Kui hästi ja ausalt mõelda, siis on talvine pööripäev meie kui põhjamaalaste jaoks aasta kõige võimsam aeg. Tallinnas elades sain ma sellest aru ainult teoreetiliselt, aga nyyd vilsandlasena kogen seda täiel rinnal.
Vaevalt on kell yheksa hommikul hakanud õues valgeks minema, aga juba on tunne, et ongi õhtu käes.
Hommikul ärkan, kuulan raadiost, et kõik on halvasti, panen ruttu raadio kinni, lähen õue ja näen, et kõik on hästi. Jõuan õues ära nösserdada oma maainimese toimetused – solk, puud, vesi ... , siis teen saarevahina väikese ringkäigu mööda saart, jõuan koju tagasi ja kell kaks päeval ongi juba hämar, aeg tuppa minna. Kell neli on praktiliselt pime ja kell viis on tähed taevas. Ja niimoodi on see aeg jaanipäevast saati aina pimeduse poole kiskunud.
Samamoodi ka kõik see, mis on sinu sees, hakkab lõpuks väsima. Hommikul on raskem tõusta ja õhtul kipud varem voodi. Tasapisi hakkad tajuma, et oled ikkagi yks osa loodusest. Nii nagu puudes jäävad mahlad korraks seisma, nii ka sinu sees. Ja siis loed päevi ja ootad pööripäeva, jõuluaega. Ei ootagi kingitusi, ei ootagi hapukapsaid, vaid ootad suurt muutust looduses. Ootad, et valgus võidaks pimeduse.
Nii nagu päev hakkab sammhaaval pikenema, nii hakkab ka sinu sees tagasi tulema tegutsemistahe, tulevad uued ootused ja lootused. Ootad kyll talvelt veel ilusat hingeylendavat lund, aga tead, et varsti on jälle kevad. Siis on suvi. Siis on sygis. Siis on jälle talv. Siis jälle kevad.
Mul on 20 aasta pikkune Tallinnas elamise kogemus ja kui keegi kysiks, mis on suurim võit nyyd maale kolides, siis vastus on kohe valmis: ma sain tagasi aastaajad – nii nagu lapsepõlves oli see kõik veel olemas ja tähendas väga palju.
Linnas ei pane seda niimoodi tähele, linnas on lihtsalt yhel hetkel vaja soojemalt riidesse panna ja siis jälle yhel hetkel tuleb kapist yles otsida õhemad riided, aga siin maal sa näed iga päev looduse muutumist enese ymber ja muutud koos temaga.
Yle pika aja ootan ma tõeliselt jõuluaega, paljude kyynaldega õhtut läheneva valguse tervituseks. Mis teeb muidugi väikesaare jõulupeo eriliseks, on see, et sa ei tea, kas need, keda sa kylla ootad, saavad yle mere kohale. Kui meri ytleb, et pidutsed seekord yksi, siis nii see ka on. Tormiga võib veel hakkama saada, aga kui meri servadest jäässe läheb, siis on mokas.