Ajaleht Koit
Margit Õkva
Lehekuu 20. päeva õhtul aset leidnud looduslike pyhapaikade matk viis tosinajagu huvilisi seitsmesse Põlva vallas asuvasse väepaika. Matka juhtisid vennad Ahto ja Tiit Kaasik.
Matkateele jäid Vanakyla muinaskalme ja teeäärne ristimets, Eoste ristimägi ning Valgesoo ohvripärn ja -kivi. Pikem peatus tehti Lõuna-Eesti yhes võimsamas pyhapaigas Taevaskojas. Reis lõppes öö hakul Mammaste põlismändide all ööbikulaulu kuulates. Viimases peatuspaigas tunnetasid osalejad aja peatumist. Olulised olid vaid inimesed, ööbikulaul, põlispuud öötaeva taustal ja olemine kõige selle keskel. Isegi sääskede pealetykkivus oli raugenud.
Olukord esimeses peatuses, Vanakyla muistses matmispaigas, oli enam kui trööstitu. Sealne kalme on sajandeid olnud teekäijate tallata. Praeguse teelaienduse käigus on kalme piltlikult öeldes kõrvale tõugatud. Matkajuhid teadsid rääkida, et nõukogude ajal toimetasid kalmel hobiarheoloogidena kohaliku kooli lapsed.
Uuemal ajal on kalmele ehitatud elumaja, milles elatud elud arvatavasti kadestamist ei vääri. Põlva Linnavalitsuse hariduse peaspetsialisti Monika Adamsoni mäletamist mööda pole selles majas hingelisi sees elanud aastast 1994. Tiit Kaasiku kommentaar toimuva kohta oli lihtne: «Kes teist oleks valmis surnuaiale maja ehitama? Selle hoone puhul on just nii toimitud.»
Taru Ylikooli pyhapaikade keskuse juhataja ja Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik lisas, et esivanemate pyhapaigad pole inimestele toimetamiseks. «Neid tuleb torkida nii vähe kui võimalik. Möödapääsmatu vajaduse korral peab tegutsema väga läbimõeldult ja lugupidavalt.»
Vanakyla muinaskalme kohta on tähendatud yles ka mitmeid pärimusi. Praegu Põlva valla looduslike pyhapaikade ylesmärkimisega tegelev Tiit Kaasik teadis kõnelda, et kui talumehed siit vankriga mööda sõitsid ja koormast midagi maha kukkus, tuli see jättagi siiapaika. Nendega, kes mahakukkunu yles võtsid ja koju kaasa viisid, hakkas juhtuma äpardusi. Ebaõnnele tegi lõpu eseme viimine kalmupaika.
Igal paigal oma vägi ja nägu
Oma mälestust Vanakyla teeäärsest ristimetsast jagas matka noorim osavõtja, 12-aastane Kermo Sarapuu. Vanaema matuste ajal tehti peatus ja lõigati puusse rist. Lõikajaks oli vanaisa. Täpset ristipuud poiss näidata ei osanud, kuid toiming ise jäi toona kolmeaastasele põnnile meelde.
Eoste ristimäel arutleti sealsete puude vanuse ja mäe tekkevõimaluste kohta jõeäärsele luhale. Valgesoo ohvripärna kõrgus, jämedus ja suursugusus ergastas meeli. Pärna oksale jäi anniks Ahto Kaasiku seotud punane lõng.
Pyha pärna juures tuli jutuks, et tormi või piksetabamusest räsitud põlispuud ei maksa ilu pärast saega siledaks kohendada. Kui see juhtub, siis on see puu mingil põhjusel selleks välja valitud ja ta peabki selliseks jääma.
Taevaskoja Emalättest joonute ja silmi kastnute eest kraapis Ahto Kaasik allikale tänuanniks hõbevalget. «Meie esivanematel oli alati kaasas nuga, milelga sai anniks hõbevalget kaapida. Nuga kuulus nii naiste kui meeste varustusse,» märkis Ahto Kaasik.
Liivapaljandi võlv Emalätte kohal on kulunud olematuks. Osalt on see loona loomulik muutumine, kuid paljuski võib seda seostada inimtegevuse tagajärgedega. Võlvi kõrvalt kulgevat treppi mööda on aastakymneid trampinud turistide hordid. Matkalised leidsid, et pyhapaika ei saa tulla turistina.
«Turistide voor Taevaskotta on tegelikult teadvustamata palverännak. Selle koha vägi tõmbab meid siia, sest esivanemate vägi on meisse talletunud ka siis, kui me seda ei tunneta või mõistusega ei tunnista,» seletasid matkajuhid. Seega pole Taevakotta tulekus mitte midagi halba, kuid see, kuidas siia tulla ja siin olla, peaks kyll muutuma.
Teadvustatud tulek pyhapaika tähendab seda, et tuleb olla eelnevalt häälestatud. Meeleolu peab olema rahulik, pea kaine, syda kurjadest mõtetest vaba ning hing täis austust ja tänu. Andide jätmise asemel jäädvustatakse end praegu liivakivisse nimesid kraapides, aga miks mitte seada sisse paelapuu või hõbevalge kraapimine?
Pyhapaigad vajavad abi
Hiied, pyhad kivid, allikad, ristipuud jm ajaloolised looduslikud pyhapaigad moodustavad iseloomuliku ja sygavalt tähendusliku osa eesti elmapärandist ja rahvuslikust eneseteadvusest. Tegemist on loonapaikade ja -aladega, mida on aastatuhandeid kogukonna kokkulepete alusel hoitud ja kaitstud. Need on andnud meie rahvale väge, kuid praeguses olukorras vajavad inimeste tuge.
Ahto Kaasiku tähelepanekutel ei lähe meie arheoloogiamälestistel ja looduslikel pyhapaikadel hästi. Ajaloolistest pyhapaikadest on kaitse alla võetud vaevalt 1/5 ning nende uurimiseks ja kaitsmiseks on kuni viimase ajani puudunud kohane lähenemine. Kuid lootust on, et asi muutub. 2008. aasta mahlakuus kinnitas kultuuriminister Laine Jänes arengukava «Eesti ajaloolised looduslikud pyhapaigad. Uurimine ja hoidmine.» aastateks 2008-2012.
Käivitunud arengukava eesmärk on meie yhist ainelist ja vaimset elmapärandit kaitsta ja väärtustada, Eesti looduslikud pyhapaigad yle vaadata ja kaardistada, korraldada nende kaitse ja teadvustada yhiskonnas looduslike pyhapaikade tähendust elmakuvas ja loonas, nii minevikus kui ka olevikus.