Üksida jalutasin ja uudistasin Kõltsi hiiemäe lugu. Kerge kurbus tuli peale, kui alla veepinnale vaatasin ja tundsin õhtu saabumist. Hetke klõpsatus kaameral aga muutis vaate selgemaks ja sain aru, et elu on kui aken; võin jääda imeltema puidust raame, mis aastaringselt oma võrestiku värve muudavad, kuid võin valida selle, et asun teele ja jõuan lähemale kõigele , mis sealt aknast paistab. Selle pildi aknast paistab minu ootus selgele ja siledale tulevikule, üllatusrohketele pisiasjadele ja saladuslikele metsatukkadele.

[Suurem osa Kõltsi Hiiemäest kaevandati nõukogude ajal kruusaks ja hiie asemel on nüüd pildil  nähtav paisjärv. Korraldaja]