Vaid viis kuud on jäänud päevani, mil võime pyhitseda eestlaseks olemise 150. aastapäeva. Pyhapäeval, 17. juunil täitub 150 aastat ajalehe Perno Postimees esimese numbri ilmumisest. Selles lehes hakkas postipapa Johann Voldemar Jannsen esimesena maarahvast järjekindlalt kõnetama sõnadega “armas Eesti rahvas”, kirjutas Maalehes Mikk Sarv.
Põlvkonnavahetus toimub umbes kolmekymne aastaga. Nii oleme juba viis põlvkonda maakeelt kõnelev maarahvas, kes kutsub end eestlasteks, oma maad Eestimaaks ning oma keelt eesti keeleks. Ligi kakssada põlvkonda meie esivanemaid enne seda teadsid end olevat maarahvas, kelle asumisala nimeks oli Maa ja keeleks maakeel.
Põgus eestlaseks olemise poolteist sajandit on olnud meile edukas. Juba teist korda selle aja jooksul on meil õnnestunud taastada oma riik, mida tunnustavad teised riigid yle maailma. Nende hulgas on veel yks maarahva riik – Ungari. Erinevalt meist kasutavad ungarlased enda ja oma riigi nimetusena jätkuvalt põlist, sõnast “maa” lähtuvad nimetust “madjar”.
Oma asumisala nimetavad häälikuyhendiga maa veel Tšiili enam kui miljoniline maputše põlisrahvas, mitmed draviidi rahvad Lõuna-Indias, paar tuhat mansi rahva liiget Lääne-Siberis ja hääbunud vadja rahvas meie idapiiri taga. Neil pole paraku oma riigini õnnestunud jõuda, nii nagu veel paljudel rahvastel kogu maailmas.
Vaadates tagasi eestlaseks olemise aastakymnetele, võime märgata, et oma riigi valitsemiseni jõudsime seitsmendal ja kaheksandal kymnendil, minetasime selle yheksandal ja taastasime neljateistkymnendal aastakymnel.
Nyyd, kus viieteistkymnes kymnend on peagi täitumas, tasub mõelda, mida võiksime teha teisiti, et jääda edasi oma maa ja rahva valitsejateks.
Kyllap tasub tõsiselt mõelda meie põlise endanimetuse “maa” taastamisele meie meeles ja keeles. Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnevate põlvkondadega.
Viimase viie põlvkonna vältel eestlaseks olemine on meile palju andnud. Kogu meie riiklik iseolemine on seotud selle nimega, mille saime maarahva keelest ja meelest vaimustunud baltisaksa estofiilidelt.
On loomulik, et nemad meid saksa keele järgi eestlasteks nimetasid ning tänuväärt, et nende vaimustust jagades ka ise end eestlasteks oleme nimetanud.
Siiski on meie oma olemise juured maas, maarahvas ja maakeeles. Sellepärast tasub hakata tähistama 17. juunit maarahva päevana, kus pyhitseme ja teadvustame endale ning teistele oma rahva, keele ja meele sygavat sidet maa, taimede, loomade ning maastikega. Sel päeval tasub korrastada oma kodupaiga pyhi paiku – hiisi, allikaid, kalmeid ning teha head maale. Aega mõelda on.