Minevä riidi ja puulpäävä oll’ Moosten illos kaia ja kullõlda, kuis perimysmuusiga opipäivil mänge ytenkuun kannõld nii koolilatsõ ku ka vanaimä, kirotas Uma Lehes Harju Ülle.
Huvilidsõ olli Mooste mõisahe kokko tulnu nii Moostest, Põlvast ku muialtki.
Opipäivi kõrraldaja Podekrati Ülle selet’, et rahvapillioppusõ mõtõ tull’ suvõl, ku Moosten oll’ restauraatoridõ oppus. «Mõtli, et rahvamuusika passis tuuga häste kokko,» kõnõl’ tä. Seokõrdnõ oppus oll’ sõs joba tõnõ.
«Ülle kõlist’ ja kysse, kas avitami vällä,» kõnõli rahvapillioppaja Sildoja Krista ja Raivo. Nimä omma peri Pärnumaalt, a tyykotus om näil hoobis kavvõl Islandimaal. «Ku kaia, ku pikk maa om Islandihe tyyle kävvy, sis Moostehe oll’ tsupsti ja kohal!» naard’ Krista, kiä oppas Islandil väega mitmõ maa rahvapille.
«Tuu om supõr, et Moosten käydäs kuun, tellitäs hindäle pilli, a kõgõ suurõmb väärtys om iks tuu, et kuun mängvä esi põlvkunna,» kitt’ Sildoja Krista Mooste folgisõpru. «Mullõ tunnus, et rahvamuusika om Lõuna-Eestin rohkõmb elo osa ku muial Eestin.»
«Egä ma pillimiis ei olõ, a ku saa hindä jaos oppi ja vahel koton tinistä, sis saa meele rõõmsambas,» selet’ latsiaiaoppaja Ojasaarõ Tiiu (52) Vanakyläst, kiä lei yten joba ka suvitsõl oppusõl.
Riidis jõudsõ Moostehe ka ytessä vagivahtsõt väikeist kannõld.
Nuu telse oppusõ kõrraldaja Mooste folgikoda, miä vidä Moosten ka suurt keväjäst Põlva Folkfesti. Viil korjas koda rahva käest kokko vanno pille, et noid järgmädse pido aigu kaemisõs vällä panda.