Valsi Aile, kodanigupäävä avvumärgi saanu kaitsõliitlanõ ja võro keele oppaja: või jo ümbre hulki, a juurõ piät sul iks olõma.
Kodanigupäävä avvumärgist om mul hää miil õks, õnnõ 17 Eesti inemist tuu jo timahava saigi. Jo sis löüti, et olõ pikkä aigu hääd tüüd tennü. A tuu tege kah häädmiilt, et teno toolõ avvumärgile saava tähtsämbäs ka mi kandi kodotütride ja perimüskultuuri-huviliidsi latsi tegemise.
Kiroda veidü hindäst ja umist tegemiisist. Ma olõ peri Põlva küle alt Himmastõst. Päält ümbre ilma hulkmist elä parhilla Rosma külän. Päält Põlva keskkooli lätsi Viländi kultuurikuuli klubitüüd opma.
Päält tuud olõ kõik aig latsiga tüütänü. Ku kooli lõpõti, tulli 1990. aastagal õkva Põlvahe tagasi. Tüüti neli aastat Põlva kultuurikeskusõn ja sõs lätsi tüüle nuursuukeskusõhe. Uma latsõ sai nii, et üte kultuurikeskusõn tüütämise aigu ja tõsõ nuursuukeskusõ aol.
Katstõist aastat juhtsõ latsi folklooriandsamblit Päevapaiste, 1990. aasta keväjäst. Kävemi esiki neli kõrda Baltica festivaalil är ja Sakala keskusõ püüne pääle jõudsõmi kah.
Sõs tull’ elon muutus. Lätsi 1999. aasta sügüse kaitsõliitu tüüle ja es olõ inämb aigu ja võimalust folklooriga tegeldä. Rahvakultuur jäi süämepõhja umma aigu uutma. Perämädse katõssa aastat olõ leibä tiinnü Kaitsõliidu Põlva malõvan.
2000. aastal tekkü võimalus edesi opmisõs Tarto ülikooli oppajidõ seminärin. Nüüt olõ diplomiga klassioppaja. Koolioppajas minekist es tulõ tuukõrd midägi vällä, kuigi tahtmist oll’. Sügüse lätsi jälki ülikuuli, seokõrd magistrantuuri, et saia võro keele ja kultuuri oppajas.
Tüü kaitsõliidun oll’ edimädsel aastal iks peris hull. Rassõ oll’ neli-viis päivä perre mant kotost är olla, et võõridõ latsiga mõtsan laagrit tetä.
A inemine harinõs kõgõga är. Nüüt olõ peris rahul, tüü om põnnõv ja and võimalust oppi ni ummi mõttit teos tetä. Om võimalust ka umma aigu säädi nii kuis vaia.
Uma latsõ omma kah kodotütre ja tahtva kõkkõ üten tetä. Alostusõn käve nä üten vasta tahtmist, a nüüt olõ-i inämb sundust vaia. Vanõmb tütär Lisete avitas minno joba laagridõ tegemise man ja muial üritüisil. Tä om kodotütär olnu kuus aastat. Betti om olnu hää ja kõrralik kodotütär kolm aastat. Tä võtt sõsarast näüdüst.
Mino tüü omgi maakunna kodotütride tegemiisi kõrraldaminõ. Latsõ tahtva kõkkõ tetä ja egäl puul üten lüvvä, ku õnnõ lövvüs hää süämegä juhtõ, kes viits umma kallist aigu naidõ jaos raisada. Mi nuurijuhi omma kulladsõ inemise, kes tegevä taad tüüd umast aost ja priist tahtmisõst. Ega taa tüü olõ-i lihtsä, tetäs jo kõikõ uma päämädse tüü ja perre kõrvalt.
No om Põlva maakunnan 15 kodotütride rühmä, kokko 285 last. Latsi jaos om taa asi peris ilma rahalda. Mi kandin om elo peris rassõ ja vahel om nii, et kokku hoitas iks latsi päält.
Kodotütre om esämaalidsõ maiguga skaudiorganisatsioon. Sõandus olõ-i mi tsiht. Tahami, et latsõ saasi umma vapa aigu häste ja häie mõttidõga säädi.
Ma arva, et nii esämaalinõ kasvatus ku ka rahvuskultuur ja perimüs, ummi juuri otsminõ – taa kõik om väega tihtsäle umavaihõl köüdet. Ma valta süänd taa peräst, et mu käe all olnu latsõ iks piäsi umast kodokotussõst ja Eesti rahvast. Suurõn ilman või jo ümbre hulki, a juurõ piät sul iks olõma.
Taa süämevalu peräst olõgi ma iks olnu Glaseri Maajalõ abis maakunna latsi folkloorilaagri vankri vidämise man. Ma tahtnu, et latsõ iks mõistnu võro kiilt ja tundnu umakandi kultuuri. Võro keele oppaminõ Himmastõ algkoolin om kah taa sama as’a peräst ette võet, oppa joba ütesä aastat. Põradsõ latsõ omma mu käe all jo neläs aasta. Opva edimädsest klassist pääle.