäratav. Võitluse lõppedes poevad hingeldavad ja higised mehed kaitsekestadest välja ning - oh imet! - ei kriimustusi, muhke ega sinikaid!
Mõõgavõitluse ohutustehnika on range ja turvis kohustuslik, kinnitab Raivo. Vigastused piirduvad tavaliselt labakäetraumade ja põrutustega, muhud ja sinikad on igapäevased.
Rauast relvadega võideldakse kahel viisil: tegelikku võitlust imiteerides turvisteta, aeglaselt ja lööke lõpuni viimata. On ka täiskontaktne võitlus turvistega, kui lyyakse täiskiirusel ning -tugevusel.
Võitlusklubis kasutatakse trennis puumõõku ja kaikaidki. “Päris” mõõk on tehtud vedruterasest, aga Raivo on teinud klubilistele trennimõõgad näiteks soome kelgu jalastestki. Tartu kunstikoolis kunstiliseks kujundajaks õppinud pealik valmistab nii endale kui sõpradele turviseid, kiivreid ja kaitsmeid.
Eestis korraldavad võitlusturniire peamiselt konservatiivsed eksperimentaalarheoloogide ehk taaskehastajate grupid, kellel on väga ranged stiilinõuded.
Raivo räägib, et nende klubi häirivad väga korraldajate esitatud kaitsevarustuse nõuded. Pärnakate klubis kasutatavad praktilised turvised pole aga turniiridel lubatud. Taaskehastajatele on kõige olulisem ajalooline autentsus ja relvade ning kostyymide vastavus arheoloogilistele materjalidele.
“Meie klubi tegeleb võitluse, mitte moe-show’ga,” väidab Raivo. Täisturvis koos raudmõõga ja kilbiga on tohutult raske ning turniiril võitlemisel pidavat väsimusest juba kolmandal minutil surm silme ees olema.
Põhjala võitmatu rahvas
Mõõgavõitlejad esinevad nii eri keskajafestivalidel kui korraldavad isekeskis turniire. Turma rahvas käib vahel võitlemas LARPidel (ingl k Live Action Role Play) ehk rollimängudel, mis on tänapäeval levinud ajaviide noorte seas.
Rollimänguhuvilisi leidub Eestis kyllaga. Raivo käib oma grupiga “larpimas” pigem võitluskogemuse pärast. “Neil mängudel osaleb rohkem rahvast ja kasutada saab strateegilisemaid lahinguplaane,” jutustab ta.
Raivole endale meeldib mängida paganlikke või muinasaegseid tegelasi, ristiryytlid naljalt ikka ei taheta olla, kuna eestlase vimm olevat sees.
Raivo on ise samuti lahingumänge korraldanud. Juba mitu aastat kirjutab ta eepilist romaani põhjalast ja selle rahvast. Romaani lõpp veel ei paista, aga selles loodud maailmas elavad tegelased juba ammu oma elu.
Vaata lisaks: