Description
Lapsepõlvest mäletan, et isa viis ootamatult meid perega selle puu juurde, pistis kõigile pihku punased riideribad ning rääkis, et see puu on pühapuu juba aastasadu. Isa aitas siduda oksakeste külge oma sooviga riideriba, vaikisime puu juures ning isa luges mõned palveread. See oli minu esimene mälestus Palivere Künnapuust. Praeguseks on Künnapuu puu mis jääb mulle koduteele ja paik kus aeg-ajalt peatun ning kui mitte, siis alati tervitan teda läbi auto aknaklaasi. Ta on aukartust tekitav ja vapper puu, mis vaatamata oma maantee äärsest asukohast seisab väärikalt ja kindlalt, meenuatades kui pisikesed me oleme ning kui palju tähtsat on märgata ja väärtustada selles kiires elutempos, kus jutkui millekski enam aega ei jätku.