Eelmise aasta lõikuskuul Tallinnas toimunud öölaulupeol elas enam kui sada tuhat inimest kaasa Tõnis Mäe esituses kõlanud palvele: “Looja, hoia hiiepuid, sest ladvad neil längu on maas!”. Hiiepuu nagu ka hiis on meie rahva jaoks vaimne märk, millesse on kätketud eriline pyhadus. Teatud mõttes kehastab hiiepuu eestlast ennast. Kui õpime tundma hiiepuid, saame midagi olulist teada ka enda kohta, kirjutas Ahto Kaasik ajakirja Maakodu lehekuu numbris.
Tavaliselt märgatakse yksikuid suuri hiiepuid, mis on jäänud lagedale väljale. Näiteks Märjamaa kihelkonna Sipa kylas kasvav hiiepärn paistab silma juba kaugelt. Hiieks aga peetakse tavaliselt vana tammikut nagu näiteks seda on Mihkli hiietammik. Tegelikult on lugu palju mitmekesisem.
Leidub hiiekuusikuid, -männikuid ja -kaasikuid, samuti hiieleppi, -pärni, -jalakaid, -pihlakaid, -remmelgaid, -kadakaid jt hiiepuuliike. Võnnu kihelkonna Koke kylas kasvab lausa looduskaitsealustest kynnapuudest koosnev Kiigeoru hiiesalu. Sellise mitmekesisuse põhjuseks on, et hiie pinnast sirguv iga puu ja põõsas on pyha ja puutumatu. Erinevatel kasvukohtadel on aga erinevad kooslused.
Kuna pyhaduse allikaks on hiie pind, peetakse pyhaks ka puid, mis kasvavad vana hiiemetsa asemele. Yldjuhul kehtib see samuti yksikute hiiepuude kohta. Kui uurida nendega seotud pärimust, selgub tavaliselt, et tegemist on vana hiie viimase puuga. Enamus meie hiisi on aga hetkel hoopis lagedad.
1990. aastate alguses maaylikooli korraldatud uuringu kohaselt usub kolm neljandikku Lõuna-Eesti maainimestest, et puul on hing. Põlise arusaama kohaselt on iga puu hingestatud, kuid hiiepuudes peitub eriline vägi, mis nad pyhaks ja puutumatuks muudab. Hiiepuudes elavad haldjad, metsa-emad-isad ja mõnikord isegi jumalad. Näiteks Mahu kihelkonna Tammealuse viimasel hiietammel olevat olnud kaitseks aed ymber, sest seal elas vanade eestlaste jumal.
Hiiepuid on peetud eriliselt elusateks. Aegajalt võivad nad paigast teise rännata ja nende vigastamisel hakkab verd voolama. Hiiepuud võivad ka kõnelda ja anda inimestele nõu. Ja eelkõige hiiepuud kuulavad inimeste palveid ja muresid. Kuid hiiepuu võib ka valu pärast häält teha. Rahvasuu kõneleb, et Kadikyla tamm karjunud peale mahasaagimist kaks päeva. Assikvere kyla hiiemänd on aga oma maharaiutud kaaslast taga nutnud:
See on minu isa aia taga kohe, Veiksra talu maal sii iite mänd. Kerik on sial iite mä otsan. Seda kohta kutsutakse praegu iite kalme. Mitte yks võsu ei ole sial iite pial muudku yks mänd. Sial oli kaks mändi, nyyd tõine on alles aga tõine on ära raiutud. See mis alles on, kyll see undas ja kisendas tõist taga, tämä nõnnagu inimene: "Uu uu,uu uu." Seda ma olen ise kuulnud. Muudku võttis aga yhte viisi. Vagane õhta oli aga tämä uutas ja kisendas nõnna et. Aga sel mehel õli pärast õnnetus, kes männi raius. Alati kedagi sai otsa. Mineva aasta veelgi põlli 12 lammast ja karja laadad, kõik põllid ärä. Nyyd tõist ei tohi puutu, muidu tuleb äda ja õnnetus. See mänd on sadandid aastaid vana, kuivab juba ladvast. (Kodavere 1941)
Hiiepuud, olgu ta noor või vana, elus või kuivanud, ei või mingil moel vigastada. Isegi peale murdumist tuleb ta rahule jätta. Teda ei saeta, talt ei murta oksi ja teda ei viida minema. Tuleb rõhutada, et ka vana hiiepuu ymber kasvavaid noori puid ei puututa. Ja seda mitte yksnes karistuse hirmust. Yle-eelmise aasta lõpus saeti maha noored puud, mis ymbritsesid Muhumaal Võlla hiietamme kuivanud tyve. Tuulte meelevalda jäetud vana hiiepuu murdus nädala pärast. Nädalapäevad hiljem syttis hiiele lähim elumaja.
Rahvapärimus jutustab sageli, et inimesed on pyha puu ees kummardanud. Teateid on sellestki, et austuse märgiks paljastati pea. Hiiepuu juurde on mindud ja minnakse praegugi palvetama, ande viima ja mõnikord ravima. Hiiepuu kosutab ja lohutab ning hajutab tusad.
Lõuna-Eesti naiste yhendus tuli eelmisel kevadel välja kauni algatusega: minna emadepäeval oma ema, vanaema ja vaaremaga lähima hiiepuu juurde ja siduda selle kylge yheskoos pael. Yks lõngajupp või ise punutud pael sõlmib sideme inimese ja pyha paiga ning põlvkondade vahel.
Eesti põliselmas on hiiepuud peetud inimese sarnaseks. Ta võib liikuda, kõnelda, nõu anda, tavadest yleastujat karistada, ta tunneb valu ja tal on hing. Sajanditevanuseks elav puu ammutab endasse pyhast paigast väge ja tarkust, mida meilegi jagada. Võibolla pärineb sealt ka meie tarkus end metsa- ja puuderahvaks pidada.
Hiiesõnastiku järgmises loos tuleb juttu pyhadest nii otseses kui kaudses tähenduses. Hiide on kogunetud teatud pyhadel. Hiit ennast võiks pidada aga vaat et pyhaduse kehastuseks.
Kuva:
Hiis pole sugugi alati tammik. Tartumaal Võnnu kihelkonna Koke kylas asuvas Kiigeoru hiiesalus annavad tooni iidsed kynnapuud. Haruldane kynnapuu kuulub liigina Eestis looduskaitse alla, kuid Kiigeoru kynnapuud on looduskaitse alla võetud ka saluna. Muidugi kasvab siin igasugu muid hiiepuid ja –põõsaid: kaski, pihlakaid, kuuski jm.
Kuigi asulatest eemal asuvasse hiiesallu toob vaid väike pinnasetee, käib hiies palju pyhapaiga austajaid. Sellest annavad tunnistust puudele seotud paelad ja kivile jäetud rahad. Isegi nõukogude ajal võis hiies asuval pyhal kivil näha rohkesti raha.