Ahto Kaasik
Loodusesõber

Aegajalt kysivad Tallinna või mõne teise linna inimesed, kuidas leida oma hiit? Et seda öelda, peab teadma, kus on inimese juured. Keegi meist pole päriselt linnast pärit,  juured ulatuvad ikka kyladesse ja taludesse. Kõige õigem on mõelda, millise esivanemaga, tema kodukohaga on su side kõige tugevam. Kyllap siis seal kylas või kihelkonnas asub ka su hiis, mida otsida, kus käia ja millele mõelda. Selles hiies kohtuvad su jäljed, mõtted ja pilk esivanemate omaga.

Aga kui sa oled kesk linnakära ja tunned, et vajad nyydsama veidi rahu, värsket õhku, puudekohinat, linnulaulu, vetevulinat, väge ja esivanemate lähedust? Tallinna Raekoja platsist 30 km hommikupäevas asub metsa varjus Siniallikas. Varsti peale kiirtee lõppu, kohas, kus Tartu maantee yletab teist korda Pirita jõe, leiad vasakut kätt autoparkla ja selle nurgast metsa kaduva raja. Rajal paremale hoides jõuad peagi tumeda jõevooni, yletad soonikuorgu mõõtva silla ja … Kui sa oled siin esimest korda, tabab sind kindlasti yllatus.

Puude vahelt hakkab paistma midaga erksalt sinakasrohelist, mis lähenedes täidab metsa vahel avaneva välu sygava veepeegliga. See on nagu ime. Midagi nii erakordselt helget ja värvikat peitub siin kalda ja kõrgete puude varjus ning täidab su hinge rõõmuga.

Sini- ehk Ohvriallikas on tõusuveeline allikajärv, mille põhjas vesi paljudes kohtades yles keeb. Allikal on laiust kuni 20  ja sygavust kuni 4 meetrit ja selle vees võib sageli näha kalu. Värvi annavad allikale selle põhjas paistvad sinakad liivaosakesed. Järvekesest välja voolav oja suubub sajakonna meetri pärast jõkke.

 

 

Õigupoolest on Saulas kolm allikat. Siniallikast 30 m kagus asub Mustallikas ja selle taga kohe Valgeallikas. Allikate vesi on aasta läbi 5 – 7 kraadi ja kogu vooluhulk 20 – 30 l sekundis. Allikad on loodus- ja muinsuskaitse all.

Kuigi ka Mustallikas leidub vee yleskeemise kohti ja sellest voolavad läbi Valgeallika veed, on ta põhi ometi must.

 

 

Valgeallika põhjas on kymneid keemiskohti, millest yles paiskuv valge liivapuru halli ja musta setet lõppematult tõrjub. Valgeallikas on samuti väike järveke.

Sini- ja Valgeallika äärde on rajatud piirded ja purded, et pehmet kallast sõtkumata ohutult veeni kyyndida. Ja kaitset vajab kallas hädasti, sest rahvast käib siin palju. Siniallika hiis on kindlasti yks kylastatavaimaid pyhapaiku Harjumaal. Aastas võib allikateni viivat rada käia kuni kymme tuhat inimest.

Allikate lähedal asunud niitu nimetati Hiie aasaks ja seal on ka Hiiemägi. Paljud inimesed tulevad Siniallika hiide teadlikult kui pyhapaika. Enamus hiie kylastajaid on aga siiski enese teadmata palverändurid, kes tahavad osa saada  pyha paiga ilust ja kosutavast väest.

2004. a põimukuus võeti Valgeallikast vesi, millega keedeti samas toimunud palvuse jaoks puder. Maarahva, soome, ersa, udmurdi ja mari omausulised kogunesid siia Soome-Ugri maailmakongressi avamise puhul yhispalvust pidama. Viies hõimukeeles pöörduti Maaema, Uku, Veema, Tuleema, Tule ja esivanemate poole, et paluda maale ja põlistele rahvastele õnnistust.

Alates 1899. aastast on Siniallika kohta talletatud paarkymmend lyhemat või pikemat pärimusteadet. Nende kohaselt on paik juba vanasti väga kuulus ja kylastatav olnud. Pyhapaika tuldi ravima ja elujõudu koguma. On kõneldud, et Siniallikas tervendab kõik haigused, isegi kõige raskemad. On ka arvatud, et allikas ravib terveks kõik naha- ja silmahaigused. Eraldi on nimetatud silmavalu, maast hakanud haigusi ja sygelisi. Tervenemise tingimuseks on aga vee eest anni jätmine.

Allikas pidi kõige paremini aitama siis, kui sinna hõberubla visata. Kõneldud on ka vask- ja hõberahast, 5kopikalisest, vanadest rahadest, viljateradest, riietest ja muudest andidest.

Vett võidi kasutada sealsamas ja viidi sageli ka koju kaasa. 1929. a vahendas Rudolf Põldmäe selle pärimuse: Kose Siniallikale (Uuemõisa maal) viidi andeid. Kui lastel olid maa-alused, siis saadeti lesk naine Siniallikast vett tooma. Ta viis ½ või 1 ½ kop. vaskraha allikasse ja tõi sealt vett, millega pesti haiget last. See tegi haige maa-alustest puhtaks.

Allikasse visatava anni jõudu suurendas sageli taig. 1910. a kirjutas Jaan Jung Siniallika kohta: Vask- ehk hõberahaga vaotatavat kolm korda haiget kohta, siis keerutatavat kolm korda vastu päeva ymber pea ja visatavat hallikasse. Siis võetavat sealt vett ja kastetavat haigeid kohte, mis siis terveks saavat. Mõned olla õieti suures haiguses olnud, aga hallika vesi olla ikka kõik terveks teinud. Sellepärast olla see hallikas nii pyha.

Siniallika veel on ka noorendav vägi. Kord keegi vanem naisterahvas ei hoolinud targa manitsustest vett targu kasutada. Läks allikasse yleni sisse ja muutunud päris nooreks – titeks.

Siniallikas aitab ennustada tulevase nime. Vee kohale kummardades tuleb hyyda järjest meeldivate inimeste nimesid. Kelle nime kohal tõuseb allika põhjast suur pahvakas setet, see ongi see õige.  Võibolla annab allikas vastuse ka muudele kysimustele, kui puhta sydamega kysida.

Allikaid hoiab Siniallika Tölp – mehesarnane vaim, kellel peas kybar, seljas sinine kuub ja käes kepp. Kõneldi, et Tölp tuleb koju järgi, kui allikast annita vett viia.

Sealsamas lähedal, Saula vana silla juures, nähti aga varem sageli teistki veevaimu - kuldsete pikkade juustega näkki.

Siniallika hiies kohtuvad loodus ja vaim, ajalugu ja tänapäev. See paik on eriliselt tähenduslik kõigile, kel kallis kodu- ja kodumaa. Sini-, Must- ja Valgeallikas hoiavad meie rahvusvärve.

Kuvad: Auli Kütt, Kuno Taberland, Ahto Kaasik

Loodusesõber