Sama vastasseis lõhestas Eestit juba 1920. aastate algul, kui eesti soost haritlaste ja valdavalt saksa soost klerikaalide vaidlus usuvabaduse üle tipnes rahvahääletusega. Tollal jäi võit haritlastele - rahvas hääletas usuõpetuse lastele vabatahtlikuks.

Klerikaalide uus rünnak

Nüüd, peaaegu kaheksa aastakümmet hiljem, on klerikaalid asunud uuele rünnakule. Usuõpetus on küll vastavalt euronõuetele ristitud ümber religiooniõpetuseks ja selle õppekavas on kristluse kõrval tehtud pisut ruumi muudele uskudele, kuid sisu on jäänud põhimõtteliselt samaks.

Klerikaalide argumendid on, et Eesti on kristlik maa ning me peame talitama samuti kui peaaegu kõik Lääne-Euroopa riigid. Vaid kohustuslik usuõpetus muutvat lapsed ja ühiskonna eetiliseks, andvat hädavajalikud teadmised kristliku kunsti mõistmiseks ja muutvat lapsed edukaks.

Ja kõige selle juures kinnitatakse, et usuõpetus on nagu iga teine õppeaine ja sel pole midagi pistmist usuvabadusega.

Usuvabaduse pooldajad väidavad, et usk on pere ja koguduse siseasi ja riik ei tohi sellesse sekkuda. Eetika on üldinimlik ja religiooniõpetus käsitleb vaid selle üht valdkonda. Riikides, kus usuõpetus on traditsiooniliselt kohustuslik, lokkab koolivägivald ja kuritegevus. Eestis saab ja tuleb religioonialaseid teadmisi anda muude õppeainete raames.

Ja lõpuks, keegi ei saa väita, et Jaapan ja USA, kus religiooniõpetus keelatud, poleks edukad maad.

Praegu on meil usuõpetus lastele vabatahtlik ja koolidele kohustuslik. Kool peab usuõppe tagama juhul, kui seda soovib vähemalt 15 last. Kuid soovijaid napib. Eesti 636 üldhariduskoolist antakse usuõpetust vaid mõnekümnes.

Samal ajal on hulk religiooniõpetaja kutse omandanud teolooge ilma erialase tööta. Ja mis eriti arusaamatu, neid koolitatakse aina juurde. Nii kurb kui see pole, klerikaale ei huvita, et laste tunniplaanid on juba niigi üle koormatud.

Neid ei huvita seegi, kuidas parandada usualaste teadmiste osa muude ainete õppekavades. Huvitab üksnes see, et riik eraldaks raha kohustuslikuks usuõpetuseks. Kõiki, kes nendega nõus pole, sõimatakse ateistideks ja nõukogude korra ohvriteks.

Asja taga majandushuvid

Religiooniõpetajaid koolitab neli protestantlikku õppeasutust ja lisaks Tartu Ülikooli teoloogiateaduskond. Seegi õpetab põhikirja kohaselt kristlikku jumalatundmist. On väidetud, et religiooniõpetuse kohustuslikuks muutmise taga on just selle ringkonna majanduslikud huvid.

Kohustuslik religiooniõpe tähendab ju sadu riigipalgalisi töökohti usuõpetajatele ja nende koolitajatele. Riiklik usuõpetajate tellimus aga tagaks kristlikele teaduskondadele muretu äraelamise aastateks.

Enamik Eestis esindatud uskudest peab siiski usu sundõpetust lubamatuks. Sama seisukohta jagab eesti põlisusulisi ühendav Maavalla Koda. Koja asutamisest saadik 1995. aastal on maausulised toetanud ilmaliku riigi ja hariduse põhimõtteid. Oleme veendunud, et kohustuslik üldharidus saab olla vaid erapooletu ja teadmistekeskne. Et käsitleda religioone objektiivselt, vajadusel kriitiliselt, tuleb seda teha muude õppeainete raames. Kodulugu, ajalugu, kirjandus, ühiskonnaõpetus, kunsti- ja muusikaajalugu jt ained on selleks igati kohased. Veel enam, neis ainetes ei pääse religioonidest üle ega ümber.

12. mail saatis Maavalla Koda haridusminister Toivo Maimetsale kirja, kus avaldas toetust ilmaliku hariduse andmisele üldhariduskoolides. Ühtlasi tehti ministrile järgmised ettepanekud:

1. Saata laiali religiooniõpetuse ainenõukogu; 2. moodustada erinevate religioonide esindajatest koosnev töörühm, mis tegeleks õppekavade religiooniküsimustega; 3. algatada usuvabaduse seaduse koostamine, milles määratletaks muu hulgas religiooniõpetuse võimalikkus üldhariduskoolis; 4. peatada fakultatiivne religiooniõpetus üldhariduskoolides kuni usuvabaduse seaduse vastuvõtmiseni.

Ahto Kaasik, Härjapea Koja vanem