Ahto Kaasik

Püha ja argine kuuluvad kokku

Peamine osa eesti rahva ajaloost on kulgenud maal, külades ja taludes. Meie maailmavaade, keel ja kultuur on kujunenud välja koos külamaastikuga. Seetõttu on meie põliskultuur osa siinsetest maastikest ja pärandmaastikud on omakorda osa meie põliskultuurist. Pärandmaastike tähtsust põliskultuuri ja selle süvaökoloogilise vaimsuse hoidjana on raske üle hinnata.

Pärandmaastikke on seni käsitletud valdavalt bioloogilise mitmekesisuse hoidjatena. Seejuures on nende kaitsmisel keskendutud vaid paarile iseloomulikumale nähtusele – niidule ja karjamaale. Kuid pärandmaastik on oma liigenduselt ja otstarbelt kahtlemata tunduvalt mitmekesisem kui majandatav rohumaa. Maarahva elu-olu ei piirdunud tootmisega. Igapäevasesse elurütmi kuulusid lisaks tööle puhkus, pidutsemine ja pühad. Kõik see kajastub pärandmaastikel.

Püha ja argine on pärandkultuuri kaks lahutamatut osa. Nende korrapärane seos moodustab jätkusuutliku rütmi nii ajas kui ruumis. Põllud, niidud, karjamaad, kiigeplatsid, kalmed ja hiied moodustavad terviklikus pärandmaastikus mustri, mis kordub külast külla ja kihelkonnast kihelkonda. Pärimuskultuuris ja –maastikus pole püha luksus või hobi, vaid on selle lahutamatu osa. Nii on pärandmaastike kaitsmisel rohumaade kõrval põhjust tähelepanu pöörata hiitelegi.

Mis on hiis?

Et hiit adekvaatselt käsitleda ja kaitsta, peab teadma ta tähendust. Hiis on mõiste põliskultuurist. Seetõttu pärineb valdav osa hiisi puudutavast teabest rahvapärimusest. Omajagu lisa leiab kroonikatest ning vanemast saksakeelsest kirjandusest. Arheoloogid on hiitele tähelepanu pöörama hakanud alles viimastel aastatel ja seda just maastikuarheoloogia aspektist.

Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud pärimustekstide põhjal saab teha järelduse, et hiiekohad kätkevad pärimusliku sakraalse ruumi kategooriat, millega on esile toodud nende paikade eriline kvaliteet. Püha ruumiga seostuvad pärimuslikud normid, mis välistavad neis paikades kasvavate puude raiumise, maapinna sorkimise jms. Vastavad arusaamad on talletatud rahvaehtsates hoiatusmuistendites, mis on kirja pandud Eesti erinevates paikades. Paralleele leidub nii naaber- kui sugulasrahvaste folklooris. Pärimuses on jälgitav ühiskonnasisene hukkamõist, mis tabas hiiepuude raiujaid ning kivide lõhkujaid. Sageli on räägitud normirikkujaga juhtunud õnnetusest kui üleloomulikust karistusest. (Hiiemäe, Remmel, Västrik 2004).

Hiis on põlisrahva poolt traditsiooniliselt pühaks peetud ja kogukondlikult kasutatud maa-ala. Hiit on tunnistanud ja kasutanud püha kohana küla, kihelkond või veelgi laiem kogukond. Näiteks Kuremäe hiiemägi on olnud vadja maarahva keskseid pühapaiku.

Hiis või osa sellest on olnud ümbritsetud aiaga. Hiis on sageli kompleks, mis ühendab suuremal maa-alal asuvaid pühi puid, kivi, allikat, veesilma, ohvrilohku, kalmeid, kiige-, tantsu ja palvuskohta. Pühadus laieneb kogu kompleksi maa-alale (Valk 2004). Hiiekompleksi võib kuuluda oja, jõgi või järv ehk osa sellest. Purtse hiiemäel Virumaal asuvad kalmed, ohvrikivi, ohvriallikas, tantsu- ja nõupidamiskoht. Ühe-pere-ohvrikohad seevastu asuvad reeglina väiksemal maa-alal. Seal leidub üksik kivi, puu või ohvriaed.

Hiied paiknevad üldjuhul kultuurmaastikul või selle läheduses. Tavaliselt jääb ymbruskonda ka ajalooline külatuumik. Hiis võib asuda nii kõrgendikul, tasasel maal kui soo-, jõe- või järvesaarel. Hiis paikneb kindlal kohal maastikul, ta pole midagi ebamäärast, vaid silmaga nähtav ja kõigi meeltega tajutav pühadus. (Remmel 1998: 15)

Põhja- ja Lääne-Eestis seonduvad hiiega tavaliselt puistud. Lõuna-Eestis on teada enam üksikuid pühi puid. Hiie normaalseisundiks ongi puistu. Inimese ebaadekvaatse käitumise või ka looduse sekkumise tõttu võib hiies esineda puudeta perioode. Mitmed teadlased, nende hulgas ka Oskar Loorits, Matthias Johann Eisen, Ants Viires ning Mari-Ann Remmel näivad olevat seisukohal, et algselt oli enamik ühiseid pühapaiku kaetud puistuga, kuid vägivaldse ristiusustamise tagajärjel on neist paljudel juhtudel järele jäänud üksikud pühad puud, allikad ning ohvrikivid.

Hiis-sõna lai levik kohanimedes (Hiiesaun, Hiiealune, Hiiepõld, Hiie talu jm.) annab alust arvata, et kunagi oli sellistes kohtades ka pühakoht ise. Teabe hiiepaiga olemasolust on säilitanud ainult kohanimi (Remmel 1998: 15). Võib juhtuda, et muude allikate – suulise ja kirjaliku rahvapärimuse, arhiividokumentide, ajalooliste kaartide või etnoloogiliste ja arheoloogiliste leidude - põhjal on toponüümiga viidatud hiit maastikul väga raske määratleda. Sellisel juhul võib lugeda ajaloolise pühapaiga hävinuks või toponüümi ekslikuks. 1920.-1930. aastatel on mõned uustalud saanud nimeks Hiie ilma, et see oleks ajendatud varasemast kohanimest.

Hiis on kohanimena kõige levinum Viru-, Järva, Harju- ja Läänemaal ning saartel. Samas leidub hiiesarnaseid pyhakohti, mida on nimetatud kuidagi teisiti või mille nime me sootuks ei tea. Niisiis võib kasutada hiit kui koondmõistet, tähistamaks maarahva kogukondlikult kasutatud ja selgelt piiritletavaid ajalooliseid komplekseid pyhakohti.

Hiie kujundavad pärimuslikud käitumistavad

Hiljuti valmis Tartu Ülikooli semiootika osakonnas Kalevi Kulli juhendamisel Auli Küti (vt. Kütt 2004) uurimus pärimuslikest käitumisnormidest puistulise iseloomuga pühapaikades ehk hiites. Selle põhjal on hiite ja vähemate pühade paikadega seotud traditsiooniline käitumisnormistik puude ja põõsaste osas ülimalt sarnane. Ühtlane on see ka maakondade lõikes ning ajalises vaates. Nii kroonikad, kirjandus kui ka varasem ja uuem rahvapärimus vahendavad üldjoontes samasuguseid käitumisjuhiseid.

Olgu tegemist üksiku püha puu või hiiemetsaga – puud, põõsast ega oksa ei tohi vigastada. Pyhas paigas on keelatud isegi niitmine ja rohu kitkumine. Kariloomi hiide ei lastud. Eelkõige loomade eemalhoidmiseks ehitati hiie või selle osa(de) ümber aed. Samuti pidi aed andma märku võõrale inimesele, et tegemist on püha, erilist käitumist nõudva paigaga. Isegi juhul, kui pühapaigas kasvavad puud on hävitatud või hävinud, säilib selle pühadus. Sellisteski paikades on maaharimine, karjatamine ja niitmine keelatud. Uuesti sirgunud puid ja põõsaid peetakse pühaks.

Olemasolev hiiepärimus jätab lahtiseks vaid selle, kas lamapuitu tohib hiie alt koristada või mitte. Võimalik, et maa eri paigus suhtuti sellesse erinevalt. Kuid isegi juhul kui oksad või murdunud puud korjati üles, tuli need samas ladustada, põletada või kuidagi teisiti ära kasutada. Mitte kusagil pole lubatud oksakestki hiiest ära viia.

Kuivõrd pühapaigas on välistatud raie, karjatamine, niitmine, kündmine ja loodusandide või loomulikult paiga juurde kuuluva ainese väljaviimine, võib järeldada, et keelatud on kogu tavapärane metsa- ja põllumajanduslik tegevus. See on ka üks peamiseid tunnuseid, mis eristab pühapaiga ala argisest ehk majandatavast ruumist.

Inimese ja puude, aga laiemalt inimese ja ökosüsteemi suhe on pühapaikades organiseeritud väga selgelt. Ükskõik mida inimene seal ka ei teeks, peab ta arvestama puude-põõsaste ja pinnase puutumatusega. Kuid hiies on inimesel teha paljugi. Kogukond käib seal palvetamas-ohverdamas, nõu pidamas, kohut mõistmas, surnuid matmas ja mälestamas. Üksipäini käiakse ravimas, palvetamas, ohverdamas või lihtsalt olemas – jõudu kogumas. Inimese tegevus koondub teatud aladele, näiteks palvepaika, allika, kivi, lohu, tantsuplatsi või kiige juurde. Palve- ja ohvripaigas asub ka lõke. Koondaladele tekivad tallamisest lagendikud ning nendeni viivad rajad. Võimalik, et enam tallatud aladel hävib vähemalt kohati ja periooditi taimestik ja paljandub pinnas.

Eelnevast võib järeldada, et pühi puid ja puistuid lasti vabalt areneda ning neid kujundati passiivselt — kujundamata jätmise kaudu. Käitumist paigas reguleeris kohapärimus, mis toimis ka paiga kaitsjana. Seega võib väita, et hiied kujutasid endast ürgmetsale sarnanevaid puistuid, kuid erinesid neist teatud piiratud inimmõjutuste poolest. (Kütt 2004: 45)

Meie pyhapaikade kultuur on kyllaltki sarnane hõimurahvaste omaga. Seega võiks järgnev Udmurdimaalt pärinev näide aidata silme ette manada maarahva hiit ja selles valitsevat õhkkonda.

Koht on võõraste eest kaitstud ja tal on omad iseärasused: ennekõike segametsale iseloomulik akustika, mis loob vaikuse ja sisendab hirmu. Hiide sisenemisel on yleminek loodushäälte mitmekesisusest akustilisse vaakumisse selgesti tajutav. Tihe taimkate, sammal, langenud lehed ja sambataolised puutyved loovad hea kontserdisaaliga võrreldava akustika. Äkilise vaikuse kõrval toimivad lisafaktorid (näiteks loomaluustikud), mis suurendavad enesesse syvenemise võimet ja hirmutunnet.

Avamaal paiknev ilma esikyljeta udmurdi kultusekompleks loob tingimused haruldaseks täiskuu tajumiseks, mille mõõtmed nagu suureneksid, mis täiendab omakorda riituse õhkkonda. See suurendab yhispalvusel iseenda ja ka ymbritseva maailmaruumi, kosmose tunnetamist. (Gratšov 1995: 51)

Paiga vägi ja poliitilised olud

Pühi puid ja puistuid lasti areneda vabalt. Seetõttu kujunes iga hiie kooslus ja samuti puurinne eripäraseks. Erinevate paikade kliima-, mullastiku- ja veeolud on ju erinevad. Sellist erinevate looduslike tingimuste kooslust võiks maakeeli nimetada paiga väeks. Niisiis kujundavad erinevad paigaväed ainulaadseid ökosüsteeme. Kui uurida hiiepärimust, siis võibki näha, et pühaks on peetud pea kõiki kodumaised puuliike ja isegi võsastikke.

Ajaloolase Fred Pussi andmetel jagunevad meie maa teadaolevad pühad puud liigiti järgmiselt:

tamm 24%, mänd 15%, pärn 12%, kuusk 8%, kask 8%, pihlakas 4%, kadakas 4%, jalakas 3%, paju 3%, lepp 3%, haab 2%, künnapuu 2%, türnpuu 1%, pappel 1%, metsõunapuu 1%, saar 1%, teised puuliigid 1% ja põõsad 1%. 7% juhtudest pole puuliik teada (Puss 1995).

Eelneva ülevaate puhul tuleb silmas pidada, et andmed pärinevad valdavalt XIX ja XX sajandist. S.o ajast, kui kogukondlik hiiekultuur oli suures osas lakanud olemast ja paljud pühapaigad võetud majanduslikult kasutusele. Tamme ja võibolla pärnagi suure osakaalu loetelus võib tingida asjaolu, et need puuliigid jäeti hiitest karja- ja heinamaid raadades sageli kasvama. Oma osa tamme näilisse domineerimisse on andnud ehk ka rahvuslik romantism. XIX sajandil sündinud eesti kirjakultuur oli suuresti tõlkekultuur. Koos muude arusaamade ja hoiakutega laenati saksa keelest ja meelest arusaam hiiest kui tammikust. Vanadel germaanlastel oli ju tamm peamine pühapuu. Kuid soome-ugrilastel on pühaks eelkõige pühas paigas kasvad puud, mitte kindel puuliik.

Hiisi ja hiitest kõnelevat pärimust on oluliselt kujundanud poliitilised ja majanduslikud arengud. Alates meie maa okupeerimisest XIII sajandil kuni taasiseseisvumiseni 1918. aastal oli omausuline tegevus jälitatav ja karistatav. Muu hulgas nõudsid võimud pühapaikade hävitamist. Näiteks anti 1749. a. Pärnu maakonnas korraldus: Kui peaks leiduma kohti, kus toimub väärjumalateenistus, siis peavad talupojad need pastori juuresolekul täiesti hävitama, puud maha raiuma ja ära põletama, kivid lõhkuma ja laiali pilduma ning maa üles kündma. Keda tabatakse ebausklikult ohverdamiselt, see peab selle eest karistust kandma 20 paari vitsahoobiga kirikusambas. Ja veel 1812. a. korratakse Tartumaal samalaadset eeskirja. (Sonntag 1821). (Viires 1975: 48).

Kuid pühapaikade saatus sõltus eelkõige kohalikest oludest – mõisnike, preestrite ja pastorite agarusest ning maarahva meelsusest. Vanemad kroonikad ja kirjalikud allikad kurdavad seeüle, et maarahvast pole võimalik panna ühegi ähvarduse ega karistuse abil pühast puust või salust oksagi murdma. Veel 1888. a. kirjutab H. Jannsen: Tahuküla juures (Eestimaa provintsi Lääne maakonnas) seisab ühel kõrgendikul männimetsatukk, mida rahvas ohvrihiieks nimetab ja pühaks peab. Vanemad inimesed usuvad ja jutustavad, et neid, kes sellest metsast vanasti puid raiunud, tabanud mitmesugused õnnetused. Hiljuti andis kohalik mõisnik külaelanikele loa, mainitud metsast tasuta oma tarbeks puid võtta. Siiamaani aga ei ole mitte ükski külaelanik oma kirvest sinna viinud, kartuses, et teda võib õnnetus tabada. Praegu laseb mõisnik omaenda sulastel metsas vanad puud maha võtta ja müüb neid võõrastele. (Viires 1975: 50-51).

Pärimustekstides on pyhapaiga lõhkujat või hävitajat mainitud 31 korral. (Kütt 2004: 57–105) Neist seitsmel juhul on hävitustöö korraldajaks või sooritajaks olnud mõisnik, seitsmel korral vaimulik ja 11 korral kylamees. Viimaste puhul on sageli toonitatud, et tegemist on kristlaste ja/või uustalunikega.

Hiite käekäiku mõjutas teinegi suundumus. Alates XIX sajandi teisest poolest asusid mõisad talusid laialdaselt kruntima ja maarahvale müüma. Talude päriseksostmisega kaasnes märkimisväärne sisemigratsioon. See omakorda põhjustas (hiie)pärimusega arvestava ja seda hoidva kogukonna murenemise. Lisaks sündis just tol ajal kadaklikult meelestatud eestlus, mis asus kirjasõnas agaralt halvustama maarahva uskumusi ja tavasid. Pühapaikade hävitustöö, mis kuussada aastat oli vindunud, sai nüüd sisse uue hoo. Ühtäkki olid paljud pühakohad eramaal. Eesti teistest piirkondadest tulnud vastsed maaomanikud suhtusid hiitesse aga pigem nagu sakslased, mitte kui maarahvas. Hiied, mille mõis ja kirik olid varem raadanud puisniitudeks ja karjamaadeks, hariti nüüd põlluks. Hiied, mis seni olid seisnud pühade ja puutumatutena, raadati puisniitudeks ja karjamaadeks. Samal perioodil sattusid tugeva surve alla teisedki seni puutumatuks peetud paigad. Uudismaade rajamisel hävitati kümneid kui mitte sadu kalmeid. See on muidugi vaid üldise suundumuse kirjeldus ja iga paiga saatus on üksikasjades ainulaadne. Lõuna-Eestis algas hävitustöö koos talude kruntimisega mõnevõrra varem kui põhjas. Ehk osalt just seepärast on lõunas teada vähem pühi puistuid kui põhjas. Saaremaal, kus veel XX sajandi alul leidus kruntimata külasid, toimus hävitustöö aga hoopis hiljem. Ehk just seepärast on Saaremaalt kogutud vähem kui mujalt pärimust, mis kõneleb pühade puude raiumisest ja sellele järgnenud karistusest. Samas esineb sealses hiiepärimuses detaile, mida mandril ei kohta.

Hiitele mõjus laastavalt samuti 1920. aastate maareform, mille tulemusel võeti kasutusele seni kasutamata seisnud maad. Järgnenud nõukogude okupatsiooniaastad tõid aga maaparanduse, mis hävitas paljud loodusmaastikud ja neil asunud pyhapaigad sootuks.

Kuigi hiied ja kogukondlik hiiekultuur on saanud oluliselt kannatada, pole nad ometi kuhugi kadunud. Säilinud on hindamatu varandus, mida meil tuleb hoida.

Hiied täna ja homme

Me teame, et meie maa põlisrahva, maarahva jaoks olid ja on hiied pühad ja puutumatud. Nüüdiseesti kultuuris väljendub hiie pühadus aga eelkõige kirjas ja sõnas, mitte tegudes. Erinevalt maarahvast pole eestlased reeglina osanud ja/või tahtnud hiisi hoida. Olgu siis näiteks XIX sajandil põlluks haritud hiied, nõukogude ajal siloaugustatud hiied või viimasel aastakümnel mobiilimastide, maanteede, ratsa- ja suusaradadega lõhutud hiied. Mullu toimunud Maavalla Koja hiite ülevaatuse prooviaastal tuvastati, et valdav osa uuritud hiitest on praegu lagedad. Vaid kümnendik uuritud hiitest on heas seisukorras.

Kõnekaks tõsiasjaks on, et Eesti riigi jaoks on pühakohaks küll kirik, mošee ja sünagoog, kuid mitte hiis. (Maamaksuseadus (RT I 1993, 24, 428), Maa sihtotstarbe määramise kord (RT I 1996, 77, 1372). Tasakaalustamata suhtumine väljendub riigieelarveski. Kirikute uurimiseks, restaureerimiseks, renoveerimiseks, eksponeerimiseks ja turvamiseks on eraldatud sadu miljoneid kroone. Selle maa põlisrahva pühapaikade jaoks pole aga jagunud midagi. Teadaolevast enam kui viiesajast ajaloolisest hiiekohast on võetud muinsuskaitse alla vaid neljandik. Paraku kaitseb muinsuskaitse (riik) hiiest vaid osa - võimalikku arheoloogilist kultuurikihti. Näiteks Rapla maakonna Paluküla hiiemäel on muinsuskaitse heaks kiitnud nii tehtud lageraided kui kavandatava suure puhke- ja spordikompleksi ehituse. Veel enam, kõrge muinsuskaitseametnik on tõsimeeli kõnelenud vajadusest hiied lagedaks raiuda. Hiljuti pääses osa kaitsealustest Obinitsa kääbastest kirve alla minekust üksnes tänu avalikkuse survele. Seega võtab riiklik poliitika kohati lausa hiievaenulikke jooni.

Sarnaselt kultuuriministeeriumiga pole ka keskkonnaministeerium huvitatud pühapaikade adekvaatsest kaitsmisest. Kuigi Looduskaitseseadus nimetab objekti kaitse alla võtmise põhjusena selle kultuurilise väärtuse, puuduvad selleks täpsustavad sätted ja rakendusaktid. Ministeerium on seni rahumeeli talunud isegi looduskaitsealadel asuvate pühapaikade lagastamist. Olgu näiteks Ebavere hiiemäele ehitatud valgustatud suusarajad[i] või Paluküla hiiemäele ehitatav puhkekeskus[ii].

Senine praktika, kus hiisi vaadeldakse üksnes eesti kultuuri kontekstis, on jõudnud pankrotti. Koloniaalriigi vääriline nihilistlik hoolimatus ja kohatine vaenulikkus ähvardab hiisi peatse hävinguga. Eesti riigi suhe hiitesse ja hiite kaitsmise metoodika vajavad põhimõttelist ja kiiret ümberkorraldamist.

Mõned lähtepunktid hiite kaitse ümberkorraldamiseks

Ajalooliste hiite, k.a. hävinud puistuga hiite kaitse on vajalik:

a) maastikuga lahutamatult seotud põlisrahva kultuurilise identiteedi hoidmiseks ja tugevdamiseks;

b) ajaloolis-kultuuriliste ja usundilooliste väärtuste hoidmiseks;

c) maastiku mosaiiksuse hoidmiseks ja taastamiseks;

d) liigilise mitmekesisuse hoidmiseks ja taastamiseks.

Hiis on mõiste põlisrahva pärimuskultuurist.

Hiis kui püha paik elab ja on kaitstav eelkõige tähenduslikus ja ruumilises kontekstis, milleks on maarahva pärimuskultuur ja pärandmaastikud.

Hiis on piiritletud maa-ala, kus inimese ja looduse suhe on tugevalt korrastatud pärimuskultuuri kohaselt.

Hiies kaitstakse protsessi (isereguleeruvat ökosüsteemi, mille osaks on pärimuslike tavade kohaselt käituv inimene), mitte seisundit.

Valdav enamus hiitest ei ole praegu heas seisukorras ja nende puhul tuleb kaitsta hiie taastumist.

Ainsa mõeldava majandustegevusena võib hiies tingimisi taluda ökoturismi. Seejuures tuleb arvestada pärimuslike käitumistavade ja ökosysteemi haavatavusega.

Pärimuskultuuri tavade kohaselt hoitud hiies tekib aja jooksul kliimakskooslus, mis muutub piirkonna bioloogiliseks ja sotsiaalseks varaaidaks. Asudes majandatavate kultuur-, pärand- ja looduslike koosluste sees, toetab hiis paikkonna mosaiiksust ja liigilist rikkust. Samas kätkeb hiis inimese jaoks põlist seost põlismetsa, esivanemate ja kodukohaga. Ja seda isegi juhul, kui talud ja küla on juba hävinud.

Hiis tekib või taastub korrastatud ja pikaajalise inimmõju toimel. Ühest küljest sarnaneb hiis põlismetsaga – puude ja põõsaste arengut ei mõjutata otseselt. Teisalt mõjutatakse tallamise läbi tugevalt kitsaid koondalasid puude vahel – rajad, palve- ja tantsupaigad jms. Põlismetsast või juhuslikult valitud looduskaunist kohast eristab hiit veel sotsiaalse, kultuurilise ja vaimse pärandi olemasolu. Eelkõige selle lisaväärtuse tõttu tasub kaitsta ajaloolise hiie taastumist isegi juhul, kui see on tehtud lagedaks. Seal on esivanemad käinud sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. See on nende ja meie ühine pühakoht. Sellest võib saada meie esivanemate, meie ja meie järeltulijate ühine pühakoht, meie side ajas, ruumis ja vaimus. Ajalooline hiiepaik kätkeb endas kvalitatiivseid väärtusi, mida pole võimalik osta ega luua mõne inimpõlve jooksul.

Ka hiie taastumise kaitsmisel tuleks järgida pärimuslikke tavasid. Vikat, saag, kirves ja labidas peaksid jääma teiste pärandkoosluste hooldamiseks. Renessansist alguse saanud pargi- ja aianduskultuuril pole meie hiiekultuuriga midagi pistmist. Et mitte sekkuda ökosüsteemi iseregulatsiooni, tuleks pigem hoiduda puude istutamisest. Kui puu on kord istutatud, on välistatud selle lagedale niitmine või raiumine. Kindlasti ei saa hiide tuua võõrliike.

Põlisrahva hiied on aastatuhandete projekt

Paljud inimesed kardavad hiie taastumise võsast järku, andmata endale aru, et võsa on osa loodusest ja osa hiie arengust. Võsa sirgub hiiepaika seetõttu, et me oleme püha metsa seal kunagi hävitanud. Et hiis saaks taastuda, peaksime varuma kannatust. Hiis on asju, mida ei saa luua masinate ja tehnoloogiate abil ega osta raha eest. Hiie taastumist lihtsalt pole võimalik kiirendada. On tarvis hingejõudu, mõistmaks, et vähemalt pühades paikades pole inimene looduse kroon.

Arusaadavalt võtab laastatud hiie taastumine aega. Kulub aastakümneid, enne kui söödist saab mets. Ja kulub veel aastasadu, kuni meie järeltulijad saavad astuda hiiemetsa, mis puhastab meeled ja vaigistab mõtted. Hiis, nagu põlisrahvaski, on aastatuhandete projekt.

Kasutatud kirjandus

Gratšov, Oleg 1995. Ehituslikud ja paigutuslikud aspektid mansi ja udmurdi kultusekomplekside kujunemisel. – Hiiemäe, Mall; Kõiva, Mare (toim.). Rahvausund tänapäeval. Eesti TA Eesti Keele Instituut, Eesti TA Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu. Lk 48–52.

Hiiemäe, Mall; Remmel, Mari-Ann; Västrik, Ergo 2004. Folkloristlik eksperthinnang Paluküla puhke- ja spordikeskuse keskkonnamõjude hindamise aruande juurde. Tartu. Kättesaadav: http://maavald.ee/maausk.html?rubriik=45&id=299&op=lugu (21.07.2004)

Kütt, Auli 2004. Pyhade puude ja puistutega seotud käitumisnormid pärimustekstides. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool. Käsikiri Tartu Ülikooli semiootika osakonna raamatukogus. Kättesaadav ka: http://lepo.it.da.ut.ee/~haldjas/BA/ (21.07.2004)

Puss, Fred 1995. Puudega seotud pärimused ja traditsioonid Eesti rahvakultuuris. Proseminaritöö. Tartu Ülikool. Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis. Kättesaadav ka: http://www.hot.ee/fpuss/bibl/proseminar.html (21.07.2004)

Remmel, Mari-Ann 1998. Hiie ase. Hiis Eesti rahvapärimuses. Tartu.

Sonntag, K. G 1821. Polizei für Livland von der ältesten Zeit bis 1820. Riga, 1821. XXIV + 296 S. – II. (Viidatud Viires 1975 kaudu)

Valk, Heiki 2004. Arheoloogiaalane eksperthinnang Paluküla puhke- ja spordikeskuse keskkonnamõjude hindamise aruande juurde. Kättesaadav siit: Arheoloogiaalane eksperthinnang (21.07.2004)