25. sydakuud esines advokaat Ivo Mahhov Härjapea Koja õhtul ettekandega, milles käsitles maarahva vana õigust. Ivo Mahhovi sulest on ilmunud ka artikkel kirjastuse Avita kavadnatud uuest yhiskonnaõpetuse õpikust.
“Veame kihla, et täna on tunnikontroll!”
“Mille peale?”
“Jäätise peale söögivahetunnil!”
“Nõus, lööme käed.”
Selles kihlveos on muinasajast tänapäeva jõudnud meie esivanemate arusaamised õigusest. Muistsel maarahval olid omad kombed, kuidas valitseda maad, mõista kohut, sõlmida lepinguid, jagada ja pärida vara. Neid iidse tavaõiguse jälgi kanname me endaga tänases päevas edasi, eelkõige just oma keeles ja kommetes.
“Kihlad” tähendasidki maarahva õiguses eelkõige lepingut. Kihlumise, st muistse lepingu läbi, toimus näiteks abiellumine. Kõige tähtsamad haldusyksused, kihelkonnad, tekkisid kylakondade vabatahtliku yhinemise tagajärjel.
Nagu me näeme ka toodud kihlveonäites, tuli selleks, et olulised lepingud ehk kihlad kehtiksid, need millegagi tagada. Nii, nagu me teeme abiellumisel pulmakingitusi täna, tagati ka muistne kihlumine andidega. Kingitusi tehti yksteisele, aga ei unustatud yhtlasi, et oleme looduse osa, ja and jäeti ka ohvrikivile.
Sõna “võlg” on eesti keeles väga yrgne ja pärit ajast, mil meie esivanemad Läänemere ääres veel ei elanudki. Ka võlg tagati - pandiga. Pantida võidi mingi asi, oma majapidamine, aga pärast võõramaiste vallutajate tulekut ka iseennast võlaorjusesse.
Sõna “laen” on meie keelde tulnud hiljem kui “võlg”, umbes meie ajaarvamise alguses, ning pärineb germaani keeltest. Selle sõna meie keelde tuleku aeg ja päritolu kinnitavad, et meie esivanemad olid juba siis osa Euroopast. Ning loomulikult pidi meie arusaamine õigusest paljuski haakuma mujal valitsenuga, seda eriti kaubalis-rahalistes suhetes.
Osteti ja myydi muinasajal vallasasju, nagu põllumajandussaadusi, käsitöötooteid, ehteid, relvi. Kinnisvara, milleks oli talu, tsiviilkäibes ei olnud. Talumajapidamine läks pärimise teel põlvest põlve edasi sama pere liikmetele.
Metsad, põllud ja niidud kuulusid tavaliselt mitte talule, vaid terve kyla juurde. Siiski olid 13.sajandi alguseks tekkinud juba ka eraldiseisvad majapidamised, mis isalt pojale yle läksid. Sõna “mõis” pole meile tulnud mitte koos saksa mõisnikega, vaid tähendas juba varem “mo-isa” kohta. Nii on Taani hindamise raamatus 1219-1220. aastatel yles märgitud ka Mõisakyla praeguses Kiili vallas. Arvatavasti tähendaski sõna mõis kohta, mis varem on kuulunud “mu isale”. Tavaliselt paiknes see kylast väljas kusagil eraldi kõrvalisemas kohas.
Talupere oligi keskne majandusyksus, kus yhe pereisa korralduse ja võimu all võis elada koos suur pere mitme põlvkonnaga. Kui poegi oli palju, võis talukoha kõrvale tekkida uusi talupidamisi. Ka sõjakäikudelt kaasa toodud vangidele võidi anda ylestöötamiseks vabu maid äärealadel. Nii tekkisid kylade kõrvale kylaveered. Tänapäevagi Eesti kaardil võib näha sadu kohanimesid lõpuga “-vere” nagu Rakvere, Paunvere, Palivere, Kallavere jne jne. Tegemist ei ole “veriste” kohtadega, vaid just muistse sõna “-veere” lyhenenud vormiga!
Eesti pärimisõiguses on läbi aegade kuni tänaseni välja kehtinud põhimõte, et pärand tuleb vastu võtta. Sellega antakse eelis kohalolevale sugulasele. Paljudes teistes riikides see nii ei ole – kõiki kustahes olemas olevaid sugulasi võidakse automaatselt pärijaks lugeda. Meil aga nagu muiste, jääb ka tänapäeval pärijate hulgast välja see, kes on oma sideme perega kaotanud ja seetõttu pärandist midagi ei tea. Sõnad “pere” ja “pärimine” tulenevadki vanast kuid tänapäevalgi kasutatavast sõnast “pera” või “pära” – millegi või kellegi, antud juhul perekonnapeast, järgi jäänu, ots.
Karistusõiguses valitses meil algselt, nagu mujalgi maailmas, taliooni e kättemaksu põhimõte – “silma silma, hammas hamba vastu”. Kurjategijale võis vastata samaga, mida too ise toime oli pannud. Isikuvastase kuriteo eest karistas mitte avalik võim, vaid see inimene ise, kes kuriteo läbi kannatada sai. Näiteks lubas veritasu põhimõte tapetu sugulastel surmata ka mõrtsuka enda.
Aja jooksul siiski, koos kaubalis-rahaliste suhete arenguga, paljud syyteod hinnati. Sai võimalikuks teo tagajärgede hyvitamine rahas, kättemaks jäi tahaplaanile. Tapmise korral võis tapjat päästa põgenemine pelgupaika, kus ta oli puutumatu. Tallinna linnaosa Pelgulinna nimetuse juured võivad ulatuda just sellesse kombestikku.
Kuigi ristisõdijate sissetungi ajaks 13. sajandi alguses polnud meie alal veel välja kujunenud yhtset riiki, oli meie esivanematel ettekujutus yhiskonna riiklikust korraldusest juba olemas. Nii olid just piiriäärsed kihelkonnad yhinenud suuremateks maakondadeks, kuna pidi organiseeruma võõramaiste sissetungide vastu. Meie naabrid nimetavad tervet meie riiki tänapäevalgi selle muinasaegse maakonna järgi, mis neile oli lähim. Lätlaste jaoks on meie maa Lõuna-Eestis asunud Ugandi järgi “Igaunija” ning soomlastele Viru maakonna järgi “Viro”.
Maakondadest väiksemad yhikud olid loomulikul teel, kylakondade yhinemise läbi tekkinud kihelkonnad. Paljud muistsed kihelkonnapiirid on tänapäevani säilinud kirikukihelkondade piiridena. Nimelt oli meie alade ristiusustamise ajal tavaline, et kirik pystitati muinaskihelkonna keskusse. Et tõrjuda eemale endisi loodusjumalad ning sundida inimesi kirikusse tulema, rajatigi see teinekord hävitatud pyha hiie kohale.
Kuna kord aastas said nõupidamisel kokku kõikide maakondade ja kihelkondade esindajad, võib tinglikult rääkida ka juba konföderatsiooni, riikide liidu algetest. See muistne kokkusaamiskoht, seega meie maa mõtteline keskpunkt, oli Raikkyla tänase Rapla lähedal.
Seda, et selline liit tõepoolest toimis, tõendavad vanad kroonikad. Sealt teame, et veel enne ristiryytlite tulekut oli perioode, kus meie alad olid vallutatud ja maksustatud slaavi hõimude poolt. Siiski õnnestus “tšuudidel” kokku koguda oma malev ning maa vabaks võidelda. Meist idapoolste rahvaste suus kuni Hiinani välja olid tšuudideks kõiki soome-ugri hõimud, kes elasid Peipsi järve ymbruses alates Läänemerest kuni Novgorodini välja. Nondest aegadest on Peipsi järve nimetus vene keeles veel tänapäevalgi tšuudi järv - “Tšudskoje ozero”.
Tähtsaimad otsused võeti vastu kihelkonna “kärajatel” – avalikel koosolekutel, kus rahvas häälekalt oma arvamust sai avaldada. Kärajatel valiti ka vanemad, otsustati sõja ja rahu kysimusi, linnuste ehitamine. Karistati ka syydlasi avaliku iseloomuga syytegude eest nagu näiteks reetmine.
Nii rahvakoosolekutel kui ka muude otsuste tegemisel pyyti ära arvata loodusjumalate soovi. See, kumma jalaga astus hobune yle mahapandud oda või kummale kyljele langes tapetud ohvriloom, võis otsustada kysimuse yhele või teisele poole.
Yhiskond tervikuna oli varanduslikult ja õiguslikult kihistunud. Vanemad kyll valiti rahvakoosolekutel, kuid esines ka sugukondliku, päritava võimu ilminguid. Nii asus eestlaste vanema Lembitu langemisel 1217. aasta Madisepäeva lahingus tema kohale ta vend, kelle nimi arvatakse olevat Õnnepäev. Nii kroonikad kui ka aardeleiud kinnitavad, et olemas oli paremal majanduslikul järjel jõukam kiht. Nende isiklikud õigused ilmselt siiski ei erinenud oluliselt tavaliste vabade meeste ja naiste omadest. Õigused puudusid vangidel, kes olid kaasa toodud sõjaretkedelt.
Muinasaja õigus tervikuna ei olnud mitte range kirjapandud õigus, vaid kogum tavadest ja kommetest. Nagu nägime, tasub teinekord mõtiskleda meie tänapäevaste kommete ja keelepruugi yle. Yllatusega võime eneses ja enese ymber avastada tuhandete aastate vanuse pärandi.
29.01.2007
Ivo Mahhov
Artikkel on avaldatud Maavalla Koja kodulehel kirjastuse Avita ja autri loal.