Paari aasta eest levis uudis, et soome teadlane Kalevi Wiik on kummutanud senise arusaama soome-ugri rahvaste päritolust. Seni oli kujutatud soomeugrilaste suhteid keelepuuna, milles algkeeltest on oksaharudena hargnenud hilisemad keeled. Sinna juurde käis lugu, kuidas meie esivanemad rändasid tuhandeid aastaid tagasi Uuralite kandist läände. Või miks muidu räägitakse suurt osa meie sugulaskeeli kaugel ida pool, arutleb EPLs Maris Makko.
Jääaegade mõju
Kalevi Wiik ja teisedki uurijad kinnitavad nyyd: seda ammust idast läände rändamist pole olnud. Sealt siiapoole on hiljem, suure rahvaste rändamise ajal tõesti liikunud ungarlased, kes jõudsid praeguse Ungari alale 896. aastal m.a.j – aga mitte tuhandeid aastaid e.m.a.
Varasemaid arusaamu võimaldab kummutada geneetika. Võrreldes eri rahvaste geene nende keelte ja kultuuriga, saab teha järeldusi ka kaugete esivanemate liikumisest, suhetest ja keeltevahetusest näiteks seoses jääaegadega. Kalevi Wiik lähtub kolme refuugiumi teooriast, mille järgi muistsed eurooplased rändasid ajavahemikus 16 000–8000 e.m.a vastavalt kliima soojenemisele ja kylmenemisele kolm korda põhja-lõuna suunas edasi-tagasi. Refuugiumideks nimetatakse nende lehvikuna põhja poole suundunud asustusalasid, mille sydamik asus lõunas. Väidetavalt on Euroopas olnud kolm refuugiumi: Ukraina, Balkani ja Ibeeria oma. Neist esimesega on olnud seotud soome-ugri keelte levik, teisega indoeuroopa keeled ning kolmandaga baski keel.
Keeled ikka suguluses
Keeltesuguluse mõttes on Kalevi Wiigi teoorias vähe uut. Keelte yhisjooni on saadud uurida juba sajandeid, neid omavahel võrreldud ja liigitatud. Varem polnud ainult kasutada geneetikat, et seostada keeli rahvastega. Soome-ugri keeled on endist viisi omavahel suguluses, kusjuures rohkem kui sõnavara, mida palju mujalt laenatakse, annab sellest märku grammatiline sarnasus. Näiteks on meil palju käändeid (ungari keeles kuni 25), puudub grammatiline sugu, liidete abil moodustatakse pikki sõnu jms.
Kyll aga ei kujutata enam keelte suhteid hargneva puuna, vaid nn isoglosside või ringidena, mis yksteisega erineval määral kattuvad. Seosed võivad olla kujunenud ka muudmoodi ja keeled pole levinud ainult koos oma rahvaga. Oluline on olnud ka keelevahetus: nagu hiljem ladina, alamsaksa, vene ja inglise keel, on rahvastevahelisi keeli kasutatud varemgi. Ainult soome-ugri hiilgeaeg oli väga kauges minevikus – meie keele eelkäijat võisid yhise lingua franca’na omavahel kasutada mammutikytid.
Tänapäevaks on saanud Euroopas valdavaks indoeuroopa keeled, mis levisid seoses põllumajanduse arenguga ja mida kõneleb 96% praegusi eurooplasi. Baski keele kõnelejaid on seevastu jäänud kõigest 600 000.
Nii saab mõistetavaks, miks meile välimuselt ja geenidelt lähedased lätlased räägivad hoopis indoeuroopa keelt, aga geneetiliselt kauged põhjasaamid meie sugulaskeelt. Seejuures saab põhjasaame geneetiliselt seostada hoopis baskidega.