Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised 36. Koostanud Ahto Kaasik ja Heiki Valk, toimetanud Ahto Kaasik, Heiki Valk ja Irena Raudla. Maalehe Raamat, 2009. 2., täiend. tr. 352 lk., ill.
21.07.09

Ilmunud on yks raamat, mis praegu, kesksuvel, looduse rohelise kylluse ja kõrgusega kaasa laulab, ehkki kõneleb ka murega sellest, kas suudame mõista, miks mõnd asja me ymber tuleb hoida, kirjutas Rohelises Väravas Elle-Mari Talivee.

Pyhapaikade- ja hiieraamat Samma hiiepuuga kaanel on syndinud 2005. aastal Maavalla Koja eestvõtmisel toimunud konverentsi „Eesti ajaloolised looduslikud pyhapaigad“ ettekandeist. Yheksa ettekannet, ava- ja saatesõna ning lisad (lisas on ka valdkonna arengukava „Eesti ajaloolised looduslikud pyhapaigad. Uurimine ja hoidmine“ aastateks 2008 – 2012) annavad kõik erineva võimaluse nii hiiepuude hämarusse kui enda sisse vaadata: kõik räägivad omamoodi sellest mentaalsest ruumist, mis kuidagiviisi meile ikkagi omane on, ykskõik kui kaugele aeg meid sellest viinud on.

Heiki Valk kirjutab saatesõnas, et kirjutatu vahendab lõppkokkuvõttes yhte ja sama – lihtsat, looduslähedast, ökoloogilist ja kultuuritraditsioonide hoidmist pooldavat mõtteviisi. See mõtteviis tahab alustuseks teadmist, oma ymbruse ja maailma mõistmist, mäletamist ning tajumist, ning seda siit kogumikust saab – äratamiseks ja meeldetuletamisekski. Sest eos võiks ju see mõistmine minu arvates selles inimeses olemas olla, kes vahel metsaradu kõnnib. See, kuidas ruum saab elavaks, kui sellest tead, selle tähendusi mõistad, selle all aimad vanasti olnut ning toda ka vaimusilmas näed – ja tunnistad, et mõni paik maailmas on kuidagi iseendast pyham ja aukartustäratavam niikuinii...

Olen viimasel ajal sageli kohanud suhtumist, et looduskaitsegi on midagi asjatut ja liig palju endasse haaravat, segavat inimese ylimuslikus soovis kõik oma käe järgi ära pygada, maha võtta ja korda seada. Kui ruumi tajutakse aga tähenduseta kohana, otsekui justvalminud majana, milles pole veel kunagi midagi toimunud ning syndmused tuleb alles ise tekitada, oleks selline suhtumine isegi ju arusaadav. Kui aga ruum on täis põliseid tähendusi, mis osalt puudutavad meie hinge ja seda, mis meie mõttemaailmas on pyha, juhib aukartus ja teadmine ka seda kätt, mis midagi ymber tegema kiirustab. Minevikku tundes ja seda oma teadmistesse ja tunnetesse sidudes on inimene ise igavikulisem. Meid lahutab neist teadmistest sajand, millest pool palju sidemeid katkestas ja inimesed nende põlistest kodudest mujale viis, ometi on pärimus paljuski alles.

Mari-Ann Remmel kirjutab: „Pärimus toob teateid minevikust ning elavdab, väärtustab ja loob maastikku ka praegu – isegi siis, kui jutus kajastuv pyha mets, kivi, kabel vms on hävinud. /---/ Yhiskonna muutusi ja ootusi peegeldava hiiepärimuse ajaline tagasiulatuvus on aukartustäratav, selle juured on tuhandete aastate taga. Kas suudame siin ja praegu luua (kultuuri)nähtusi ja objekte, millest räägitakse tuhat või sadagi aastat hiljem?“

Käivitunud arengukava eesmärk on kultuuripärandit kaitsta ja väärtustada, Eesti looduslikud pyhapaigad yle vaadata ja kaardistada, korraldada nende kaitse ja teadvustada yhiskonnas looduslike pyhapaikade tähendust kultuuripildis ja looduses nii minevikus kui ka olevikus. Kogumik on pyhendatud Muinsuskaitseameti peadirektori Agne Trummali mälestusele, kes soojuse ja mõistmisega looduslike pyhapaikade riiklikku programmi ettevalmistavat tööryhma juhtis.

Seda soojust ja mõistmist on kogu raamatus – ja äratust ning teadmist.

Elle-Mari Talivee, Roheline Värav