Rahvapärimuse põhjal on vanasti meie hiisi ymbritsenud aiad. Vähemalt osasid neist. Mõnikord ymbritseb aed ka yksikut puud, kivi, allikat või muud pyhapaika. Mõistagi ei võetud ehitustööd ette ilu pärast. Aed pidi hoidma hiiest eemal kariloomad ning olema märgiks inimesele, kirjutas Ahto Kaasik ajakirjas Maakodu.

Mõnikord on pyhapaika ennastki hiieaiaks nimetatud. Näiteks Kirbla kihelkonna Rumba kylas oli Hiieaed, kus kasvasid niinepuud. Hallistes on aga 1936. a kõneldud:

Hiis om sii kus ohvert viiti. Sinna viiti villä ja liha. Sääl kasvi tamme ja aid olli ymmer. Sis kutsut seda hiis või ohvriaid.

Inimene ei või hiiest oksagi murda ega marju noppida, muidu võib tal haprasti minna. Kariloomad, kes pyhapaika satuvad, võivad aga haigestuda või surra. Tõpral pole ju aimu, et hiiest ei või rohtu kitkuda, oksi murda ega seal oma hädasid rahuldada.

Varemalt ei ehitatud loomade jaoks karjaaedu, vaid karjased karjatasid neid kylast eemal metsas või puisniitude ädalal. Seal aga, eemal kylade igapäevasaginast, asusid ilmselt tavaliselt ka hiied. Nagu põllulappe nii ka hiisi ymbritsevad aiad olid siis tehtud loomade pärast.

Kooliõpetaja Siederman on 1889. a Märjamaa kihelkonnas kirjutanud:

Hiie jumal olnud kyla põhjapool ääres, ilusast kuuse ja männi metsast ymber piiratud. Suurejõe kaldal, kauni aasamäe peal, olnud Hiie armsam asupaik. Hiie jumal ei ole kulda ega hõbedat saanud, vaid rahvas on temale teist sugu maugast viinud. Rahvas viinud talle ohvriks igasugu asju nii kui: uudsevilja igast sugust, villu, liha, käkki, vorsti, leiba, saia, silku, soola jm. selle mõtte ja palvega, et hiie neid kaitseks ja varjaks kõige õnnetuse eest, mis elu ylespidamist takistab. Et loomad ei saaks pyha paiga ligi, tehtud kõrge aed ymber.

Ajad ja olud muutuvad. Kuremäe hiietamme ymber tuli ehitada aed, et kaitsta seda õigeusklike eest. Kunagi ymbritses Mahu kihelkonna Tammealuse hiietamme tugev aed, et loomad puule ligi ei pääseks. Paarkymmend aastat tagasi aga alustati samas hiieaia rajamist, et kaitsta pyhapaika inimeste, õigemini autostunud inimeste eest. Tammealusel on säilinud ka jupike vana kiviaia põhja, mis eraldab hiit põllust.

Kummatigi ei tea me hiieaedade väljanägemisest kuigi palju. Enamus hiieaedasid kadus arvatavasti siis, kui vallutajad hakkasid meie pyhapaiku otsima ja hävitama. Miski ei kaitsnud hiit paremini, kui selle väliste märkide kaotamine ja sulandumine ymbritsevasse maastikku.

Märksa enam teame talude pyhaaedadest, mis asusid hoonete lähedal ja olid samuti aiaga piiratud. Neid on nimetatud ka ohvri-, pyha-, puhas- ja tapuaiaks. Tapuaia nimi pärineb humalalt, mida nende aedade ymber kasvatati. Annid viidi pyhaaias asuvale kivile, lauale või puu alla.

Hallistes kõneldi 1893. a:
Meie vanal rahval on mitmesugused ohverdamise kombed ja kohad olnud. Need on esiteks majade ligidal veikesed maalapikesed olnud, mille ymber kõva aed on olnud tehtud, et keegi loom oma jalaga sinna ei saa ja kust  keegi yhtegi rohu peotäit ega puuoksa ei ole tohtinud ära võtta ega muiale pruukida.

Peremehe mure olnud iga kevade kõige esiti see, et ta selle aia kindlaks parandanud. Sinna sisse on siis kõigist asjust esimene osa ohvriks viidud.

Teisal jälle ei võinud inimesed pyhaaaeda siseneda ja panid ehk viskaid oma annid yle aia. Saarde kihelkonnas kõneldi 1898. a:

Talli walla Uluta talu õues olla weel 40 aasta eest tagasi wäike ymberpiiratud ohwriaed olnud, kuhu uutse wilja, wärsket liha, raha ja muud sarnast kraami sisse on wisatud. Aeda ei ole kellegil inimesel luba sisse minna olnud.

Kylade pyhaaedadest on teateid Võru- ja Põhja-Tartumaalt. Kuremaa laanes asunud aiast kirjutas J. M. Eisen:

Ohvriaeda peetud pyhaks kohaks. Esimesest uudseviljast, värskest piimast, õllest, supist, lihast jne antud “matti”. Kanga otsast lõigati tykk selle heaks, enne kui midagi õmmelda taheti. Ohvri aed olla kõigist enne oma matti saanud. Kui seda ei tehtud, pidi õnnetused kohe tulema.
Korrapärast viidi kõike, et siis ikka heasti läheb. Mustust ega roojust ei ka yhtegi looma ei tohtinud aeda lasta, ei ka inimene sisse minna. Aeda peetud pyhaks.

Pere/talu või kyla pyhaaiad kuuluvad meie põliselma igiammustest aegadest. Sarnaseid pyhapaiku on olnud ja on veelgi meie hõimurahvastel, näiteks udmurtidel. Rajades oma pyhaaia või hoides ajaloolist pyhapaika, hoiame yhtlasi haruldast osa eesti kultuurist ja oma juurtest. Seeläbi osutame me teene nii endale kui ka järeltulevatele põlvedele.

Aiad juurte kaitseks

Esmalt tuleb hoolitseda, et kaitse all olevad või muidu tuntud ajaloolised pyhad puud ja paigad oleksid hoitud kariloomade ja masinate eest. Praegugi võime näha mitmel pool, kuidas maaomanik lubab oma karjal pyha paika räsida ja reostada või kynnab kalmeid ja hiiepaiku. See pole mitte yksnes seadusega keelatud vaid ka syndsusetu.

Iga kyla ja talu vajab kohta, mida inimene ei häiri ja kus meiega maad jagavad olendid - taimed, putukad ja loomad – varju leiavad. Esivanemate meelest on sellised aiad iga maakoha haldjate või vaimude kaitsealad. Kui paiga vaim on hästi hoitud, on hoitud ka maakoht ja selle inimesed.

Pyhaaia puhul on oluline rahule jäetud maa. Piirav aed on yksnes vahend rahu hoidmiseks. Põhimõtteliselt võib pyhakoha ymber tõmmata ka metallpostidega võrk- või okastraataia. Kenam ja õigem on siiski laduda see kividest või teha puidust latt-, roigas- või ussaed nagu see meie maal tavaks on olnud. Vorm ja sisu võiksid olla kooskõlas yhtviisi nii ajalooliste kui uute pyhapaikade puhul. Hoolega tuleb läbi mõelda ka värava laad ja asukoht.

Vajadusel saab alati nõu kysida Eesti Vabaõhumuuseumist, Eesti Rahva Muuseumist või Maavalla kojast, kus vastavad teadmised olemas.

Kas rajada pere uus pyhaaed olemasoleva aia varjulisse nurka või talu metsatukka, ning kas sinna ka ande viia, otsustab igayks ise.

Hiiesõnastiku järgmine lugu on tulest. Uurime, kas aastavahetuspyhade ehk jõulude ajal ka hiies tuld on tehtud.

Loo pdf fail (esimene leht valge).

Kuvad

Tammealuse hiis Mahu kihelkonnas

Kuku hiietamm Kanepi kihelkonnas

Kuremäe Hiietamm Jõhvi kihelkonnas

Tammealuse hiie aed vana lokulauaga

Järvepere pärnad Ebavere (Väike-Maarja) kihelkonnas

Tammealuse hiie vana kiviaia põhi

Kuvad tegi: Ahto Kaasik, Tiit Kaasik, Heiki Maiberg


Maakodu