Saula, Harjumaa

Saula siniallikad

Saula siniallikad on alati seal olnud, ka minu jaoks. Kuid mina ei ole olnud olemas nende jaoks. Viimased korrad, kui rännakud mind Eestist kaugemale on viinud, siis koju tagasi tulles on mul tohutu janu- nii ka seekord. Üks hommik peale kasupäeva, tundsin tohutut janu aga ei teadnud, kuidas seda leevendada. Jõin tohutult kraanivett aga see muidugi ei aidanud, sest see janu ei olnud ainult füüsiline vaid ka vaimne. Teadsin, et pean linnast välja saama. Nii istusime autosse ja hakkasime sõitma teadmata kuhu. Tallinna piiril tuli meelde paari päeva tagune vestlus mu hingesõbraga Saula siniallikatest ja sain aru, et sinna ma peangi minema, et enda janu kustutada. See oli õige. Saula siniallikani viib metsatee, mis ei ole liiga pikk, et seda rännakut ette võtta, ega ka liiga lühike, et jõuad kohale enne kui oled kohale jõudnud. Ta on just parasjagu pikk, et meel jõuaks puhtaks voolata enne allikale jõudmist. See kuva sündis nii nagu pidi. Seisin üksinda Siniallika pervel, kaaslane oli juba ees Valgeallika juurde läinud. Olin kohal. Kuulasin lehtede sahinat ja jälgisin nende tantsu tuules. Kuigi terve päev oli sadanud, siis nüüd, selleks ajaks kui ma läksin allikale janu kustutama, paistis puudele peegelduv loojuva päikse soe kuma. Tekkis tunne jäädvustada see ilu. Võtsin kaamera, et pildistada ja just sel hetkel tõusis tuul ja puulehed sahisesid mulle objektiivi ette. See kuva sündis nii nagu pidi. Teda ei ole muudetud mitte mingil viisil. Loodus on täiuslik just nii nagu ta on. Aitüma armas loodus, minu vaimu ja keha jootmast!

30.09.2018

Karolin Kruuse

3917 /