LOODUSLIKUD PYHAPAIGAD. VÄÄRTUSED JA KAITSE.
VÄLJAVÕTTEID
Rein Einasto, paevana
Ahto Kaasik ja Heiki Valk on koostatud-toimetatud ja Pille Niine kaunilt kujundatud kogumik LOODUSLIKUD PYHAPAIGAD. VÄÄRTUSED JA KAITSE (Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised 36) on loodud kolm aastat tagasi 6. novembril autoõnnetuses Tallinn-Tartu maanteel traagiliselt hukkunud Muinsuskaitseameti peadirektor Agne Trummalit mälestades ja tema mälestuseks.
H. Valk: „Raamatu lähtekohaks on 2005. aasta 17. märtsil Rahvusraamatukogus Maavalla Koja eestvõtmisel toimunud konverentsi Eesti ajaloolised looduslikud pyhapaigad eile, täna, homme ettekanded“. See erakordne teos on ideelise lähtetekstina yhtmoodi vajalik nii looduse- kui kultuuriinimesele pärandkultuuri aegumatute pysiväärtuste mõistmiseks, kaitseks ja hoidmiseks. Väikese trykiarvu tõttu ei ole seda raamatut kahjuks vabamyygil, ja kui olekski, poleks seda jätkunud kõigile soovijaile. Seepärast lubatagu seda bibliograafilist haruldust tutvustades teha sellest pikemaid väljavõtteid.
Heiki Valk kirjutab saatesõnas: „See raamat kõneleb Eesti looduslikest pyhapaikadest – hiiekohtadest, pyhapuudest, ohvrikividest ja allikatest. Samuti nende olukorrast ja tähendusest meie kultuuri- ja identiteediruumis nii minevikus kui ka kaasajal.
Ehkki looduslikke pyhakohti võib pidada siinse põliskultuuri lahutamatuks osaks, on nende järkjärguline taandumine elavast kultuuripildist alanud ammu. Paljud neist hävitati võõraste isandate käsul juba mõisaajal; veelgi tõsisemat mõju avaldasid aga 19. sajandil toimunud suured muutused maarahva väärtushinnangutes ja võõrdumine vanadest tõekspidamistest. Arvukatele pyhapaikadele said nyyd saatuslikuks talunikest põllumehed, sageli ymberasujatest uusasukad – tavalised inimesed, kelle jaoks oli esmatähtis maast saadav tulu. Eelkõige majanduslikult mõtlevaid inimesi on leidunud läbi aegade. Suur hulk pyhapaiku hävis ka 20. sajandi teisel poolel maaparanduste jaehitustööde tagajärjel ning kahjuks on pyhakohad vahel praegugi vaid takistuseks äriprojektide teostamisel.
Paljud looduslikud pyhapaigad ei ole aga hävinud, vaid on lihtsalt unustusse langenud [...].
Vastukaaluks linnastumisele ja tänapäevasele rahamaailmale on yhiskonnas selgesti olemas teistsugused – loodust, keskkonda ja traditsioone toetavad väärtushinnangud. Ehkki mitte enam samal viisil kui sajandite eest, vajatakse pyhakohti ning teadmist nende kohta ka praegu. Inimesi, kelle jaoks on tähtis side looduse ja minevikuga, leidub yhtviisi nii maal kui linnas.
Tuleb tõdeda, et riiklikul tasandil on looduslike pyhapaikadega seotud probleemid jäänud kõrvaliseks yhtviisi nii loodus- kui ka muinsuskaitse seisukohast. Seda mitte ainult nõukogude aja vältel, vaid Eesti omariikluse aegadelgi.“
Maavalla koja algatusel loodi Kultuuriministeeriumi juurde Eesti looduslike pyhapaikade riiklikku programmi ettevalmistav tööryhm. H. Valk jätkab: „Seda ryhma juhtis Muinsuskaitseameti noor peadirektor Agne Trummal, keda iseloomustas yhest kyljest asjalikkus ja keskendumisvõime, teiselt poolt aga suur inimlik soojus ning soov ja võime mõista kõiki osapooli. Ja lisaks teadmine, et muinsuskaitse peaks hõlmama mitte ainult materiaalsete mälestiste, vaid ka vaimse pärandi ja kultuuritraditsioonide kaitsmist.“
Agne Trummal rõhutas konverentsi avasõnas: „Meie yhiskond põhineb ja tugineb traditsioonidel: kommete, tavade,ja rituaalide võrgustikul. See raamistik, milles toimime, tekitab meis uhkustunnet, paneb meid tundma end kindlalt ja turvaliselt, tajuma, et oleme omade keskel. See võrgustik algab kommetest , mida järgitakse pereringis, laienedes sellele, mis toimub lähemas kogukonnas. On rituaale, mida viivad läbi riigid, on päevi, mida tähistatakse ja tähtsustatakse riiklikul tasandil. Kui mõelda ainuyksi sellele, kui uhkelt võime öelda: meil on kombeks, et ...
Kommete ja traditsioonide säilimine sattub tavaliselt löögi alla, kui yhiskond elab läbi tormilisi arenguetappe. Nii on ka meil Eestis ysna värskelt selja taha jäänud 1990. aastad. Sellisel perioodil iseloomustab yhiskonda yldiselt materialism, pragmatism, kyynilisus, džungliseadused. Ja sellistel aegadel on alati pärand kõikides oma vormides väga ohustatud. On ohustatud traditsioonide järjepidevus, kombestike säilimine ning elujõulisena pysimine. Ja kahtlemata eriti vaimne kultuuripärand, [..].
Ja tuleb tunnistada, et objektide kaitse on väga raske, kui on kadunud traditsioonid ja lugupidamine. Vana teadmist, et nii ei tehta, ei tekita ega reguleeri ei Vabariigi Valitsuse määrustega ega Riigikogu poolt vastu võetud seadustega. [...]
Arvan, et praegu on kyllaltki yksmeelselt suudetud (hiite) programmi raames sätestada järgmised võimalikud tegevused, mis on vajalikud looduslike ajalooliste pyhapaikade teadvustemiseks, säilitamiseks, kaitseks, väärtustamiseks:
1. andmete kogumine, kõikide olemasolevate ja seni tuvastamata andmebaaside kokkupanek;
2. neist andmetesttulenevateobjektide tuvastamine või lokaliseerimine maastikul, kaartide loomine;
3. töö avalikkuse ja omavalitsustega, et taas tekitada loomulikku reaktsiooni inimestes: nii ei tehta;
4. kindlasti ka kogutud andmeteja infopanga teaduslik analyys, mis võiks päädida suurejoonelise
kogumiku väljaandmisega ajaloolistest pyhapaikadest Eestis läbi aegade.
Leian,et kõik need punktid on hea tahte ja finantside olemasolul täiesti teostatavad. [...] Eespool loetletud eesmärkide saavutamiseks on esmalt hädavajalik kõigi teemaga tegelevate osapoolte koostöö, kõigi poolte hea tahe ja vastastikune arusaamine.“
Ahto Kaasik kirjutab oma põhjalikus, yksikasjalikult pyhapaikade tyype ja kaitset käsitleva tervikliku ylevaate sissejuhatuses: „Ajaloolised looduslikud pyhapaigad on põlisrahva pärand- kultuuris sygavalt tähenduslik nähtus. Pärandkultuur on aga eesti kultuuri osa ja moodustab yhtlasi selle aluse. Hiied, pyhad allikad, kivid ja teised ajaloolisedlooduslikud pyhapaigad seovad meie kui põlisrahva ajaloolist mälu, kohapärimust, pärimuslikke tavasid, uskumusi, loodushoidlikke väärtushinnanguid. Samuti hoiavad ja taasloovad need paigad kogukonna põlvkondadevahelist yhtsustunnet.
Kaasaegses eesti kultuuris on sõna „hiis“ saanud märgiks, mis tähistab sygavat ja põlist pyhadust. Nii ehk teisiti kuuluvad hiied jt ajaloolised looduslikud pyhapaigad lahutamatult põlisrahvaks ja eestlaseks olemise juurde, meie identiteeti. Seega on ajaloolised looduslikud pyhapaigad mitmetähenduslikud mälestised, milles on põimunud nii vaimse kui asise kultuuri ja looduse minevikulised ning olevikulised väärtused.
Yleilmastumise surve rahvuskultuurile ja rahvuslikule identiteedile suunab yha enam otsima tähenduslikke seoseid enese ja oma põliskultuuri pysiväärtuste vahel. Pyhapaikade hea käekäik on kahtlemata meie rahvuslik yhishuvi, mida toetavad rahvusvahelised dokumendid, nagu näiteks UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon. [...]
Pyha mõiste on pärimuskultuuri ja pärandmaastiku lahutamatu osa. Põllud, niidud, karjamaad, kiigeplatsid, kalmed, hiied ja teised looduslikud pyhapaigad moodustavad terviklikus pärand-maastikus mustri, mis kordub talust tallu ja kylast kylla. Pyha ja argise korrapärane seos tagab rahva jätkusuutliku elulõime ajas ja ruumis. [...]
Ajaloolist looduslikku pyhapaika eristab mistahes muust paigast maastikul vaimne pärand – paljude põlvkondade loominguna syndinud ja arenenud vaimne ruum, mis muudab pyhapaiga meie jaoks eriliseks ja väärtuslikuks. [...]
Looduslikud pyhapaigad hõlmavad looduslikke, kultuurilisi ja yhiskondlikke väärtusi. Kultuurilised väärtused jagunevad asisteks (materiaalseteks) ja vaimseteks, yhiskondlikud väärtused aga usulisteks (religioosseteks), piirkondlikeks (regionaalseteks) ja kosutavateks (rekreatiivseteks).“
Aare Kasemets käsitleb oma ulatuslikus artiklis pyhapaikade teemat õigusloome ja omakultuuri seostes, riigi arengukavade ja seaduste rakendamise jätkusuutlikkuse eeldusi analyysides. Alustuseks ta kirjutab: „Eesti esimene hiitekonverents ja looduslike pyhapaikade arengukava algatus on isemoodi imed meie maa põlisrahva ajaloos. Aeg näitab, kas tõesti tekib ajalooline võimalus vana loodushoidliku tavaõiguse ja noore tõlkekultuuril kasvanud riigiõiguse lepituseks. [...]
Eesti Vabariigi põhiseaduses ja kultuuripoliitika alustes on rahva kultuuripärandi teadvustamine ning järeltulevailepõlvedele hoidmine yks tuumikteemasid. Eesti riigi kultuuripoliitikapõhialused lubavad, et riik „pöörab erilist tähelepanu teatud piirkondadele omaste ainulaadsete, eriti aga kadumisohus olevate kultuurinähtuste säilitamisele.“ [...]
Yksikseadusi uurides näeme, et Muinsuskaitseseaduse, Looduskaitseseaduse, Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissysteemi seaduse ja Planeerimisseaduse paragrahvides on loodus- ning kultuuripärandiõigusliku kaitse võimalused olemas, kuid sellele vaatamataon viimasel viiel aastalkahjustatud mitmeid looduslikke pyhapaiku ja teadlikult või teadmatult rikutud põlisrahva pärimuskultuurileolulist tavaõigust (nt Palukyla hiiemägi, Rosma ristimännik, Panga hiis jt). [...]
Nõnda on põlisrahva kultuuri- ja looduspärandi hoidmine kindlasti nii kultuuri-, haridus-, keskkonna-,sotsiaal- kui ka õiguspoliitika arendusteema.“
Autor tsiteerib Hando Runnelit: „Paljudele on kultuur mingi vaimne toodang,mida kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud siis raamatute, teatri või televisioonikaudu rahvamassidele lahkesti pakuvad. Ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, see on vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal oma kodus on.“ [...].
A. Kasemets jätkab õigusloome ja omakultuuri valdkonnas: „Eesti on riik. Meie esivanemad jõudsid vähestena maailmas oma riigi loomiseni ja meie peaksime rahvana paremini teostama oma põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi, sh arendama riiki, mis peabtagama eesti rahvuseja kultuuri säilimise läbi aegade.
Eesti õiguspoliitikas ja iseäranis kultuuri-, keskkonna-, ja hariduspoliitikasvõiks tunduvalt rohkem kasutada selliseid põliskultuuri kapitale, nagu eestlaste õiglustunne, õpi- ja yhistegevushuvi, side esivanemate mälestuse, kodu ja loodusega. Kui kirjutatud õigus pole kooskõlasrahva ootuste, teadlikkuse, võimaluste ning arusaamaga õiglusest, siis ei kodune seadused rahva väärtushoiakutes ning käitumises, sest tavaõigus ja riigiõigus töötavad yksteisele vastu.
See on riigifilosoofiline rahva omakultuuri, inimõigusi ning demokraatia olemust lõimiv teema, sest iga rahva riiklikul iseseisvusel on nii kultuurilise, poliitilise, õigusliku, sotsiaalse kui majandusliku iseseisvuse mõõde.“
Ylaltoodud mõttekatked vaid raamatu neljast esimesest loost peaks sisukorra terviklikkust silmas pidades piisava selgusega esile tooma selle kogumiku erilise kultuuriloolise asendi. Raamatu oluliseks lisaväärtuseks on viidatud allikate ulatus ja põhjalikkus ning lisas toodud looduslike pyhapaikade valdkonna arengukava 2008-2012. Esitatu on tõsine väljakutse Vabariigi valitsusele, Riigikogule, mitmele ministeeriumile ja kohalikele omavalitsustele, koondamaks võimu ja vaimu esindajaid esitatud arengukava elluviimiseks majandusraskuste kiuste. Raamat vajab tingimata suure trykiarvuga kordustrykki.
Artikli pdf fail
Ilmus ajakirjas Keskkonnatehnika nr 8 2008